Robert Galbraithi ehk J. K. Rowlingu „Siidiuss“ – ettearvamatu ajuragistaja

Järg on põnev ja kaasahaarav nagu sarja avateoski, ent avab rohkem Cormoran Strike’i ja Robin Ellacotti kui inimest ja isiksust. Kes ei ole esimest osa lugenud, võib julgelt alustada sellest osast, mis teeb tagasiulatavalt selgeks, kes need  Cormoran ja Robin on.

Cormoran Strike võitleb füüsilise valuga, mida teeb Afganistani sõjas haavata saamise tõttu pooleldi amputeeritud jalg. Samuti peab ta võitlust sisemise valuga, olles kolmveerand aastat tagasi lõpetanud 16 aastat kestnud kirglikku kokku-lahkusuhte kauni Charlotte’iga. Naise püüdlused taas tema tähelepanu võita ning abiellumine teise mehega painavad Cormorani meeli. Sellest aitab üle saada töö, töö ja veelkord töö.

Robin Ellacot ei taha olla lihtsalt sekretär. Ta tahab saada tõsiseks detektiiviks. Selleks tuleb tal ennast korduvalt tööandjale tõestada. Raskem veel on sedasama soovi selgitada kihlatule Matthew’le, kes takkapihta on Cormorani peale armukade.

Eradetektiivi ja tema assistendi tööks on maksupettuste uurimise kõrval põhiliselt truudusetute abikaasade ja armukeste jälgimine, et teine pool saaks nad piltide ja muu tõendusmaterjali abil liistule tõmmata ning seejärel varandusliku kasuga lahutust taotleda. Tööd ja tõmblemist on detektiivibüroos ajalises mõttes kõvasti, aga puudub see niinimetatud eriline juhtum.

Ühel päeval siseneb büroosse kirjanik Owen Quine’i abikaasa Leonora, kes palub Strike’il otsida üles tema kümme päeva kadunud mees, sest naisel ja tütrel on elamisraha otsas. Mees on mitmeid kordi ennemgi kodust pagenud: elanud hotellides või armukeste juures, aga tavaliselt alati nädala pärast välja ilmunud ning koju naasnud. Cormoran Strike’il tuleb nüüd sulanduda kirjandusringkondadesse selgitamaks Owen Quine’i isikuga seonduvat ning püüda ta üles leida.

Strike leiab Quine’i laiba. Kirjanik on jõhkral moel tapetud. Ja inimeste ring, kes tema surma ihkasid, on üpris lai, sest enne kadumist sai Quine valmis uue romaani „Bombyx Mori”, mille käsikiri liikus kirjandustegelaste seas käest kätte ning tekitas kõigis lugenutes tõsist pahameelt, mõnes suisa raevu. Nimelt kirjeldas Quine ülima pahatahtlikkusega ja äratuntavalt kõiki isikuid, keda tundis.

Cormoranil tuleb rinda pista politseiga, kellele ei meeldi, et eradetektiiv mõrva uurimisega tegeleb. Modelli mõrva edukas lahendamine näitas ju politseid saamatus valguses – sellist asja ei unustata ega andestata. Kuid politsei läheb seegi kord mõrvari otsingutel lihtsat rada pidi. Cormoranil ja Robinil tuleb lahti mõtestada halastamatu mõrvari motiivid ning päästa süütu inimene mõrvarina trellide taha minekust.

„Siidiuss” on ettearvamatuid sündmuspöördeid täis kaasahaarav lugemine. Raamatut on raske käest ära panna, sest see sunnib paralleelselt nuputama, kes küll võiks olla mõrvar ja milline tema motiiv. Täiesti ootamatu lõpplahendus on ühele kriminullile alati plussiks. Nauditav on ka Rowlingu osav sõnakasutus.

Raamat sobib igas eas lugejaile, kes armastavad põnevikke ja krimkasid, kuid iseäranis võiks see pinget pakkuda neile, kes tunnevad huvi kirjandusmaailma ja selle telgitaguste vastu: kirjastajad, toimetajad, kirjanikud, kirjanikuks pürgijad ning ajakirjanikud.