Henrik Kalmeti esimene langevarjuhüpe: "Hirm peab ikka sees olema!" (21)

"See on sellise ülesehitusega, et kruvib kogu aeg vaikselt pinget. Südamelöökide kiirus kasvab esialgu sellega, kui rakmeid külge pannakse ja vajalikku infot räägitakse. Rohkem adrenaliini tuleb juba siis, kui lennukisse lähed ja lennuk õhku tõuseb. Järgmiseks see, kui lennuki uks lahti tehakse," kirjeldab ta oma elu esimest langevarjuhüpet. "Kõige jõhkram moment oli see, et pidin minema ukse peale istuma nii, et instruktor jäi veel lennukisse ja mina juba peaaegu hüppasin välja!"

Hetke pärast lennukist välja hüppamist on tema sõnul raske kirjeldada. "Ma ei tahaks väga sügavamõtteliseks minna, aga vabalangemine on selline asi, mida on tõesti raske kirjeldada. Esimesel hetkel mõtlesin, et vau, see toimubki, langen. Järgmisel hetkel mõtlesin, et issand, see polegi nii hirmus, kui ma arvasin ja siis sain juba nautima hakata," kirjeldab ta.

Siiski tõdeb Henrik, et ilma väikese seest näriva hirmuta ei saa langevarjuhüpet teha. "Kui me lennukiga sinna 4000 meetri kõrgusele tõusime, siis küsis mu instruktor, kas ma kardan ka, mille peale ma siis väriseva häälega ütlesin, et jaa, ikka kardan. Seepeale ta vastas, et jumala õige, tuimalt poleks mingit mõtet hüpatagi!" räägib Kalmet.

Naljatades soovitab ta langevarjuhüpet kõikidele Pärnut külastavatele turistidele. "Kogu Pärnu näeb sealt ülevalt ära! Soovitan kõikidel turistidel kahekordsete turistibussidega sõitmise asemel hoopis langevarjuga hüpata!" sõnab ta.