Taimi Paali raamat "Eesti metsamarjad" (kirjastus Varrak)Foto: Silja Paavle
Raamat
22. juuli 2015, 00:28

"Eesti metsamarjad" juhatab huvilised oskuslikult metsamarjariiki

Eestis on metsamarjade tarbimine kogumas üha suuremat populaarsust. Alanud marjahooaja künnisel on Taimi Paali raamatu "Eesti metsamarjad" ilmumine igati tervitatav.

Seda enam, et tegu on äärmiselt põhjaliku teosega, mis kõik marjadega seonduva piltlikult öeldes puust ja punaseks ette teeb.

Esiteks on kirjastuse Varrak raamatusarjas "Roheline Eesti" ilmunud metsamarjaraamatusse koondatud pea kõik Eestimaal looduslikult kasvavad taimed, mille vilju rahvas nimetab marjaks.

Teiseks pole raamatus juttu vaid üldlevinud söödavatest marjadest, vaid ka sellistest, mis asjatundmatu ravimtaimeks kasutamise, pahaaimamatu proovimise või söömise tõttu tervisele palju pahandust võivad teha, kuna nad on mürgised.

Kolmandaks saab raamatust ka praktilisi näpunäiteid, kuidas üht või teist marja rahvameditsiinis kasutada. Tõsi, ekstreemsemaid võtteid, nagu näiteks joodikute viinatõvest näsiniinemarjadega terveks ehmatamist soovitab autor võtta pigem kui meelelahutuslikku kurioosumit. Kuid levinud võtted on väärt järgimist küll, sest nagu nendib autor - taimedest leitud toimeained on teinekord palju tõhusamad ja organismi säästvamad kui sünteetiliselt saadud arstirohud.

Neljandaks, lisaks sellele, et teost saab kasutada käsiraamatuna, on see mõnus ka niisama teadmisjanulistele lugeda, sest marjasid vaadeldakse raamatus kogu levila ulatuses. Näiteks meenub pärast raamatu läbisirvimist kohe fakt, et Eestis peamiselt vaid Saaremaa lääneosas kasvava laukapuu vilju on Euroopas söödud juba ammu, sest 1991. aastal Alpidest Austria-Itaalia piiri lähedalt leitud 5300 aasta vanuse mumifitseerunud rännumehe Ötzi kõhustki leiti laukapuu vilju.

Igatahes on see raamat hea abimees nii kõigile neile, kes oma korilaselu esimesi samme teevad, kui ka neile, kes levinud marju juba tunnevad, kuid kes näiteks kuutõverohtu, leselehte või ka piibelehte marjataimeks pidada ei oska. Lihtsalt loodusesõpradest või teadmishimulistest inimestest rääkimata.