Keha
6. august 2015, 14:38

Lugu ilmus esmakordselt 2014. aasta juunikuu Tervis Plussis.

Vales kehas vangis (1)

Kui me 12 aastat tagasi tuttavaks saime, eristus ta selgelt ülejäänud tüdrukute seltskonnast. Nokkmüts, lühike siilisoeng, laiad teksad ja tuulejope panid mõttes küsima, on ta tüdruk või ikkagi poiss. Ebalevalt vastas ta, et on Inga.

Mäletan Ingat (32) tõsise, mõtliku ja tusasena. Naeris ta mõne nalja peale ülikooliaja jooksul? Muigas ja tegi ise iroonilisi märkusi küll, kui rumalust ja küündimatust tajus. Põgusalt laskis ta vahel aimata, et tunneb end kehvasti ja otsib abi, aga ei öelnud täpselt, miks. Vahel tundus, justkui põgeneks ta millegi eest kiirel sammul auditooriumist keset loengut. Inga elu pöördepunktini olid jäänud siis veel mõned aastad.

Pusletükid endassetõmbumisest, mustvalgest siilipeast ja poisilikust välimusest loksusid paika eelmise aasta suvel, kui suhtlusvõrgustikku ilmus teade nime­vahetusest ning kinnitus, et maailmas on hormoonravi ja osava kirurgitöö tulemusel uus mees, kelle hingepilt vastab nüüd ka peegelpildile. Ingast oli saanud Toomas (nimi muudetud - toim). Miks nii läks, räägib ta ise.

Ma ei ole naine

Kui olin 16, võitis Eurovisiooni lauluvõistluse transvestiidist lauljatar Iisraelist, Dana International. Vaatasin lauluvõistlust koos kahe pereliikmega, kes olid mulle kõige lähedasemad, tundnud ja kasvatanud mind kogu elu. Kui võiduloo kordus oli kõlanud, ütles üks neist, et küll võib olla raske elada vales kehas. Siis pahvatasin välja, et kas siis veel pole selge, et ka mina elan ju niiviisi. Kahjuks nad ei mõistnud mind siis ega mõista siiani. Osa pereliikmeid kutsub mind ikka vana nimega ja on neid, kes enam tuttavaks ei taha pidada. Arvan, et need, kellele Ingana kallis olin, teadsid, kui väga ma muutust vajan.

Elu naisena oli minu jaoks piin. Eriti õudne oli uute tutvuste loomine ja enda tutvustamine. Sama ebameeldiv oli mõne nimelise kliendikaardi esitamine ja kõik olukorrad, kus pidin end defineerima naisena. Naistetualett oli kõige hirmsam koht. Veel kuu enne operatsiooni käratas üks naine mulle Solarise keskuses, et oled mingi kesksoost inimene. Jah, kahjuks kesksoole tualette loodud ei ole. Sellistest vastumeelsetest pisiasjadest mu elu naise kehas koosneski. Vihkasin oma keha. Tundsin vastikust. Teadsin, et ma ei ole naine ega saa selleks kunagi.

Minuga on midagi valesti

Lapsena elasin emaga kahekesi ja ta laskis mul olla täpselt niisugune, nagu ma tahtsin, ei sundinud kandma tüdrukute riideid, millest kategooriliselt keeldusin, ega mängima tüdrukute mängu­asjadega. See tundus mulle normaalne. Teadvustasin, et olen teistsugune, maa­kodus, kus peale minu oli veel lapsi.

Kui läksin lasteaeda, oli see tõeline šokk. Mind sunniti kandma kleiti. Jälestasin seda! Mäletan ka perepidu, kus otsustati, et minuga ei räägita, kuni kleiti seljas pole. Need ongi mu esimesed mälestused – et minuga on midagi valesti, kui ma tüdrukute riideid ei taha.

Arusaam, et olen poiss, ei tabanud mind järsku teismelisena ega ka mõne lapsepõlvetrauma järel, ma arvan. Samas on asju, mida ma lapsepõlvest meenutada ei taha. Ma ei osanud väiksena asjadele õiget nimetust anda ega teadnud, mis on normaalne ja mis mitte, sest meie peres seksist ei räägitud. Mul on vanad vanemad, võib-olla sellepärast. Alles hiljem sain teada, et tegelikult mind kuritarvitati. Seda tegi mu lähedane sugulane. Kindlasti on see mind mõjutanud, kuid mitte mu soolist identiteeti. Olen algusest peale teadnud, et ma pole tüdruk.

Olen olnud teistsugune terve elu ja pole tahtnudki seda varjata. Kannatasin seetõttu ka koolis, kus mind pilgati ja narriti. Minu välimus oli teiste tüdrukute omast erinev ja minu mõtteid ei mõistetud. Tagasi vaadates näen, et olen olnud depressioonis peaaegu terve oma teadliku elu. Kui olin kaheksandas klassis ja depressioon väga sügav, viis klassijuhataja mind tööõpetuse tunnist, mis tundus mulle eriti räige, koolipsühholoogi juurde. See tegi asja ainult hullemaks.

Kui olin 25, leidsin mõistliku psühhiaatri, kellele ei tulnud midagi seletama hakata. Ta mõistis, et olen sisimas mees, ja austas minu soovi endale ka mehe keha saada.

Ingast saab mees

Alustasin hormoonide võtmist ja lükkasin käima kõik muu vajaliku, et valest kehast välja pääseda.

Ma ei kahelnud oma valikus kordagi. See on olnud mu elu kõige kindlam otsus.

Füüsiliselt ja ka nime poolest olen nüüd mees, kuid lõpuni kõik muudatused veel tehtud pole. Mis mind ees ootab, ma rääkida ei taha. See on isiklik ja päris igas mõttes ei saa ma meheks mitte kunagi. Oleksin tahtnud elada mehena kogu elu. Et sündisin ja saatsin nooruse mööda vales kehas, ei saa kahjuks iialgi unustada. Viimasel ajal olen mõelnud väga palju sellele, kas ma ehk ei vingu ebamehelikult mõne asja pärast, seetõttu olen igaks juhuks üldse vaiksemaks muutunud. Õnneks olen kogu elu olnud tagasihoidlik suhtleja, nii et puudust ma tuttavatest ei tunnegi.

Aga armastus ja seks?

Hingerahu olen pärast operatsiooni leidnud vaid osaliselt. Mingid asjad on minu elus ju pöördumatult teistmoodi. Mul ei olnud võimalik saada emaks ja ma ei saa ka isaks. Emaks seetõttu, et mõtlesin võimalikule seksuaalvahekorrale vastikuse ja jälkusega. Ka kunstliku viljastamise välistasin, sest ei kujutanud end ette emana. Oleks ka kohutav, kui keegi päriks minu puuduse. Isaks ma samuti ei saa. Võimalik oleks vaid laste adopteerimine, kuid ma ei ole tundnud sellist kiindumust, et peret luua, mitte kellegi, ei naise ega mehe suhtes. Lapsi ei tohiks mõtlematult muretseda. Tuleb aru saada, kas on ainult keha või ka mõistust järglaste saamiseks.

Mind üllatab, et mõned transseksuaalid on võimelised armastuseks ja vahekorraks. Aastaid tagasi lugesin naisest, kes oli loodud mehe kehasse, kuid läbinud operatsiooni. Ta vastas ajakirjaintervjuus ka küsimusele, mis vahe on olla vahekorras mehe ja naisena. See üllatab mind siiani. Mina ei saa sellisele küsimusele vastata. Elan oma rahulikku igapäevast elu hoopis kassi Bellatrixiga. Mõtteid koondan aiandis taimede eest hoolitsedes ja võtmetähtsusega on kirjutamine. Esimene raamat aitas mul kapist välja tulla. Suve alguses ilmub juba kolmas – "Raamatusse raiutud raev", mis kergendab mu raskete mõtete pagasit.

Millest tekib sooline segadus?

Psühhiaater-seksuoloog Imre Rammul selgitab, kuidas inimesest saab transseksuaal.

Sisemine rahulolematus oma sooga tekib tavaliselt lapseeas. Põhjusi, miks see tekib, on mitmeid. Mõnel juhul möödub see iseenesest, aga võib manifesteeruda ka trans­seksuaalsusena. See on ka põhjus, miks enne täisealiseks saamist ei astuta selle probleemi lahendamiseks ühtegi kardinaalset sammu.

Kui inimene on juba täisealine, sooline segadus on püsinud aastaid, kuigi kromosomaalne sugu vastab passisoole, ning kui soovahetuse soov pole ajendatud mõnest vaimuhaigusest, on see piisav alus, et diagnoosida transseksuaalsus. Põhiline on, et inimene ise tunneb end vales kehas olevat. Selle tunnetuse skaala varieerub – mõni tunneb sügavat tülgastust kõikide oma sootunnuste vastu, mõnel väljendub see malbemalt. Sellest sõltub ka lahendus: kas minnakse lõpuni soovahetusoperatsiooni ja medikamentoosse raviga või vahetatakse välja vaid passisugu ja võetakse ette minimaalsed kirurgilised sekkumised ning hormoonravi jääb vahele.

Lahenduseks soovahetus. Soovahetajat ootab ees palju formaalsusi. Kõigepealt esmane komisjon, kus antakse roheline tuli, et alustada sooliste muudatustega. Paari aasta pärast tuleb teine komisjon. Selgitatakse, kuidas inimene on muudatustega kohanenud. Alles siis võib Eestis järgneda soo vahetamine passis.

Pärast soovahetust on eeldatav, et inimene leiab endale kaaslase ja suudab häireteta ka intiimelu elada, olles lähtuvalt passisoost hetero-, homo- või biseksuaalne transseksuaal.

Tavakodanikul võib olla seda väga raske mõista, aga nii see kõik toimub ja mingeid alternatiive, näiteks psühhoterapeutilise korrektsiooni näol, neil inimestel ei ole.