Harold Fry palverännak: kaasakiskuv teekond iseendaga ja iseendani

Nii saab alguse Rachel Joyce romaan "Harold Fry uskumatu palverännak", mida peeti üheks 2012. aasta olulisemaks Briti debüütromaaniks ja mis valiti ka Bookeri auhinna nominentide sekka.

Vana mees asubki teele, kolmeks kuuks, ilma igasuguse matkavarustuseta. Kaasas tahe ja usk ning tunded, mis kõiguvad seinast-seina. Teelolek aitab tal endas läbi elada taas kogu oma elu ja hinnata ümber seniseid tõekspidamisi. Harold õppis nägema asju, mida ta varem ei märganud, tema elu muutus sellest läbi kõndides sootuks teistsuguseks.

Haroldi teekond tundub uskumatu, kuid nagu ütleb talle teel kohatud ettekandja: "Kui me aeg-ajalt hulluks ei läheks, poleks mingit lootust". Harold sai teekonnal selgeks, et kui ta ka kõige raskemas olukorras paneb jala jala ette, on üsna loogiline, et ta jõuab ka kohale. Mehe jaoks sai palverännakust omamoodi missioon, sest terve elu logelenuna, nagu ta seda ise nimetas, jõudis ta lõpuks millegi tegemiseni.

Omamoodi palverännaku teeb ka Haroldi abikaasa Maureen, kes esialgu on mehe osas väga kriitiline, kuid viha laabudes hakkab ta mehest puudust tundma, teda koju igatsema ja teda hoopis toetama.

Mõlema peategelase palverännakud juhatavad nad iseendaga tegeledes iseenda ja teineteiseni ehk kirjastuse Varrak üllitatud raamat on kaasakiskuv ja peent huumorit täis innustav lugu sellest, kuidas kunagi ei maksa kedagi oma kõrval pidada liialt loomulikuks, kuidas kunagi ei maksa mõelda, et elus on kõik seljataga. Ning et elus pole kunagi miski võimatu, kui seda väga tahta ja sellesse uskuda.

Kõik on kirja pandud nii kaasakiskuvalt, et viimast lehekülge lõpetades tekib kohe tahtmine minna Inglismaale Haroldi teekonda läbi tegema. Kaart on raamatus igatahes olemas.

Igal juhul on tegu ladusa, kaasahaarava ja hea raamatuga. Südamliku teosega sõprusest, mis võiks panna inimesi enda ümber avalama pilguga vaatama ja kaaslasi mõistma. Nagu kinnitab Harold, pole keegi hirmus, kui kord seisma ja teda kuulama jääda. Tegu on südamliku raamatuga armastusest ja rääkimata jäänud sõnade ning väljendamata tunnete tähtsusest. Ühesõnaga - mõnus suvelugemine, mille soojuse paistel saab end soojendada külmal talvelgi.