Ent ometi kutsuti mind üheks esinejaks Baltic Heritage Network koverentsile ning seda veel Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi Rahvuskaaslaste programmi väga lahkel toetusel. Suur tänu selle meeldiva võimaluse eest.
Nagu nimest arvata, on Baltic Heritage Network mitmekeelne portaal koondamaks informatsiooni Balti diasporaa kultuuripärandi leidumuse ja sellealase tegevuse kohta. Organisatsioon aitab kaasa rahvusvahelise koostöövõrgustiku arendamisele kaasates välisbalti, asukohamaade ja Baltimaade arhiive, raamatukogusid ja muuseume, mälu- ja teadusasutusi, diplomaatilisi ja kultuuriinstitutsioone, aga ka üksikisikuid, kes hoolivad Balti diasporaa ajaloo- ja kultuuripärandi säilitamisest. Ühesõnaga sihuke mitte-prestiizhne tühikargamine ja mitte sugugi asi, mida kakskümmendviis aastat Ameeikas elades eriliseks saavutuseks pidada saaks.
Konverents toimus 30. juunist kuni 2. juulini toimus Riias, Läti Teaduste Akadeemias. Osavõtjaid oli Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Inglismaalt, Ameerikast ja Austraaliast - kokku 18 esinejat erinevate ettekannetega. Kuna ametlikeks keelteks olid inglise ja läti keeled, siis kõlas teema nii ´´Tracing the Baltic Road to Independence in Diaspora Archives´´, ehk siis maakeeli: erinevates diasporaa arhiivides leiduvad dokemendid, mis kajastavad Balti riikide iseseisvuse taastamist.
Konverentsi avas sel aastal 200.juubelit tähistava Läti Teaduste Akadeemia president Ojars Sparitis isiklikult, tervitades kõiki osavõtjaid ja rõhutades kolme Balti riigi koostöö osatähtsust. Akadeemia ise on pesuehtne Stalini-ajastu kõrghoone, kahekümneühe korrusega kaua aega Riia pikima pilvelõhkujana püsinud terasbetooni suur-saavutus.
Ettekandeid oli nii otsestele isiklikele kogemustele tuginevaid, kui ka uurimustöödele põhinevaid. Kõneleti ajakirjanduse rollist vabadusvõitluse kajastamisel, erinevatest poliitilistest organistatsioonidest ja meeleavaldustest, aktiivsest lobby tööst kohalike välisriikide valitsuste juures jne. Maie Barrow Austraalia Eesti Arhiivist rääkis väga kaasahaaravalt Austraalia eestlaste poliitilisest aktiivsusest. Üheks ilmekaks näiteks tõi ta Nõukogude Liidu Puna-armee meeskoori kontsert-turnee Cranberras ja Sydneys. Lääneriikidele tundus Nõukogude Liit eksootilise ja huvitavana, paljud tavakodanikud ei oma siiani adekvaatset ülevaadet sealsest poliitikast, rääkimata selle rezhiimi poolt toimepandud inimsusevastastest kuritegudest. Nii organiseeriti aktsioon, kus enne konsterdi algust jagasid õhtutualettidesse riietunud Austraalia eestlased vestibülis väga viisakalt publikule broshüüre faktilise informatsiooniga. Kuna broshüürid olid tasuta ning kontserdikülastajad võtsid neid vastu vabatahtlikult, puudus igasugune juriidiline põhjus seda tegevust keelata. Tähelepanu oli aga suur ja koor pidigi oma turnee katkestama negatiivse tähelepanu tõttu.
Eri maade arhivaaride kõnesid läbis ühine teema tagasihoidlike resursside ja ruumipuuduse kohta, ent sellele vaatamata valitseb meie tegevuses entusiasm ja kohusetunne, millega ühist vaimuvara kogutakse ning säilitatakse, tihti tasustamata vabatahtlike poolt.
Minu ettekande pealkirjaks oli "Keeping the Flame Alive - the Vital Role of Expatriates in Regaining Estonia' s Independence". Kuna töötan Eesti Arhiivis Ühendriikides, nii oli mul võimalus kasutada hulgaliselt materjale USA eestlaste panusest Eesti Vabariigi de facto taastamisel. Eriti rõhutasin kohalike Lakewood, New Jersey, eestlaskonna töid ja tegemisi, kuna lisaks arhiivi-dokumentide uurimisele on mul suurepärane võimalus vabadusvõitlusega seotud inimestega otse rääkida. Pole paremat informatsiooni allikat, kui vahetud kogemused ja isiklikud mälestused.
Kolme päeva jooksul oli peale ettekannete kuulamisele võimalik lisainformatsiooni küsida esinejatelt endilt ja muidugi tutvuda kolleegidega kohvipausi või lõunasöögi ajal. Õhtutundidel jagunesime orgaaniliselt erinevateks grupeeringuteks; kes kolas mööda vanalinna, kes einestas hotelli terassil jne. Muidugi jätkus ka ´´vabaks ajaks´´ ikka ametialast juttu. Nõustusime, et Baltherneti üritused ongi kujunenud rohkem selliseks suguvõsa kokkutulekuteks, kui lihtsalt ameti-alasteks kogunemisteks.
Peale ametlike loengute lõppu 2. juulil avanes meile võimalus tutvuda Läti Rahvusraamatukogu uue hoonega. See kolossaalne klaaspüramiid Daugava jõe kaldal paistab kaugele nagu Kiviõli tuhamägi. Ekskurisooni algatuseks viidi meid liftiga kõrgeimale korrusele, kus avanes piltpostkaardi vaade Riia linnale.
Lätlased armastavad rahvuslikke sümboleid sama palju kui eestlasedki, nii olid näiteks raamatukogu korrused disainitud Läti oma raha toonides - odavaima sedeli toon esimesel korrusel ja nii korruse kaupa ülespoole ning hinnalisemaks. Nüüdseks on muidugi värvilised latid kahjuks asendunud üheülbase euroga.
Vaatamata sellele, et tänapäevane tehnoloogia oma nutitelefonide, meilide ja Skaipimisega võimaldab kiiret informatsiooni edastamist ja kolleegidega sidepidamist, ei asenda siiski mitte-miski vahetut inimlikku kontakti. Keda huvitab rohkem teada saada Eesti diasporaa kohta USAs, eriti Idakaldal, küsige julgesti! Ettekannete täispikkasid tekste saab lugeda varsti ilmuvast kogumikust.
Kommentaarid