Video: Mari Luud
Inimesed
14. juuli 2015, 07:00

ÕHTULEHE VIDEO JA GALERII | Tanel Padar tulistas papist päti sõelapõhjaks: "Kutil ei läinud nii hästi kui minul. Ta ei saanud ühtegi lasku vastu teha." (14)

"Täpselt kümme aastat tagasi sai siinsamas Smilersiga mõõtu võetud. Tol ajal olin pundist kõige noorem ja kuna nemad ei mäleta, kuidas läks, siis ütleme, et mina lasin kõige paremini," naeris Tanel Padar lasketiirus.

Kaitseliidu Tallinna maleva Männiku lasketiirus võistlesid eile täpsustulistamises Tanel Padar, Ott Lepland, Jalmar Vabarna ja Karl-Erik Taukar.

Enne võistlust sõlmiti naljaga pooleks diil, et kaotaja, jääb Vallatu vesterni kontserdituuril palgast ilma. Kui suits viimaks hajus, selgus, et kõige täpsem silm, kindlam käsi ja raudsemad närvid on Padaril – finaalis saavutas just tema parima tulemuse, kuigi eelnevatel tulistamisvoorudel juhtis kindlameelselt Taukar.

Padarile märklaualt vastu vaadanud pätt, püstoliga papist poiss, sai mitu laastavat haava õlga ja otse südamesse. Nagu ehe vesterni filmikangelane lasi Padar nii revolvri kui pumppüssiga puusalt. "Kutil ei läinud nii hästi kui minul. Ta ei saanud ühtegi lasku vastu teha," muigas Padar tulemust hinnates.

Kogu võistluse jooksul liidri rollis püsinud Taukar kommenteeris oma täpsete laskude tagamaid aga sedasi: "Mul on heameel, et harjutatu pole veel meelest ära läinud. Relva hoidmist on varemgi ette tulnud. Esimesel korral lasin kodus õllepurkide pihta õhupüssiga."

"Sain põhimõtteliselt kõik lasud pihta."

Siin aga polnud tegemist õllepurkide ja õhupüssidega.

"Trummel täis!". "Kõigil katta kuulmine!". "Relvad lae!". Nii kamandas Kaitseliidu instruktor ja valvekompanii ülem Alar Olup raudsel sõjamehehäälel. Vabarnal oli põhjust oma tulemustega rahul olla. "Esimese korra kohta läks päris hästi. Olen varem lasknud väiksemat sorti käsipüstolist ja õhupüstolist," arutles Vabarna. "Sain põhimõtteliselt kõik lasud pihta. Tagasilöögid pole nii tugevad midagi, kardad rohkem, kui asi väärt on."

Leplandki võis rahul olla. "Tänase päeva rekord. Sain otse südamesse," osutas Lepland ühel hetkel augule paberist päti südame kohal. Esimene voor ei läinud tal just kõige paremini, aga mida lask edasi, seda enam tulemus paranes. "Eks tuleb tihedamini käia. Muud ei midagi.

Käsi muidugi värises. Kätevärin on meie perekonna eripära." Instruktor jagas lahkelt Leplandi kõrval seisvale Padarile õpetussõnu: "Toeta püss vastu puusa, mitte kuskile sügavamale." Meeste seltskonnas tuli niisiis Padar võitjaks. Aga kui ta oleks pidanud mõõtu võtma õe Gerliga? Padar tunnistas – sekundi mõtlemise järel –, et oleks pidanud sel juhul ilmselt vastu võtma kaotuse. "Naised võidavad. Mehed lähevad änksi täis. Poiste lapsepõlve unistusteks on olla kauboi või indiaanlane. Kui saab paugutada, siis see on nagu lapsepõlve unistuse täitumine. Usun, et õel oleks suurem eelis kui minul."

«Aastatega pole veri vedelamaks läinud.»

Sõja- või muidu hädaolukorras oleksid kõik mehed nõus ihu ja hingega lähedasi kaitsma ning vajadusel relvagi kätte võtma.

«Kui olukorra lõpptulemus sõltuks ainult minust, siis loomulikult. Paraku kardan, et see ei sõltu ainult minust. Oma pere ja lähedasi kaitsen kindlasti,» tunnistab Tanel Padar. «Bändiga sai mitu aastat tagasi Iraagis käidud ja olles sõjategevuse epitsentris, olin küll valmis tänavapatrulli minema. Aastatega pole veri vedelamaks läinud.»

Ott Lepland jagab samuti võistluskaaslase arvamust – sõjaolukorras oleks ka tema nõus relvast kinni haarama: «Absoluutselt! See on iga Eesti mehe kohus.»

Jalmar Vabarna on sama meelt, et riigi eest tuleb vajadusel välja astuda ja püssi alla minna: «Kui on ikka sõjaline olukord või keegi tahab mind tulistada ja muud varinati üle ei jää, siis tegutseb aju juba iseeneslikult.»

Noormeestest ainsana sõjaväes käinud Karl-Erik Taukar raporteerib lihtsalt ja arusaadavalt: «Olen viimase viie aastakäigu Kuperjanovi pataljoni mobiliseeritavate seas.»

Kaitseväge meenutab Taukar nii: «Oli palju ebamugavaid hetki – näiteks niisked sügisesed metsalaagrid. Samas arvan, et see oli hea kogemus. Mul on hea meel, et suhteliselt varajases nooruses sain selle läbi teha ja sellepärast pole miskit pooleli jäänud. Olin tol hetkel napilt kahekümne aastane. Usun, et see oli õige asi, mida teha.»