Blogid

Kuidas sattusid moslem ja Vikatimees päikselisse Tartusse? (18)

Katrin-Linda Lust, 12. juuli 2015, 17:11
Foto: Katrin-Linda Lust
Möödunud nädalavahetusel olin Tartus. Sõitsin rattaga mööda linna ringi ja kolasin Supilinnas. Ja mitte ainult.

Karlova linnaosas puhkasin rattasõidust jalga ja rüüpasin õlut legendaarse Kuu ja Tähe tänava nurgal asuva poekese ees. Seal on igasugu värvikaid tegelasi, keda mulle meeldib aegajalt jälgida.

Näiteks astus poodi üks britiliku õlgkaabuga härra. Pintsak seljas ja pisut väljaveninud põlvedega dressipüksid jalas. Veel silmasin tema huvitavaid pruune sandaale ja rohelisi rästikumustriga nailonsokke. Ta tundus olevat elupõline Karlova rajooni puumaja elanik.

Väljudes tema maitse siiski ehmatas mind. Kujutasin vaimusilmas kesvamärjukest juues ette, et mida selline härra siit poest võiks pühapäeva pärastlõunal kaasa haarata. Millegipärast arvasin, et see on suur pruun plastikpudel Walteri õlut või näiteks Laua Viina. Aga ei. Ma eksisin täielikult selle härrasmehe valikus ja legendaarses poes käiakase nüüd ostmas hoopis muudmoodi kraami.

Härra väljus poest Mõrnaja viinaga ja teises käes oli tal kahe liitrine pudel Fantat. Pintsaku taskust turritas välja jäätisetuutu. Trepil jäi ta siiski korraks mõttesse ja tundus, et midagi jäi puudu. Ta keeras end ringi ja sammus tagasi poodi. Mõne hetke pärast oli ta tagasi kulunud servadega kivitrepil ja kulistas sealsamas sisse pudeli õlut. Võibolla ajas minu õlletamine ka teda janutama.

Siis astus poodi sisse nädalavahetusest räsitud teine dressidega härrasmees. Arutasin sõbraga, et huvitav millega see härra kauplusest väljub. Jõudsime ühisele veendumusele, et kindlasti külma õllega. Aga jällegi me eksisime.

Inimene tuli poest välja, istus pingile maha ja hakkas hoopiski rüüpama Borjomi mineraalvett. Ajad on tõepoolest Tartus Kuu poe juures muutunud. Sellest on saanud moodne linnaosa. Minule on see koht alati meeldinud.

See, et ajad on muutunud selgus ka tõsiasjast, et mulle lähenes Eesti noormees, kellel oli pikk araablase habe. Silm jäi talle kohe pikemalt pidama, sest ta eristus tavamassist niivõrd. Noormees astus mulle ligi ja kõnetas mind sulaselges kodukeeles. Ta naeratas ja andis mulle flaieri, millel oli kirjas MIS ON ELU MÕTE ja ISLAMI ILU.

Kuna noormees rääkis sulaselgelt eesti keelt ja asukohaks oli Karlova linnaosa, siis ma küsisin kust kuu pealt ta nende flaieritega siia kukkus. Habemega noormees rääkis, et ta saabus siia Saudi-Araabiast, kus ta õpib islami õigusteadust. Ta on hetkel kodus vanemate juures.

Olin üllatunud, et 500 krooniselt meelde jäänud Karl-Robert Jakobsoni habemega eestlane on islami usku. Küsisin, kuidas ta sellise asja juurde sattus. Ta rääkis, et ta oli eelnevalt olnud kristlane, kuid paljud asjad kristluses olid talle vastumeelsed. Täpsemalt häiris teda püha kolmainsuse kontseptsioon.

Tundsin kohe huvi aktuaalse teema pagulaste vastu...et kas tal on selle kohta oma arvamus. Tema arvamus oli see, et lisaks sellele, et tõsiusklikud ei taha Eestisse tulla (enamuses siia saabunutest on majanduspagulased) lisandub veel see, et Eestis ei ole suuremat sorti moslemite kogukonda. Üleüldse on Lääne maailmas moslemitel oma usku raske praktiseerida ja elus hoida. Eriti neil, kes on tulnud hoopis teisest kultuuriruumist saavad meie kommetest ja tavadest valesti aru. Pagulastega koos võivad siia saabuda tema sõnul ka ISISe sõdalased ja seda ei soovi ükski moslem, kuna see toob nende usule kaasa negatiivse maine. Kuigi noormees on eestlasest moslem, siis ka tema on mures selle seltskonna pärast, kes võib siia saabuda. Siin elavad tema isa ja ema ning miks ta peaks tahtma selliseid inimesi meie riiki lõhkuma.

Hüppasin selle huvitava vestluse lõpus rattale ja jäin mõttesse. Kindlasti on selline vaade moslemistest pagulaste suunas üllatav...eriti mehe poolt, kes tunneb seda asja hästi ja õpib Saudi-Araabias.

Kihutasin mööda linnatänavaid kodu poole ja Pauluse surnuaia juures hakkasin silmi kõõritama. Mis asja? Kalmistu ees seisis valge furgoon, millel oli kirjas Vikatimees.
Mis nali see on? Kas nüüd tuuakse surnuid siis sellises furgoonis nende viimsele teekonnale või oli selle auto roolis tõesti Vikatimees ise. Korra välgatas, et ega ma ometi suures palavuses viirastusi ei näe.

Peatasin ratta ja uurisin asja. Tuli välja, et vikatimehe näol on tegemist ettevõttega, mis tegeleb muru niitmise ja puude pügamisega. Parajasti nad toimetasid surnuaias ja eemaldasid oksi ja pügasid põõsaid. Vahva nimi, aga surnuiaia ees tundus eriti õiges kohas see auto olevat ja kuna mind süüditstakse pidevalt asjade välja mõtlemises selle blogi kommenteerijate poolt, siis tegin foto furgoonist.

18 KOMMENTAARI

t
Toimetage tekste! 22. juuli 2015, 12:10
Selle kirjatükikese sõnajärg on lausa uskumatu...
e
Elts 15. juuli 2015, 00:01
Kats kirjutab küll oma tegenistest,kuid jälle mitte oma isiklikust elust.Minuarust pole Kats kirjutanud isiklikust elust juba paar aastat.Pigem ta kir...
(loe edasi)
Loe kõiki (18)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee