MEES JA TEMA PIIP: Valdo Pant oli kirglik piibutõmbaja, tal oli ka korralik piibukogu. Foto: ERR/Arnold Moskalik
Jaanus Kulli 8. juuli 2015 07:00
"Sellist mälu pole ma kellegi teise juures kunagi kohanud. Valdo Pant kirjutas oma tekstid alati ise ja need olid tal käeulatuses. Aga ta rääkis paberile vaatamata. Täpselt nii, nagu see oli tal kirjutatud," meenutab raadiohääl Ene Hion, kes istus raadiomajas koos Pandiga üle kümne aasta ühes toas, kuni Pant sõrme lõplikult televisioonile andis.

"Sellist mälu pole ma kellegi teise juures kunagi kohanud. Valdo Pant kirjutas oma tekstid alati ise ja need olid tal käeulatuses. Aga ta rääkis paberile vaatamata. Täpselt nii, nagu see oli tal kirjutatud," meenutab raadiohääl Ene Hion, kes istus raadiomajas koos Pandiga üle kümne aasta ühes toas, kuni Pant sõrme lõplikult televisioonile andis.

Teletöös tuli laitmatu mälu Pandile tohutult kasuks, märgib Ene Hion. "Sest suurtes saadetes, nagu näiteks ajaloosarjas "Täna 25 aastat tagasi", oli Pandi tekst olemas ka režissööril, kes just teksti järgi nägi, millal peab tulema mingi pilt, millal filmilõik või millal peab kaadrisse astuma saate külaline. Režissöör sai töötada täpselt teksti järgi, teades, et Pant ei eksi."

Hioni sõnul võis Pant kirjutada kohvikulaua taga, autos istudes sündmuskohale sõites või kus iganes. "Tal oli väga ilus käekiri. Ta kirjutas ja vormistas oma tekste nii, nagu need läheksid kohe avaldamisele. Tal oli lausa filigraanne käekiri. Igaüks võis seda vabalt lugeda."

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad