Mall Hiiemäe koostatud ja Eesti Kirjandusmuuseumi välja antud „Virumaa vanad vaimujutud" annab ülevaate erinevatest Eesti vaimolenditest sellistena, nagu neid teati ja tunti Virumaal. Iga olendi tutvustuse juures on valik tekstinäiteid Eesti Rahvaluule Arhiivist.
Tundub, et sellist raamatut on vägagi oodatud. Järjest rohkem inimesi tunneb huvi oma juurte ja sugupuu vastu. Kui me oleme tänu arhiivide abile saanud teada rohkete esivanemate nimed ja eluaastad, siis selle raamatu abil on võimalik heita pilk kaugete esivanemate uskumustele, mis mängisid suurt rolli nende igapäevaelus. Kas kujutaksite näiteks ette, et peate vundamendi all elavat nirki oma maja kaitsjaks ja valite tema värvile vastavalt oma kariloomade värvi?
Hülged on vaarao sõdurid?
Koolieas oleme kõik lugenud kohamuistendeid ja rahvapärimusi. Metsavaimud ja näkineiud, laevas elav kotermann, koduhaldjas ja rikkust kasvatada aitav kratt on enamikule meist teada-tuntud tegelased. Kodukäijad ja luupainajad, libahundid ning vanapagan samuti. Ahjualuse muinasjuttki meenub. Aga et meie esivanemad teadsid ja tundsid sellist vaimolendite hulka, üllatab tõsiselt!
Selgub, et metshaldjas, kelle rajale sattumist usuti olevat tuttaval teel äraeksimise põhjuseks, võis oma kuju muuta ja esineda nii hallis rõivais vanamehe, eide kui ka noore naise või poisikese kujul.
Kujutlus veehaldjast kui vete valitsejast ning vee-elanike hoidjast on rahvusvaheline. Rahvapärimustes peetakse järves või meres elutsevat vetevalitsejat hiiglaslikuks kalaks. Veel 20. sajandil on arvatud oluliseks esimene püütud kala vette tagasi lasta, et kalaõnn saaks kesta.
Huvitav on siinse pärimuse segunemine piiblilegendidega. Kohalik rahvas uskunud, et näkid ja vetevaimud on tekkinud Egiptuse vaarao sõjaväest, kes vanajumala abiga merest läbi pääsenud Iisraeli rahvast jälitades vette uppus. Osadest meestest saanud hülged ja osadest näkid, vaaraost ühe uskumuse põhjal vaalaskala, teise põhjal hüljes. Hülged pidavat hüüdma: „Vaarao, vaarao!" Nähtud olla ka merehärgasid ja sinihalle merelehmi.
Kuidas kodukäijast lahti saada?
Igas majas arvati olevat vaim – jõukas majas hea, vaeses halb vaim. Teati sauna-, rehe-, tule- ja õuehaldjaid, samuti ööema ning kaevuhaldjat.
Jutukogumikust saab teada, kes on mardus ehk marras, toonesepp ja russalka ning mis on vainuköis. Samuti seda, kuidas kodukäijast lahti saada või koerakoonlasega toime tulla ning mida tõbede tõrjumiseks ette võeti.
Muidugi ei puudu libahundipärimused – hundiks käimisega seotud uskumused pääsesid Lääne-Euroopas vohama koos keskaja nõiaprotsesside ja inkvisitsioonigal, nõuaks arvatud inimesele esitati ikka süüdistus libahundiks käimises ja kuradiga mehkeldamises. Selliste lugude tekke põhjus – nagu välja tuleb – oli see, et mõisateole vastuhakkajad ja nõiduses kahtlustatavad põgenesid teise kihelkonda või valda või peitusid lindpriidena laantesse.
Kogumik sobib kinkimiseks nii fantaasiajuttude huvilisele noorele. See võiks olla suurepärane öökapiraamat: loed igal õhtul veidikene muistseid vaimujutte ja mõtiskled ammuste aegade üle.
Samas võiks sellise raamatu kinkida ka memmedele. Ja lisada soe omapoolne kallistus. Et meie memmed läheks metsa ja kui nad vajavad energiat, siis ammutaksidki seda esivanemate kombel põlispuid emmates. Siis pole neil tarvidust kalli raha eest minna välismaalast kaisutama ja kuulda tõdesid, mida meie esivanemad teadsid juba sadade aastate eest.
Kommentaarid