Tõnis ErilaidFoto: Kalev Lilleorg
Blogid
1. juuli 2015, 07:00

Kuidas Eesti riigiks sai: hakkas viisat nõudma (1)

Juuli on läbi teise vabariigi ajaloo olnud kuu, millal arvukas hulk uusi seadusi kehtima hakkab. Kui väidan, et 1. juulil 1992. aastal saime taas riigiks, siis mitte küll selle rõõmustava sündmuse tõttu, et samal päeval hüppas miinimumpalk 120 kroonini. Vähem kui kaheksa eurot küll, aga ikkagi edasiminek. Kuid riigi kehtestamisele oli tähtis, et sellest päevast pääses välismaalane Eestisse vaid viisaga. Vaba kondamine üle piiri lõppes.

Viisa oli loomulikult tasuline. Tasu võeti rublades, dollarites või Eesti kroonides. Rublatsooni riikide kodanikel tuli ühekordse sissesõiduviisa eest maksta 25 rubla (ehk siis 2,5 krooni) või 12kuise korduva viisa eest 100 rubla. Teiste riikide kodanikele maksis ühekordne viisa kümme dollarit (grupiti tulles sai odavamalt, vaid viie dollariga) ja aastane korduvviisa 30 dollarit. Rubla väärtus langes pidevalt ja nii määrati, et viisatasu korrigeeritakse kord kvartalis juhul, kui rubla inflatsioon ületab kümme protsenti.

Vähem kui aasta hiljem, 1. juunil 1993. aastal otsustas Eesti ühepoolse otsusega loobuda viisa nõudmisest Austraalia, Andorra, Jaapani, Kanada, Liechtensteini, Monaco, San-Marino, USA, Uus-Meremaa ja Vatikani kodanikelt. Nimekirjas polnud peamisi riike, mille kodanikud meil külas käisid – ei Soomet, Rootsit ega Suurbritanniat.