Valin raadio- ja telekavast uudislugusid ja poliitsaateid, viimaselgi nädalavahetusel kuulasin ära nii Vikerraadio «Rahva teenrid» kui Kuku «Keskpäevatunni». Aitäh tegijatele, neid saateid pole kerge kuulajale kuulamisväärseks seada. Enam-vähem samad inimesed on seda suutnud juba aastaid . Ometi on paljudele küsimustele vastused poolikuks jäänud või uusi küsimusi kerkinud. Nii peabki? Küllap vist. Põnevus püsib.
Eesti asi laias ilmas
Näiteks mis asi on Eesti asi? Ja kus see kuulsaks räägitud asi tõepoolest praeguselgi hetkel on? Kas Ukrainas? Või jälle Gruusias? Või Kreekas? Või koguni Aafrika mandril? Seal ja mujal on aina ja aina Eesti asja ajamas käidud.
Lihtkodanikule on tekitatud mulje, et vahetevahel on mõned meie poliitikud lausa ootel, et kuskilgi jälle võimu ümberjagamiseks läheks ja meie omad saaksid siitpoolt nõustama kihutada, Eesti asja ajama. Mõnel meie omadest pole justkui praegugi piinlik oma tarkade nõuannete pärast, mis omal ajal näiteks Mihheil Saakašvilil tema oma rahva ees läbi kukkuda aitasid?
Selge see, et Eesti ei ela, ei saa ega tohigi elada muust maailmast eraldi, kuid oma riigi ja oma rahva asjad peaksid siiski muude maade asjadest eespool püsima. Mis parata, nii ma lihtkodanikuna leian. Ja julgen uskuda, et minusuguseid on päris palju.
«Keskpäevatunnist» kuulsin taas kord kinnitust, et 100 000 Eestimaa kodanikku elab allpool toimetulekupiiri. Ju see pole niisama jutt, vaid faktidega kinnitust leidnud kibe tõde. Pensionid on pisikesed, tuhanded töölkäijadki peavad palgast palgani sente lugema. Ometi tahavad Euroopa Liidu juhid, et Eesti võtaks siia toita ja katta 1000 põgenikku kriisi sattunud lõunariikidest. Meil siin on välja rehkendatud, et suudaksime enam-vähem toime tulla 150ga.
Lihtkodanikul kerkib tahes-tahtmata küsimus: mille või kelle eest nood põgenikeks ristitud inimesed põgenevad? Kes jääb nende oma kodumaad kaitsma, kui nad ise seda ei tee? Kes hakkab sealset elu edendama, majandust kaasajastama, tootma ja ehitama?
Meie siin oleme uhked, et meil on taas oma riik. Eesti ei ole enam suurele keskvõimule alluv liiduvabariigikene. Oleme vaba Eesti kodanikud.
Lastagu meil arendada oma maa ja rahva elu siin, meie oma riigis. Las me ajame Eesti asja Eestimaal ja Eestimaa heaks, mitte jälle kord kuskil meist kaugel ja meile tundmatutes oludes. Oleme noor riik ja meil on siinsamas väga palju pooleli.
Siin on ilus elada
Ei tasu häbeneda, palju oleme juba ka suutnud. Mõned päevad tagasi Eesti Rukki Seltsiga põldude vahel liikudes kuulsin, kui üks tänane põllumees nimetas Eesti rukist ja rukkileiba Eesti Nokiaks. Oma põllul kasvanud viljast tehtud Eesti leib on Eesti riigi julgeolek, just nii ta ütleski. Toimetulev ja kodumaalt mitte ära kippuv inimene on riigi julgeolek.
Eestis on külmad talved, ka muul ajal sageli vihmane, tuuline ja porine. Ei tähenda midagi. Minu ja kindlasti enamiku eestimaalaste jaoks on just Eesti elamiseks parim paik maailmas. See siin on ju kodumaa. Siin on ilus elada.
Kes on harjunud tähele panema, see teab, kui ilusad on praegu Eestimaa põllud. Need lainetavad, on umbrohupuhtad, mõnedki tükid ulatuvad silmapiirini. Rukis on pealoomist lõpetamas, nisu- ja odraväljad rühivad kannul. On sajahektarisi ja suuremaidki viljavälju. Saak küpseb.
Virumaa mees Jaak Läänemets – kuulsa agronoomi Ülo Läänemetsa poeg – on Avispea külas oma vanaisa talu uuesti pidada võtnud. Tal on tuhat ja ükssada (1100!) hektarit põldu, kasvatab peamiselt nisu. On teisigi piisavalt julgeid, kes on oma vanemate ja vanavanemate kunagised talumaad enda nimele vormistanud, hektareid ka juurde ostnud või rentinud ja arendavad Eesti põllumajandust juba tänapäevaste masinate ja võimalustega. Jõudu neile kõigile! Nemad ajavad Eesti asja.
Kommentaarid