Inimesed

Maestro Uno Uiga unistus täitub: Tartus toimub taas poistekooride laulupidu (2)

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 18. juuni 2015, 16:07
Uno Uiga on üheaegselt olnud koorijuht ja pedagoog. Aastaid töötas ta Karlova gümnaasiumis õpetajana. Foto: ALDO LUUD
Tartu koorijuht Uno Uiga tunneb laupäeval ilmselt väga suurt liigutust, sest tema eestvedamisel aastatel 1976–1996 korraldatud poiste laulupidu saab sümboolse järje: toimub rahvusvaheline poistekooride festivali peakontsert.

Tähelepanuväärne on seegi, et 84 eluaastale vaatamata jõuab vitaalne härra laupäeval ka dirigendipulti astuda ning 3000 poissi ja meest juhatada. „Nii paluti jah, eks ma jõudumööda juhatan,” ütleb Uiga naljatades.

Poistekooride laulupidudel oli traditsioon, et külaliskoorid võtsid peole kaasa oma parimate rahvalaulude repertuaari ja nende dirigendid ka juhatasid neid lugusid. Nii lauldi poistekooride laulupidudel lisaks eesti keelele näiteks ukraina, valgevene, gruusia, armeenia, vene ja aserbaidžaani keeles. „1976. aastal oli esimene plahvatus ja see õnnestus. Väliskoorid said tunda suures kooris laulmist, sest ega nendes riikides ju laulupidusid ei peetud. Isegi vene mehed olid väga vaimustatud, sest Venemaal ei olnud väga palju koore,” räägib Uiga. Poistekooride laulupeod toimusid aasta pärast üldlaulupidu. See kandis koorijuhi sõnul kindlat mõtet: muidu tekkinuks laulupoistel pärast üldlaulupidu suur tühimik. Kooridel polnuks siis kuhugi minna ja kuhugi vaadata.

Tänu sõprussuhetele paljude kooridega sai Uiga enda koor võimaluse paljudes idabloki riikides esinemas käia. „Tartu poistekooriga möllasime kontserdireisidel kõvasti ringi. Meil oli loosung „Sõpruskoor Tartu poistekooriga liidu rahvaste vennalikus peres”. Sellega olid uksed paljudesse kohtadesse lahti. Arendasime niiviisi laulukultuuri ja propageerisime eesti laulu. Kooripoisid said aga Venemaal läbi käia arvukalt kontserdipaiku ja kohti. Näiteks nägid nad isegi seda, kuidas naftat puuritakse. Ja said sellest elamuse. Laulmine andis poistele palju haridust ja haritust,” ütleb Uiga mööda endise Nõukogude Liidu riike reisimist meenutades.

Kui Eesti taasiseseisvus, avanesid uued võimalused ja Tartu poistekoor sai võtta ette reise Lääne-Euroopasse. Eriti eredalt on Uigale meelde jäänud 1989. aasta kontserdireis Saksamaal. „Olime Berliinis kontserti andmas, kui Berliini müür lagunes, ja võtsime nii samal ööl ka sealsetest pidustustest osa. Seisin just Brandenburgi väravate juures, kui äkki nägin, et Eesti lipp on rahva hulgas püsti. Hakkasin siis uurima, et huvitav küll, kes need võiksid olla, ja selgus, et need olid meie omad poisid. Olin nii õnnelik selle üle, et poisid olid nii osavad ja hästi kasvatatud. Tänu kooripoistele lehvis Eesti lipp Berliini müüri langetamise ööl. See oli suur elamus nii mulle endale kui ka kõigile teistele,” meenutab Uiga oma koorijuhi aja üht erilisemat hetke.

Seni viimaseks poistekooride laulupeoks jäi 1996. aastal Tartus peetud pidu. Uiga oli toona 71-aastane ning vaatas, et käes on paras aeg minna pensionile ja anda teatepulk noorematele edasi. Paraku jäi asi soiku. „Aga nüüd on Eesti Meestelaulu Seltsi juht Arvi Karotam kange mees. Ta laulis omal ajal, kui ta ülikoolis käis, Tartu akadeemilises meeskooris. Pärast meestelaulu seltsi presidendiks saamist hakkas ta kohe tegelema poistelaulu eest seismisega, et tagada Eesti meerkooridele järelkasvu. Tartu poistekoorigi vilistlasi on ju terve Eesti täis ja jätkub isegi Rootsi ooperiteatri jaoks,” mõtiskleb Uiga poistekooride tähtsuse üle.

65 aastat laulupidusid

„Mul läheb juba 65. aasta laulupidusid juhatada. 1950. aastal ma seda tööd alustasin ja pidusid on väga palju olnud. Lisaks noorte- ja üldlaulupidudele on toimunud palju maakondlikke pidusid. Mul on juba selline daatum, et nüüd ma natuke kardan, et see võib jääda ka mu viimaseks peoks. Aastaid on juba palju,” tunnistab Uiga. Ta on kindel, et ka Tartu lauluväljakul laupäeval toimuvale peakontserdile koguneb kaasaelajaid palju: „Tartu on ju laulupidude häll ja siin on laulupidu püha asi. Eriti kesk- ja vanemas põlvkonnas olevatele inimestele. Noored ei ole võib-olla kõik haakunud selle asjaga, aga küll nad kaasa tulevad ja küll nad kasvavad ja saavad seda laulupeo usku, sest kus nad pääsevad!”

Uiga jälgib Eesti poistekooride igapäevategevusi väga suure huviga. Teda paneb siiski pisut muretsema vokaalkultuuri üldine areng. „Koorikultuur nõuab väga konkreetset hääle tekitamist ja hääle valdamist. Aga tänapäevane poplaul on ju vabastiil, tollega koori teha ei saa. Siis jääb toon liiga segaseks,” selgitab dirigent.

„Poistekooride festivalil huvitab mind väga, missugusel tasemel on teised riigid. Kui Baltikumi, Soome ja Rootsi koorid on Tartus käinud, siis näiteks väga põnev on näha, missuguse tasemega on Ungari ja Šveitsi koorid. Missugused on nende koolkonnad ja kui keerulist harmooniat nad valdavad,” ütleb Uiga ning lisab siis, et plaanib kõik kontserdid ka isiklikult ära kuulata. Koorijuhti rõõmustab seegi, et poistekooride festivali kontserdid toimuvad üle Eesti, omal ajal toimusid Tartu poistekooride laulupeo lisakontserdid vaid Tartu ülikooli aulas.

Kas armastatud koorijuht tunneb, et on neid, kes ta tööd jätkavad? „On muidugi. Hirvo Surva on väga tubli poiss. Üksikuid tuleb juurde. Palju neid ei ole, aga palju pole vajagi. Piisab ühestainsast sähvatusest ja ideest, et asi käima läheks. Kõik on paigas ja midagi pole katki,” ütleb Uiga rahulolevalt.

Ka koorilaulu tulevikku suhtub ta optimistlikult: „On arvata, et see tänavune pidu annab veel hoogu juurde ja vaimustab veelgi. Kooridel tekivad omavahel väliskooridega suhted ja nad hakkavad sõbrunema ja külas käima. See innustab ju, sest kui sa lähed välismaale esinema, siis pead ennast kõvasti harima ja koolitama. See paneb rohkem tööle. Välisreisid on väga kasulikud nii kunstilises mõttes kui avardavad ka lauljate intelligentsust. Ja lõpuks aitavad need kaasa ka rahvaste sõprusele.”

-------------------------------

Kutsume end siiani Uno poisteks

Mina hakkasin Tartu poistekooris käima 1977. aastal, 2. klassi poisina. Kevadel tuli kontserdireis Kesk-Siberisse Krasnojarskisse. Minek toimus rongiga ja sõit kestis nädala. Kuna olin veel nii väike ja polnud varem vanemateta kaugel käinud, siis algul kartsid nii vanemad kui ka dirigendid, et ehk pole õige nii noort laulupoissi kaasa võtta. Teised poisid olid veidi vanemad. Uno tegi lõpuks otsuse: pistame poisi vanemate poistega ühte kupeesse, küll need kantseldavad teda ja küll ta hakkama saab. Nii ka läks ning reis kujunes mulle toredaks seigaks ja elukooliks.

Uno oli ka see inimene, kes kutsus mind ära toonasesse 7. keskkooli (Karlova kool). Esimesed viis klassi käisin ma Tartu 3. keskkoolis (Raatuse kool). 1980. aastal avati 7. keskkoolis koorikallakuga klassid ja Uno ütles mulle, et poiss, mis sa seal 3. keskkoolis passid, tule ära lauluklassi, sul hea muusikaline kuulmine ja hea hääl, seda vaja arendada. Nii ka läks.

Eks ta oligi selline positiivne ja julge pealehakkaja, usaldas poisse ja poisid teda. Austus oli vastastikune. Ta suutis positiivse ja huumoriga rikastatud (samas range) korra kaudu poisse ohjata. Kõik toonased poistekoori poisid, kes on Uno käe all laulnud, kutsuvad end siiani uhkusega Uno poisteks. See on nagu staatuse märk, mida kõik kanda ei saa. Huvitav on ka see, et alati, kui linnas, seltskonnas või üritusel Unoga kokku saame, on selline tore jällenägemisrõõm ja vahetame ikka mõne lause või fraasi. Kohtuks nagu vana sõbraga.

Veljo Lamp

Tartu sporditeenistuse juhataja

--------------------------------

Uno lõi koorist ägeda pere

Uno oli üks mu esimesi õpetajaid, aga ka mu ema koorijuht. Perekondlikku liini pidi jõudsin minagi Uno koori ja kooli. Kuidas siis teisiti.

Ma arvan, et Uno õpetas meile, poistele enesest lugu pidama, hoidma enda ja oma kooli, oma koori ja kodu au, väärikust. Olema igas olukorras üksteisest lugupidav ja distsiplineeritud. Seda viimast oli ehk kõige raskem õpetada ja ka õppida, aga mõned reeglid olen ma Unolt tänini alles hoidnud ja praegu koorielust osa võttes järgin ma nii mõndagi – nii seda, mis puudutab muusikat ja selle esikohal olemist, kui ka seda, mis puudutab koorikorraldust ja koorielust osavõtmist. Uno lemmiklause oli puudujatele: kooriproovist võid sa puududa vaid siis, kui oma enda käega paned siia klaveri servale oma surmatunnistuse. Jah, nali naljaks. Ega me naljalt puudunudki, sest Uno suutis Tartu poistekoorist ja selle lauljaskonnast luua ühe ägeda ja suure pere, kes on senini väga head sõbrad ja läbikäijad.

Uno oli väga vinge poistelaulu eestvedaja ja fanaatik, ideede generaator ja suurepärane muusikamänedžer (kui tänapäevaseid sõnu kasutada) – iga mees ei aja ikka välja reise sajale poisile Usbekistani ja Kirgiisiasse, Gruusiasse ja Bulgaariasse, aga tema suutis, ning see loetelu oli vaid murdosa tema ettevõtmistest. Uno ütles, et „veri toob rähnipoja puu otsa tagasi” ja siin me oleme, kõik see mees – laulame, oleme laulusõbrad eluks ajaks ning kanname seda lauluverd puu otsa tagasi. Ka oma järeltulevate põlvede kaudu. Aitäh, Uno!

Indrek Mustimets

Tartu linnavalitsuse avalike suhete osakonna juhataja

----------------------------------

Uno Uiga

*Sündinud 21. oktoobril 1925. aastal Tartumaal Tammistu külas.

*1946.–1947. aastani õppis ta Richard Ritsingu algatatud muusikakursustel. 1951. aastal lõpetas ta Tartu muusikakooli koorijuhtimise erialal, õppis samas ka laulmist. 1957. aastal lõpetas ta Moskva Gnessinite-nimelise muusikapedagoogilise instituudi koorijuhtimise erialal.

*Ta on töötanud Tartus muusikaõpetajana mitmes üldhariduskoolis, õpetajate seminaris ja pedagoogilises koolis, lisaks Karlova gümnaasiumis asedirektorina muusika alal, kus asendas muusika süvaõppe koorikooli süvaõppega.

*Ta on mitme koori asutajadirigent, tuntuim on 1961. aastal asutatud Tartu poistekoor.

*Ta on alates 1950. aastatest koore juhatanud piirkondlikel laulupäevadel Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes, 1970.–1980. aastatel koolinoorte laulupidudel ja 1980–1990 üldlaulupidudel. Tema algatusel loodi 1976. aastal poistekooride laulupeo tava.

Allikas: laulupidu.tartu.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee