"Elu Nepalis seal kandis, kus mina tol korral käisin, on nii karm, et ausalt öeldes ei saagi teisiti, kui palvetada," meenutab Siiri Sisask .
"Nii kannatuserohkes elus, nagu need inimesed toime peavad tulema, võiks läänemaailma mõttemalli järgi arvata, et nad peaksid olema kibestunud. Nii see ei ole – neist kiirgas välja heatahtlikkust, siirust ja soojust," sai lauljannale seal selgeks, et inimese heaolu ei alga kunagi millestki muust kui iseendast. Puudus klassivõitlus ja konkureerimine, mistõttu peab ta sealset ajamõistet ja elutunnetust väga terveks.
"Kui kõrgmäestikus ühistranspordiga sõita, siis on selge, et ei ole võimalik sõita kiiremini, kui viis kuni kümme kilomeetrit tunnis, sest seal on kitsad teed mööda kalju ääri ja mägede külgi. Oli küll kahesuunaline tee, ent puudus võimalus, et autod oleks üksteisest mööda sõita saanud. Läänest pärit inimesed läksid seetõttu endast välja – ka mina hakkasin nihelema, et miks nad sõita ei oska. Hiljem, kui asi mulle kohale hakkas jõudma, sain aru – tegelikult ei olegi kuskile kiiret," räägib Sisask.
Kommentaarid