Siiri Sisask: ma ei ole kunagi head teinud mõttega, et see mulle isiklikult tagasi tuleks (41)

"Elu seal kandis, kus mina tol korral käisin on nii karm, et ausalt öeldes ei saagi teisiti kui palvetada. Kõrvutades neid tingimusi, kuidas need inimesed seal elavad meiega siin, võiks öelda, et nii kannatuserohkes elus nagu need inimesed, kes peavad igapäevaselt seal elades toime tulema, võiks läänemaailma mõttemalli järgi arvata, et nad peaksid olema kibestunud. Nii see ei ole – neist kiirgas välja heatahtlikus, siirus ja soojus," räägib Sisask.

Sisaskile sai sealoldud aja jooksul selgeks, et inimese kodu, pelgupaik ja heaolu ei alga kunagi millestki muust kui iseendast. Puudus klassivõitlus ja konkureerimine, mistõttu peab ta sealset elutunnetust väga terveks.

Sisask räägib, et sellise reisi ettevõtmine muutis tema perspektiivi igapäevaelus tohutult palju, tuues välja, et sealne ajamõiste ja inimese käimine loodusega käsikäes, oli tohutult inimlik.

"Kui kõrgmäestikus sõita mingi ühistranspordiga, on selge, et ei ole võimalik sõita kiiremini kui 5-10 km/h, sest seal on kitsad teed mööda kaljuääri ja mägede külgi. Oli küll kahesuunaline tee, ent puudus võimalus, et kaks autot korraga oleks üksteisest mööda saanud sõita. Läänest pärit inimesed läksid seetõttu endast välja – ka mina hakkasin nihelema, et miks nad sõita ei oska. Hiljem, kui asi mulle kohale hakkas jõudma, sain aru – tegelikult ei olegi kuskile kiiret," räägib Sisask.

Ta tunnistab, et pärast seda kogemust hakkas ta märkama elus teisi mõtteid ja väärtuseid, rahunedes täielikult maha. "Tagasi tulles ootas mind mu auto, suundusin liiklusvoolu ja tekkis tunne, et elan siin maailmas küll vähemalt seitse korda kiiremini kui normaalne "mina" elama peaks. See oli niivõrd kontrastne, kuidas siin kõik käib – üle mõistuse tempoga!" sõnab Sisask, tunnistades, et tänu kogetule oskab ta nüüd oma igapäevaelus hoogu maha tõmmata ja rahulikult mõelda.

Heategevuskontserdi korraldamise üks peamiseks ajendiks oligi Sisaski kinnitusel just inimeseks olemine, saades aru, et kui kellelgi on keeruline mure, tuleb aidata nii palju, kui vähegi võimalik. "Nepalis on kohe-kohe tulemas vihmaperiood, see on selline olukord, et vihma ei pruugigi sadada, ent õhus on 90-100% niiskust – õue minnes oled otsekohe märg. Kui mõelda, et neil inimestel ei ole kodu, katust ega ulualust, kus ennast kuivatada, teades, et ööd on seal tohutult külmad – kui ise ei taha selles olukorras olla, tuleb teiste üle muretseda. Ja ma arvan, et see ongi põhjus, miks on kokku kutsutud inimesed, et oma hea abikäsi ulatada."

Summa, mille ulatuses on võimalik Nepalis kannatanud inimesi aidata, sõltub suuresti kontserti külastavate inimeste arvust. Sisask arvab, et kui mõnigi laps või pere saab sellest üritusest abi, ei ole kellelgi midagi selle vastu, et aidata. "Ma olen kuulnud sellist kriitikat, et miks me oma inimesi ei aita – tegelikult aitame omasid ka ja seda nii, nagu võimalusi on. Ent sel korral tuleb nii teha!" lausub Sisask.

Sisask nendib, et ta ei ole kunagi teinud head iseenda peale mõeldes, vaid nähes, et tal on olnud selleks õige võimalus. "Kui ma neid asju teen, siis see tuleb loomulikust olekust ja ma ei mõõda, et mis nüüd on vastu tulnud ja kas see on hea või mitte. Ma ei kurda oma elu üle. Kui minult on küsitud, et mitu punkti ma annaksin Eestis elamise kohta kümne palli skaalal, siis ma olen öelnud, et kümme. Ükskõik kus ma elan, ma ei ela kunagi kaheksat ega seitset. Ma ju elan!"