JAN UUSPÕLD AASTAL 1991: "Jõlkusin koos sõpradega ringi, tegime bändi ning lugesime Ilmar Laabanit ja Andres Ehinit." (6)

"Mulle ei meeldinud kuldkettidega ja dressides ülbikud, kellel oli nahaalsust hakata käigu pealt kapitalistiks, mis piltlikult tähendas, et see ülbik läks saiatehasesse, ostis ära kõik saiad, lõikas need pooleks, pani vahele kapsalehe ja tortsu veega pooleks segatud majoneesi ning müüs siis selle käki hamburgeri pähe maha. Et las lollid ostavad. Ja ostsid ka. Eks lõpuks tegin seda minagi," meenutab Jan natuke mõrkja muigega 1991. aasta ärevat kevadet.

Jan Uuspõld oli siis 17. Käis Tallinna kutsekeskkoolis nr.1, mida kutsuti Karu kutsekaks, õppis trükkaliks ja unistas salaja näitlejaks saamisest.

Nüüd, peaaegu veerandsada aastat hiljem, on Jan andekas ja tunnustatud näitleja, kes manab oma järjekordses ühemehetükis "Pingviin ja raisakass" publiku ette tollesama 1991. aasta. Nüüd juba Viinistu katlamajas, kus Mihkel Muti samanimelisele romaanile tuginev lavastus reedel esietendus.

"Mina olin siis oma sõpradega tolmumantlimees," läheb Jan ajas tagasi aastasse 1991. "Kasutatud riiete kauplusest ostsime endale tolmumantlid ja tegime näo, et alati on meil kaenlas mõni raamat. Jõlkusin koos sõpradega ringi, tegime bändi ning lugesime Ilmar Laabanit ja Andres Ehinit. Mis oli omamoodi protest täiskäigul peale tungiva kapitalismi vastu. Aga midagi polnud teha, paremat majanduslikku korda polnud ka kuskilt võtta."