Lea Dali Lion: olen autoavariid ette näinud ja kokkupõrkest pääsenud (115)

"Kuna ma olin valmis, et tuleb avarii, siis sain ilusti pidurdada. Aga tundsin, et kohe sõidab mulle keegi tagant sisse. Vaatasin peeglisse ja lasin vaikselt oma auto eesolevale autole peaaegu vastu ning vajutasin siis kõvasti pidurit. Selja tagant tuli vaid kerge küljepuudutus. Oleks ma jäänud seisma sinna, kus algul, oleks ma mõlgi saanud," on Lea Dali Lion kindel.

Tagumisele autole sõideti aga sisse. "Seal oli kokku viis autot, mina olin keskel. Tulin autost välja ja nägin, et mu taga sõitis üks sõber, keda ma polnud aastaid näinud – Uuno raadio saatejuht Erik Lill. Ma vaatasin, et minul on kõik korras, manööverdasin sealt välja ja sõitsin minema."

Ta tunnistab, et juhtunu jahmatas teda tõsiselt. "Mõtlesin, et appi, kuidas see võimalik on, et ma sellist asja ette tean. Aga keegi hoiatab sind: kuule, ole tähelepanelik. Ma arvan, et kõigile inimestele öeldakse asju ette, aga enamik lihtsalt ei kuula ega märka seda," lausub Lea, kes on ette tajunud ka näiteks mitme inimesega kohtumist.

Lapse elu oli ohus

Üks hämmastav tulevikku piilumise kogemus on tal seitsme aasta tagusest ajast, kui ta ootas oma teist last, vanemat tütart Jasmiin Dalid, ja tahtis kangesti teada, milline lapsuke olema saab. Oma hiljuti ilmunud raamatus "Joonista valgus. See on kõige uue algus", mis kirjeldab tema võitlust rinnavähiga ja vaimseid õppetunde, meenutab Lea: "Ühel hetkel olin kehast väljas ja ühes teises hetkes. Istusin ühes oma tubadest, laps seljaga minu poole süles. Nägin tema nägu vaid profiilis, kui ta pea paremale keeras, et aknast välja vaadata."

Kui tüdruk oli seitsmekuune, kordus seesama hetk sellessamas toas – Jasmiin nägi välja just niisugune nagu nägemuses.

Selleks ajaks oli Lea hakanud teadlikult energeetilise maailmaga tutvust tegema, käies intuitiivteaduste kursusel, et õppida iseennast ja oma kõhus kasvavat last kaitsma ja tervendama. Tütre elu oli ohus, sest täpselt sinna kohta, kuhu loode oli emakas oma nabanööriga kinnitunud, hakkas kasvama müoom.

"Enne seda, kui ma Jasmiini ootama jäin, olin ma just emakavälise raseduse tõttu ühe lapse kaotanud. Ja siis tuli see väga ohtlik olukord. Nii käisin ma kõiksugu seminaridel. Alternatiivsed tehnikad olid mind kogu aeg huvitanud, aga inimene teeb asju ikka siis, kui see on talle eluliselt vajalik," märgib Lea.

Vähk õpetas ravima

Tüdrukuke tema üsas pidas vapralt sünnituseni vastu ja emakakasvaja kadus ilma opereerimata. Lea arendas ennast edasi. Kõige rohkem on ta õppinud 2013 detsembris lahkunud Veeliks Jalakaselt ehk Pendli-Veeliksilt ning naisterahvalt nimega Viida, kes kätega ravitseb. Kaheksakuuse heitluse käigus vähiga, mis tal kaks aastat tagasi diagnoositi, õppis lauljanna enda peal kätesoojusega valu leevendama ja kristallkuulide abil organismi halvast energiast, sealhulgas haigusest, puhastama.

Nende edasiminekute kõrval hakkas ta keemiaravi perioodil aga nägema hirmuäratavaid musti energeetilisi olendeid, mis teda jõust tühjaks imesid ja meeleheitele ajasid. "Selles ei olnud mul küll kahtlust, et äkki neid asju, mida ma näen, ei ole olemas ja äkki ma olen hull. Aga ma sattusin olukorda, kus teadsin, et kui ma nüüd murdun, ei ole ühtegi inimest, kellele sellest rääkida – psühhiaater paneks mu ilmselt hullumajja ja Pendli-Veeliksit ei saanud ma kuidagi kätte," seletab Lea.

Pikka aega oli ta harjunud helistama Veeliks Jalakasele, kui miski väga viltu vedas ja ta takistusega üksi toime ei tulnud. Nüüd oli eaka pendlimehe telefon väljas. Lea üritas mõõta Veeliksi energiavälja, ent ei tajunud seda. Peagi tuli surmateade. Lea püüdis kontakti saada ka vene selgeltnägija Dmitri Volhoviga, kuid ei saanud meilile vastust. Lõpuks sai ta aja teise idanaabrist sensitiivi Ilona Novosjolova juurde, viisagi oli olemas ja sõit kindel, ent Novosjolova võeti päev enne seda vihahoos telekaamera purukslöömise eest vahi alla. "Siis sain aru, et mul ei ole mõtet enam mitte kellegi jutule tungida. Ma pean ise hakkama saama, endaga tegelema," räägib Lea, kes õppis oma sõnul tänu sellele teadvust kehast välja juhtima, et kuri energia ei saaks ta ihule liiga teha.

"Pärast seda, kui ma käisin sügisel raadiosaates "Hallo, Kosmos!" ja kui mul nüüd raamat ilmus, olen ma saanud väga palju kirju, kus inimesed tänavad mind selle eest, et ma oma kogemustest räägin, sest neil on samuti selliseid kogemusi, aga nad ei ole mitte kunagi julgenud kellelegi rääkida, sest seda ei peeta võimalikuks," avaldab Lea, kellel on omastki taskust võtta näiteid sellest, kuidas inimesed kõrvalt teatavad: "Mis juttu sa räägid, see on täielik rumalus!"

"Need on küll inimesed välisringist. Ma ei kuule enamasti selliseid arvustamisi, sest ma suhtlen väheste inimestega, ja kõik, kes mind tunnevad, ei kahtle minus enam, sest ma ei lahmi kunagi niisama. Aga ikka juhtud kuhugi esinema, kus tuleb juurde purjakil meesterahvas ja teatab: "Kuule, see jutt, mis sa siin räägid, pole üldse mingi jutt." Õnneks ma alkoholipidudele enamasti ei satu," mainib Lea.

Võtab kodustelt valu ja paha tuju

Päris kõigi sõprade-tuttavatega ta oma nähtamatu maailmaga seotud kogemusi ei lahka. "Õnneks on ka mõistvaid inimesi, aga ma ei tungi oma mõtetega kellelegi selga. Ma saan aru, et on inimesi, kellega ma võin rääkida kõigest, on inimesi, kellega ma jätan mõned asjad rääkimata, ja on inimesi, kellega ma neil teemadel üldse ei räägi, sest ei ole mõtet."

"Kodus ei teki üldiselt enam kellelgi küsimusi, et miks ma nii või naa teen. Meil on juba aastaid tavaline see, et kui kellelgi kuskilt valutab, siis vaatavad kõik mulle otsa: "Noo, kas sa teed midagi?"" muheleb Lea, kes tunnetab enda sõnul niigi juba eemalt, kui pereliikmel mingi koll küljes on.

Tütred, kuuene Jasmiin Dali ja neljane Geiti Gerbera, õhutavad vahel ka, et ema pendli võtaks ja halva tuju minema nõiuks. 21aastane poeg Robi siiski torisevat vahel kehvas tujus olles: "Ah, mis energiad!"

Aga muidu on poeg Lea sõnul väga tema moodi: "Ta rääkis mulle aasta tagasi, et on loonud endale maailma, kus on tegelikult tema üksi. Inimesed küll sehkendavad ja liiguvad ümberringi, aga nad on udused, ta ei pane neid eriti tähele. Ma ehmatasin täitsa ära – ta on selle minu pealt maha viksinud, sest mul on täpselt samamoodi olnud. Peale selle on tal väga tugevalt energeetilised käed. Usun, et ta õpib ühel hetkel nendega midagi tegema."

Ehkki Lea elu tavapäraseks osaks on viimastel aastatel saanud toidu ja vee õnnistamine ning pendli abil hindamine, kas toiduaine sobib tema organismiga või kreem tema nahaga, ei anna ta toidu- või kosmeetikapoes müüjatele siiski põhjust suuri silmi teha. "Mulle ei meeldi avalikult pendeldada. See on liiga sügav, üldse mitte uhkustamise asi – et näe, vaadake, mis mina teen. Ja kõrvalised asjad võivad häirima hakata. Eriti ebameeldiv oli pendeldada kaamera ees saates "Laula mu laulu"," tunnistab Lea.

Ta rõhutab, et elukutselist ravitsejat temast ei saa – eelkõige on ta ikka muusik. Oma Merivälja kodus on ta vastu võtnud vaid paar inimest, tavaliselt annab ta abipalujatele meilitsi nõu, kuidas ise oma energeetika kallal toimetada.

Ta tõdeb, et energeetiline töö on tegelikult päris raske ja väsitav. „Kuigi süda tahab alati aidata, ei saa ma korraga enda elu uuesti tükikestest kokku panna ja teiste elusid kokku lappida. See elu, mida ma igapäevaselt elasin, kadus ju hetkega ära. Ma ei saanud tööl käia, vaid pidin hoopis ravile minema. Nüüd pean jälle igapäevaselt tööle hakkama ja muusiku puhul ei ole see nii lihtne, et asud homme kontserte andma. Et teha bänd, peab looma uut muusikalist materjali. Et teha lugusid, selleks läheb aega. Siis alles saad sa kedagi bändi kutsuda, et kuule, kas sulle see muusika sobib," selgitab endine Blacky solist.

Kaalus pärast vähiravi lauljatööst loobumist

Lea Dali Lion (endine Liitmaa) tunnistab, et tal oli vähiravist toibudes kiusatus avalikult areenilt taanduda, sest ta tundis, et ei talu enam tuntusega kaasnevat tähelepanu. Lauljatar möönab, et rokitüdruku kirevast lavaimagost hoolimata pole ta tegelikult kunagi seltskonnalõvi olnud ega pidusid armastanud ja on omaette hoidnud.

Kui ta hakkas tajuma teiste inimeste bioenergiavälju, muutus tema jaoks rahvarohketes kohtades olek aga raskemaks. "Kui ma järjest tundlikumaks muutusin, sain aru, et mul on keeruline minna kontserdile, kus inimesed lähestikku koos istuvad. Tihti juhtus, et ma istusin maha ja siis tuli mul nagu laksust selline uni, et ma nägin terve kontserdi silmade lahti hoidmiseks vaeva. On lihtsalt raske energeetikaga inimesi ja kui nad istuvad su kõrvale, taha või ette, satud sa paratamatult nende energiavälja," räägib Lea.

"Vahel juhtub sedagi, et kui ma tänaval mõne inimese energiaväljast läbi jalutan, tekivad mul külmavärinad ja tuleb hirmuhigi. Siis peab muidugi väga raske energiaväli olema," tõdeb Lea.

Isegi mõni ebameeldiv, halva energiaga laetud Facebooki sõnum võib teda nii uimaseks muuta, et viska või kohe siruli. "Väga keeruline on olla avaliku elu tegelane, kui sa nii tundlik oled. Selles mõttes eelistaks ma elada metsas puude keskel ja näha inimesi vaid vahetevahel," nendib ta.

Teda innustas aga kuulajate tagasiside, kuidas tema viimase aja mõtlikum ja meditatiivsem muusika neid raskest hetkest üle aitas, teraapiliselt mõjus ja hea tunde andis. "Kui ma esitasin esimest korda laulu "Joonista valgus", palusid inimesed, et ma seda veel mängiks. Pärast küsisid mõned, kas seda saab ka kuskilt kuulata, kuigi ma polnud seda veel salvestanud. On olnud inimesi, kes ütlesid, et see andis neile vastused kõigile küsimustele nende sees. On olnud inimesi, kes hakkasid lihtsalt nutma."

Lea taipas, et ei saa urgu peitu pugeda, vaid peab oma muusikat edaspidigi inimestega jagama. "Ma pean tegema seda, mida ma teen, sest on palju inimesi, kelle hingele on see vajalik. See ei ole lihtsalt niisama, et hüppad lavale, paned ägeda kleidi selga, väänled seal ja kellelgi on tore vaadata. Seda ma ei viitsiks teha."

Ta esitab aga ka teistsugust muusikat: "Mu poeg Robi kirjutas mõned äredamad lood ja ütles, et ma võiksin mõnda neist laulda. Laulsin kaks lugu sisse. Mul oli tore neid teha, sest sellist hevitüüpi musa ma ei olegi eriti esitanud.“