«Minu tujudega on ikka tohutult arvestatud. Mõnikord ma ka ise imestan, et kuidas see niimoodi on läinud.»Foto: Laura Oks
Inimesed
6. juuni 2015, 08:00

Ines Aru: töö hoiab mind veel ree peal (12)

"Mul on lihtsalt kogemata imelisel kombel vedanud, et olen saanud siiani tööd teha. Mingil määral hoiab see mind veel ree peal. Mulle tuntakse küll kaasa, et kuidas sa kogu aeg Tallinna ja Rakvere vahet voorid, öösel koju tagasi. Pealegi veel see, et Rakvere Teater sõidab pidevalt mööda Eestit ringi," räägib oma praegusest elust armastatud näitleja Ines Aru – viimane legendaarsest lavakooli esimesest lennust, kes veel lavale on jäänud.

"Mulle meeldib pildi sisse minek. Et ma olen erinevates olukordades," ütleb Ines Aru.

Näitleja sõnul on tänapäeva Eesti teatril aga suur probleem: kõike tehakse, mõeldes sõnale "kuidas", mitte "mida".

Teatrilavalt maha astudes, prožektorisõõrist väljudes ning igapäevaellu naastes leiab ta aga, et kõige rohkem viib teda endast välja abitus ja ahistatus, mis meie ümber valitseb.

Teie lapsepõlve unistuste amet?

(Naerab südamest). Lapsepõlve unistuse amet? Ma tahtsin sibiks saada! See oli veel sügaval nõukogude ajal, kui vanaema ütles, et sibid teenivad kõigist kõige paremini. Elasime temaga väga vaeselt ja ma mõtlesin, et sibina teeniks ma korralikult ning võib-olla niimoodi saaks ma meie eluga natukenegi paremini hakkama.

Olete öelnud, et lapsepõlves olite küllaltki arglik laps. Kust tuli siis see julgus Panso kooli proovida?

Ma ei tea, et ma oleksin olnud arglik, aga vanaema ilmselt kasvatas mind niimoodi, et ma pidin ennast tagasi hoidma. Koos teiste lastega mängides ma küll arglik ei olnud. Pakkusin välja igasuguseid mänguvariante ja kambas olin pigem liidri rollis.

Araks muutun ma aga siis, kui ma ei saa teist inimest aidata. Kui ma tunnen oma jõuetust, et ma ei saa abistada. Nii teisi kui ka iseennast.

See argus töötab minus siiamaani. Et kas ja mis nüüd mina. Ilmselt on see enesekaitse. Või on see seotud enese õigustamisega. Ilmselt sellepärast ma tahtsingi näitlejaks saada, et oma puudustest lahti saada. Tõestamaks endale, et ma saan hakkama. Teatri funktsioon ongi ju inimesi aidata. Aidata mõtteliselt jõudmist teistele tasanditele.

Olete sõjaaja laps. Kui tihti te nüüd, kui möödus 70 aastat Teise maailmasõja lõppemisest, neid raskeid aegu ja päevi meenutate?

Kuna minu ema ja isa olid eestiaegsed kommunistid, siis seetõttu evakueeriti mind vanaemaga Venemaale Uuralite taha Samaara oblastisse Kinelisse. Seal me siis vanaemaga elasime. Mis ma võisin olla, nii nelja-viieaastane. Lund oli ümberringi hästi palju. Ma ei osanud siis sellest aru saada, et sõda käib. Kõht oli mul kogu aeg täis. Meil olid mõned riided kaasa võetud, vanaema vahetas neid siis kartulite ja muu söögikraami vastu. Nii et me elasime seal nagu ära.

Tegelikult toodi meiega kaasa ka ema, sest ta oli Eesti vabariigi ajal 15 aastat poliitvangina kinni istunud – meelsuse pärast, mis tundub mulle täiesti absurdne. Ta oli 19 aastat vana, kui kinni läks. Nii et ta toodi meiega kaasa, kui me evakueerusime. Nii kaua kui sõda kestis, oli ta seal voodihaige. Mind tema juurde ei lastud. Tema voodi oli teises seinas, mina olin vanaemaga teises seinas. Nii ta sealsamas voodis suri – tiisikusse, mille ta oli vanglast saanud.

Isa istus mul kinni kümme aastat. Teda oli kinniistumise ajal isegi piinatud. Tilgutati vett pähe. Ma ei tea, mida neist siis taheti saada. Kui meid evakueeriti, jäi isa Tallinna. Ta oli koos oma sõbraga sõitnud mootorrattaga ja jalaluu murdunud. Evakuatsiooni korras pandi ta invaliidide laevale, kuhu sõpra aga enam ei lubatud, sest see oli niigi ülerahvastatud. Nii läks sõber naaberlaeva peale ja nägi, kuidas laev haavatutega Tallinna sadamas miini otsa sõitis.

Kui palju te vanemate armastusest puudust tundsite? Või suutis vanaema hoolitsus seda korvata?

Ma ei tundnud sellest absoluutselt puudust. Vanaema korvas kõik. Tihti paitati mu pead ja öeldi, et vaene laps, aga ma ei saanud sellest absoluutselt aru. Mõtlesin, et mul on ju kogu aeg söök olemas, miks ma vaene olen. Ma ei saanud sellest aru, sest armastus oli samuti olemas.

Olete küll vabakutseline näitleja, kuid juba aastaid võib pidada teie teiseks koduks Rakvere Teatrit. Mis teid sinna Tallinnast ja Tallinna tagasi sõitma ajab?

Rakvere Teatriga seovad mind sellised mõisted nagu ustavus ja hoolimine. Töötasin ju siin kunagi aastatel 1965–1973 ning nüüd, juba vabakutselisena, jõudsin siia kaarega tagasi 1998. aastal. Ennekõike tänu Eili Neuhausile, kes mind oma lavastustes kasutas. Kõigepealt mängisin ma tema lavastuses "Lesed". Hiljem lavastas ta "Džinnimängu" ja "Mtsenski maakonna leedi Macbeth’i" ja "Vabrikutüdrukud". Tänu Eili Neuhausile ja Etti Kagarovile – Kohtla endisele vallavanemale – sai teoks Kukruse mõisas Ida-Virumaal suveetenduse korraldamine. See on toimunud juba mitu, mitu aastat.

Koos Üllar Saaremäega mängime juba kaheksandat hooaega tema lavastuses "Oscar ja Roosamamma". Nüüd läheb teist hooaega ka "Üks pealuu Connemaras".

Eks ma mõnikord ööbin siin pansionaadis. Aga kuidas ma seda jaksan… See pole midagi jaksata. Mulle meeldib sõita. Küll bussiga. Sest autojuhtimist olen ma õppinud vaid kolmanda käiguni.

Kui me hakkasime enne rääkima teatri abistavast rollist, siis minu meelest just Neuhausi ja Saaremäe lavastused aitavad vaatajal teatud situatsiooni näha teise kandi pealt. Peale selle veel see, et Eili Neuhausiga on meil väga sarnane mõtlemine, sarnane asjadest arusaamine. Me justkui liiguks ühes suunas. Ta on mu tütre vanune, aga ma olen talt saanud väga palju elutarkust, ta on aidanud mind mõtlemises justkui järgmisele tasandile. Eili üldistamisvõime ja elutarkused on mulle palju andnud.

Mis puutub aga minu vabakutselise staatusesse, siis see annab mulle vabaduse ise otsustada, millises lavastuses ma tahan kaasa teha.

Rakvere pole teile oluline mitte ainult selle poolest, et kunagi mängisite siin kaheksa hooaega, et praegugi on see teater teile kui teiseks koduks, vaid ka selle poolest, et selles linnas tutvusite tulevase abikaasa Kaarel Aruga?

Jah, nii see on. Siin sündisid ka minu lapsed.

Kui te liinibussiga Tallinnast Rakverre või hilisõhtul koju tagasi sõidate, on reisijate hulgas kindlasti ka neid, kes imestavad, et oo, kes siis koos meiega sõidab ja ligi astub?

Seda on juhtunud ja see teeb mind väga kohmetuks. Isegi kui mulle tehakse kompliment, mõtlen ma, et ma ei ole seda ära teeninud. Peale aitäh ei oska ma midagi muud öelda.

Kõige kauem olite näitlejana seotud Eino Baskini Vanalinnastuudioga. Nüüd ei ole enam Eino Baskinit ja juba ammu pole ka Vanalinnastuudiot. Milliste mõtete ja tunnetega te nendele aastatele tagasi vaatate?

See oli tohutult ilus, äge ja huvipakkuv aeg minu elus. Eino Baskin oli mängur, kes mulle väga meeldis. Ta oli välja tulnud igasugustest oludest ja katsumustest ning selles mõttes ennast üles töötanud. Ta ei olnud pugejaliku loomusega ega allutanud ennast igasugustele sundolukordadele. Selles mõttes oli see väike ime, et ta suutis tollastes oludes ja tema renomeed parteiladvikus arvestades asutada Vanalinnastuudio. Kuigi lava oli suur vaid neli korda neli meetrit ja garderoob imetilluke, kus me kõik pead-jalad koos olime.

Aga võib-olla just tänu sellele oli meie trupp kui üks tervik. Me tundsime ennast seal Õpetajate majas tohutult hästi. Sellepärast, et Baskin arvestas oma näitlejatega. Ja meie arvestasime temaga. Meil oli respekt tema suhtes. Kõik – lavatöölised, valgustajad, helitehnikud – tundsid ennast ühe terviku osana. Ei olnud nii, et ühed on nagu natukene alamad ja teised on ülemad.

Mulle tundub, et ka siin Rakvere Teatris väärtustatakse kõiki inimesi. Küll mitte võib olla palganumbriga, aga inimlikul tasandil kindlasti.

Milliste tunnetega te meenutate neid päevi, kui noore näitlejana Vanemuises Vana Hirmsa enda vastu astusite?

Mul oli seljataga Panso kool ja Irdi süsteemis nägin ma sellele vastandit. Loomulikult hakkasin ma selle vastu võitlema, kuigi see oli peaga vastu seina jooksmine. Aga üldiselt näitasin ma välja, mida ma mõtlesin. Olin tollaste heade kolleegidega, Jaan Sauli ja kirjanduskriitik Leenu Siimiskeriga ühes pundis ja mõtlesime, kuidas sellest olukorrast välja tulla.

Ju see vastuhakk oli millekski vajalik, sest mõnes mõttes tänu sellele kohtusin ma selliste tolle aja suurte isiksustega nagu Artur Alliksaar, Aleksander Suumann ja Andres Ehin. Nende vaimsus andis mulle tohutult elujõudu ja sisu. Nii et see oli minu elus väga tähelepanuväärne aeg.

Paraku ei jäänud see aeg väga pikaks?

Jah, see kestis vaid üheksa kuud. Siis tuli Filharmoonia, kus mul oli aga võimalus esineda koos Georg Otsa ja Eugen Keldriga, teadustada nii nende kui ka teiste artistide kontserte. Tegelikult oli mind juba tükk aega Filharmooniasse kutsutud. Eks ma püüdsin seal ka natuke nalja teha, kuigi Elisabeth Jõhvi tuli hiljem.

Olete ikka ja jälle rõhutanud kriitikameelt enda kui näitleja suhtes. Kas vanemas eas olete natuke leebemaks muutunud?

Lühisõnalisemaks võib-olla (naerab). Mulle on väga tähtis, et tükil oleks mõte. Mis mõttega me seda teeme. Milline on selle mõtte jõud. Et inimene ei näeks lavastuses ainult huvitavat ja omapärast kujundit, vaid et ta selle kujundi kõrval kuuleks ja tajuks ka sisu.

Teatri kõrvalt olete väga palju astunud üles ka estraadilaval. Teile pole estraad kunagi tundunud kuidagi madalamana kui nii-öelda tõeline teater?

Ei, nii pole mulle küll tundunud. Enamasti olid need satiiri valdkonna materjalid. Sellepärast, et Elisabeth Jõhvi kuju, mida mulle algselt mu koolivend Madis Ojamaa ja hiljem juba Juta Üts kirjutas – see kuju oli kantud sellest, et kõike, mida tollal üldsuses eitati, Elisabeth Jõhvi jaatas. Eitus muudeti jaatuseks, mis tekitaski koomika.

Kahjuks ei näe enam laval teie koolivenda Aarne Ükskülat. Nii et tegelikult olete praegu ainus tegevnäitleja Panso kooli esimesest legendaarsest lennust. Kui palju te üldse endiste veel elus olevate kursusekaaslastega suhtlete?

Just hiljaaegu saime kokku. Nii et oleme üksteise tegemistega kursis.

Poolteist kuud tagasi pälvisite Raadioteatri näitlejaauhinna Reeda osa eest Mati Undi kuuldemängus "Sügisilmutus". Olete esimene Eesti näitleja, kes saab selle auhinna juba teist korda. Miks on nii, et paljud – isegi näitlejad – peavad kuuldemängu millekski teisejärguliseks?

Seda kuulen ma teie käest esimest korda. Ei ole võimalik, et peetakse teisejärguliseks, sest iga näitleja suhtub samasuguse tõsidusega töövõimalustesse. Ning samasuguse respektiga. Võib-olla ainult niipalju erineb raadios lugemine ja näitemängudes osalemine teatritööst, et nõuab vähem aega. Teatritöös on lavastuse protsess mitmekuuline ja lavastust võidakse mängida mitu aastat.

Olete presidendi teenetemärgi pälvimise puhul kaks aastat tagasi öelnud, et siin jääb puudu empaatiast, et 40 000 last on peaaegu näljas. Kas nüüd, kaks aastat hiljem, on olukord parem?

Tundub, et praegu tegeldakse selle probleemiga rohkem. On loodud hädaabiorganisatsioonid ja sellest on hakatud rohkem rääkima. Mina arvan, et oleks tore, kui Eestis oleks oma toimiv põllumajandus, mis toidaks ära selle väikesearvulise rahva. Jah, meil on edukas IT-valdkond, millest me uhkusega räägime. Aga põllumajandus on jäänud kuidagi vaeslapse ossa. Kuigi kunagi toitsime isegi Venemaad. Ent nüüd ei peeta põllumajandust nagu üldse tähtsaks.

Eesti riik on kasvatanud hästi palju ametnikke. Kõik organiseerivad ja teevad midagi, aga igaüks veab justkui oma vankrit. Aga riik peaks toimima nagu perekond. Ent perekond on siis perekond, kui lastel on kõht täis ja nad tunnevad ennast turvaliselt.

Aga meil jooksevad külad tühjaks?

Jah, külad jooksevad tühjaks ja inimesed jooksevad välismaale. Sellepärast, et siin ei saa oma töö eest väärilist tasu. Tuleme tagasi bussisõitude juurde. Ma ju näen aknast, kui palju on Eestis söötis põlde.

Elame juba 70 aastat rahuajal. Isegi taasiseseisvumiseni jõudsime ilma ühegi veretilgata. Paraku on just see aasta näidanud, et iseseisvus ja rahu pole iseenesestmõistetav seisund, vaid vägagi habras. Kuidas teie sõjaaja lapsena Venemaa poole vaatate?

Venemaa ei respekteeri naabrit. See ei ole inimlik, vaid tuleneb valitsemishimust. Paraku on valitsemiskirg ühe osa inimkonna loomuses ja ma ei tea, kuidas sellest lahti saada.

Olete endiselt suur lugeja, eriti luule lugeja?

Luule lugeja olen küll, aga mitte enam suur. Viimastel aegadel on nii, et kui raamat mind esimesed pool tundi ei köida, panen ma ta üldjuhul kõrvale. Aga luulet loen küll ja pean sellest väga lugu. Minimalistlikus vormis öeldakse ära terve riiulitäis mõtteid.

Kui tihti te jõuate oma suvekodusse Hiiumaal?

Kahetsusväärselt harva. Tahaks sinna tihedamini jõuda, aga et ma autoga sõita ei oska ja buss sinna ei käi, on probleeme palju. Kolmerattaline ratas oleks ehk väljapääs, juhul kui see metsarajale ära mahub.

Kas te usute saatusesse? Mis viis teie vanemad Venemaale, teid aga Panso kooli? Või on elu ja selle kulg ikka inimese enda kätes?

Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest saatusesse ma ei usu, aga mul on selline tunne, et igaühel on oma elumuster, mille järgi tema elu toimib.

Kes selle mustri kokku koob?

Seda ei oska ma öelda. Seda ei oska keegi öelda. Kui ümberringi vaadata, siis on kõik mingisuguses mustris. Loodus – taimed ja puud – see kõik on mingis kindlas mustris. Kust see kaasa on antud, seda ma ei oska öelda. Peale selle veel energiaväljad, mis meid siin juhivad. Igatahes mingisugune õhustik on olemas, aga kust see tuleb, ma ei tea.

Päevikut peate või vähemalt olete pidanud?

Ei ole. Olen kogu aeg olnud veendunud, et ma ei oska ennast väljendada ning see veendumus jääb minusse elu lõpuni. Olen endast nii palju lasknud läbi tarkade inimeste lugusid! Seoses näitemängudega, seoses raamatutega. Lugesin meeletult juba 12aastaselt. Sõbrannal oli kodus hea raamatukogu, Nobeli laureaatide ja Põhjamaade romaani sarjad. Ma lugesin need kõik läbi, kuigi paljudest asjadest ei saanud üldse aru. Ometi ei jätnud ma siis ühtegi raamatut pooleli, lugesin nad lõpuni. Järelikult mind nendes midagi köitis.

Teatris üle 50 aasta

Ines Aru on sündinud 1. juulil 1939 Tallinnas. 1961 lõpetas ta lavakooli esimese lennu. Aastatel 1961–1963 töötas Ugalas, 1963–1964 Vanemuises, 1964–1965 Filharmoonias, 1965–1973 Rakvere Teatris ja 1980–1994 Vanalinnastuudios. Alates aastast 1994 on ta olnud vabakutseline näitleja. Muu hulgas on ta nii laval kui ka Reklaamiklubis kehastanud Elisabeth Jõhvit.

Peale lugematute teatrirollide on ta mänginud mitmes filmis, nagu "Nukitsamees" (1981), "Karge meri" (1981), "Karoliine hõbelõng" (1984), "Metsluiged" (1987), "Jüri Rumm" jt.

• 1985. aastal pälvis Eesti NSV teenelise kunstniku tiitli.

• 1995. aastal pärjati Meie Matsi auhinnaga.

• 2013 sai Valgetähe IV klassi teenetemärgi.