Mart KalmFoto: Laura Oks
Inimesed
6. juuni 2015, 08:00

Millistest majadest on Tallinn ilma jäänud: hooned, mis elasid ainult paberil (2)

Me ei oska ette kujutadagi, milline oleks võinud olla elu meie pealinnas, kui käiku oleks läinud kõik need unenäolised mõtted, mis arhitektide peadest läbi on käinud. "Need kõik olid mõeldud heas usus, unistustes, et kunagi ka tõeks saavad. Kas täna, homme või ülehomme – sellel polnudki erilist tähtsust," mõtiskleb arhitektuuriteadlane Ingrid Ruudi.

"Iga hoone – pärinegu ta mis ajastust tahtes – kannab oma ajastu märki ja moodustab linna tervikus oma sümboli. Minule ei käi närvidele Stalini aja musternäidis – elamu Tartu maantee alguses," räägib 20. sajandil Eesti arhitektuuris toimunud muutuste kõige suurem spetsialist, arhitektuuriteadlane Ingrid Ruudi.

Ta ei taha väita ka seda, et viimaste nõukogude aastate arhitektuur oli halb, aga esimestel aastatel juba iseseisvas Eestis sündinud ehituskunst hoopis teisest mastist, järelikult hea. "Sirget eraldusjoont tõmmata kahe ajastu vahele ei saa. Kui mingit piiri üritada tõmmata, siis tuleb see joon üpris hägune ja toimub pika aja jooksul. Ka 90ndatel võidi luua sellist ehitist, milles on palju rohkem sotsialistlikku hinge ja sisu, kui varasemal ajal seda oligi. Ja 80ndate keskel – sügavas sotsialismis – tehti asju, mis ennustasid kaljukindlalt uue aja tulekut."

Olümpia vastu mõeldud hooned

Pealinna üks magusamaid krunte on Olümpia hotelli vastas, kus praegu lösutab bensiinijaam. Tegelikult oli sinna plaanitud midagi muud. Arhitektid Andres Alver ja Tiit Trummal mõtlesid sinna Olümpia hotelli juurdeehitust. Ent siis soovis praeguse Swedbanki eelkäija seal näha oma peahoonet. Selleks korraldati tolle aja üks ambitsioonikamaid ja tähelepanuväärsemaid arhitektuurikonkursse. Žüriis istus ka Taani arhitekti Henning Larsen. Kui mullu sai kultuuriinimeste Nobeliks kutsutava Jaapani keisripere välja antava auhinna laureaadiks Arvo Pärt, siis 2012. oli sama auhinna saanud just Larsen.

Igale kutsutule maksti starditasuks 50 000 krooni. Viie rivaali seast leiti võitja: Andres Siimu ja pärast konkurssi meie seast lahkunud Hanno Kreisi võistlustöö. See projekt panustas kontrastidesse ja ühendas anonüümse peegelfassaadiga bürootorni ja raske kuubikuna mõjuva panga­saali. "Märgiti veel suletud ja tänava suhtes pigem ignorantse esikohatöö sümboliseerimisjõudu ning seda eelistati näiteks Andres Alveri-Teet Trummali sootuks linnalisemale, sisetänava ja aatriumiga lahendusele, millele aga heideti ette, et ei ole aru saada, et see on pank," kirjutab arhitektuurimuuseumi näituse kataloog.

Ühe Eesti esimese eraarhitekti­büroo Urbel & Peil partneri Emil Urbeli töö sai konkursil III koha "Tolleaegses majanduses valitses lapselik naivism, idealism ja pidevalt paistva päikese mentaliteet, mis paistab välja eriti toonases arhitektuuris, kus kõik asusid tööle sooviga ehitada ilusaid maju. Hoolimata sellest, et raha polnud. Nüüd on kõik vastupidi. Raha on nagu tekkinud, aga ideed paistavad olema täiesti lõppenud."

Noil aastail Hansapanga juhtide hulka kuulunud Indrek Neivelt mäletab, et peamaja konkurss kuulutati välja küllaltki ebaharilikes tingimustes. Veel mõni aeg tagasi olid firmad vedanud rublasid kartulikottidega. Järsku oli aga raha Maarjamaalt kadunud. Seda oli näpuotsaga ainult ASil Tallinna Sadam ja muudel transiidikeskustel. Lootust andis aga see, et 1994. lõpul oli EBRD Hansapangale esimese Ida-Euroopa pangana andnud laenu. Seda oli 17 miljonit Saksa marka kuueks aastaks ehk alla üheksa miljoni euro. Praegu tundub see raha naeruväärselt väikesena, aga tollal suudeti selle eest ehitada või põhjalikult renoveerida neli hotelli, kolm saetööstust, kolm suurt autokeskust ja raha jäi ülegi.

Ehitamata jätmisel mitu põhjust

Pangamaja projektivõistluse tarvis kokku kogutud hullkallis žürii tegi oma töö, aga maja jäi ometi ehitamata.

Neivelt ütleb, et tema meelest oli sellel mitu põhjust. "Olümpia vastas ei olnud ju meie käes tervet krunti, vaid seda tuli alles kokku lappida ehk osta. Ja see nõudis aega, mis oli tollal kõige väärtuslikum kapital – siis toimus ju aastaga sama palju kui praegu vahest kümnega. Teiseks hakati just konkursi aegu ehitama maja Liivalaia 8, Hansapanga kolmest majast kõige Pärnu maantee poolsemat. Ja ka erimeelsused EKE Projektiga Liivalaia 10 ja 12 pärast hakkasid kalduma meie võiduks. Olümpia vastas olnuks nii, et kuhu aknast ka ei vaataks, on silme ees ikka hotelli klaasist kõrgsein. Liivalaia maja 12. korruselt aga lausa ulmeline panoraam – vanalinn, siiluke merd. Ja kui rääkima hakkasid rahanumbrid, oleks Olümpia juures kulunud neid sedeleid hoopis ohtramalt. Seepärast – küllap neid põhjuseid oli teisigi – asi katki jäigi."

Olümpia vastaskrunt on üldse kurva saatusega. Seda on hiigelsumma eest müüdud kaks korda. Mõlemal korral on ostjad pankrotti läinud. 1998. aastal sai bensujaama aluse maa uueks omanikuks EMV, hilisem Skanska EMV. Eelmise kümnendi keskel omandasid magusa krundi Viktor Levada nimega seotud ärid. Nüüd on ulmehinnaga, 15 miljoni euroga seotud platse üritatud müüa juba viiendat korda. Ent ikka tulutult, kuigi müügihind on nüüd iga kord veerand miljoni võrra kahanenud.

Mõnes mõttes oli ka õnn, et paljud XX sajandi plaanid – nii enne kui ka pärast suurt sõda – katki jäid. Sest üsna süüdimatult oleks mindud ka vanalinna kallale.

Juba enne viimast sõda hauti plaani rajada puiestee Viru väljakult Balti jaama. Selle ehitise alla pidi jääma hulk keskaegseid ehitisi. Sama teema tuli Paul Härmsoni poolt jutuks ka läinud sajandi 50ndatel. Hirmutav õudusunenägu lõppes 1965. aastal, kui vanalinn võeti tervikuna kaitse alla. Pärast seda pole meie arhitektuuripärlis korraldatud mingisuguseid suuremaid lammutustöid.

"Ehitamata jäänud objektide näitus arhitektuurimuuseumis vanalinna muidugi eriti ei puuduta. On läinud sajandi 80ndatelt valmis olnud projektid Harju tänava täisehitamise kohta. Tolleaegsed kaasatud arhitektid olid kõik ühel meelel, et pseudoarhitektuuriga tegelema ja keskaega jäljendama ei hakata. Nagu endastmõistetavana tegi tolleaegset projekti vedav arhitekt Peep Jänes ettepaneku kasutada just tol ajal levinud topeltfassaade. Tagapool on uue ehitise fassaad, aga tänavapiiril vana koos maja eristuse, sammaste ja akende asukohaga. Midagi WW passaaži või Viru väljaku ääres olev Metro ärimaja – sees uhke klaashoone, ümber aga kunagi Rotermannile kuulunud kaubamaja, hiljem E. Vilde Pedagoogilise Instituudi tarbeks olnud õppehoone sajanditevanused müürid.

Naissaar pidi kattuma sillaga

"Idee kohaselt pidi saama Harju tänav triiki täis. Paberil seisis nii tihe ehitamine, et isegi Niguliste kirik ja E. Vilde ausammas pidid jääma krundisisesteks. Nagu kirik muidugi varemgi olnud oli," räägib Ingrid Ruudi.

Mõneti ootamatult on aga kõige suuremate muudatuste ootel olnud hoopis Naissaar.

"On olnud hetki, kui Tallinna väraval seisvale Naissaarele on plaanitud kõrgete majadega vaba­kaubandustsooni. Aga järsku avastas keegi, et saar on kui mitte just mineeritud, siis vähemalt ohtlikku sõjarisu täis. Siis astusid rindejoonele keskkonnakaitsjad, kelle arvates Naissaar oli oluline mitmele linnuliigile. Minu mälestustes jäi leidmata ka õige investor, koguni ärimudel. Tekkis mustmiljon küsimust. Äärmiselt huvitav oli aga näiteks Tõnis Vindi projekt, kus inim­asustuse oleks leidnud ainult saare põhja- ja lõunaosa, mis oleksid ühendatud tõstetud teega. See oleks tähendanud puutumatu looduse puutumatuks jätmist," mäletab Ingrid Ruudi.

Kõik projektid ei peagi tõeks saama

Eesti Teaduste Akadeemia asepresident ja Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm ütleb, et on täiesti loomulik, et arhitekt projekteerib alati midagi ka õhku. "Ning ebaloomulik, kui kõikide arhitektide kogu looming otsemaid ka töösse läheks. Projekteerimine tundub ju ehitamise kõrval nii odav, et seda võib teinekord teha ju lausa lusti pärast.

Paarkümmend aastat tagasi oli näitus "Ehitamata jäänud vanalinn."

Palju plaane viidi vanalinnas ka ellu. Ent kõige uhkemad neist paberile jäidki. Kõige imposantsem projekt oli Estonia taguse Uue turu ja Balti jaama ühendamine trammiliiniga mööda sirgjoont. Tramm pidi näiteks Vene tänava ületama estakaadil. Päris utoopilisi ettepanekuid oli teisigi. Täpselt samasugused mõtted valdasid arhitekte ju näiteks viisaastakul enne I maailmasõda, kui Tallinn kasvas lausa plahvatuslikult ja lahvatas ka totaalne ehitusbuum. See oli aeg, kui sündis Eliel Saarineni Suur-Tallinna projekt (1913) Viru hotelli purskkaevude kohale mõeldud suure torniga raekojaga. Stalini ajal tehti võrdsel arvul nii projekte kui ka õlimaale. Olid ju ilusad ja õrnades toonides majade pildid, kusagil nurgas paistmas ka kommunismipäike. Ajastule iseloomulik oli ka ohtrate arhitektuurikonkursside – veel parem, kui see õnnestus teha üleliidulisena – korraldamine. Nii näiteks tõi 1952. aastal praegusele Viru väljakule püstitava Stalini ausamba konkurss Tallinna 130 võistlusprojekti.

Minule on kasvanud juba nii paks nahk, et ükski ehitis ühestki ajastust ei suuda mulle kananahka enam ihule ajada. Ka kurioosumid võivad olla ju huvitavad. Ütleks siinkohal ainult paar sõna pealinnas leebemaid ja plahvatuslikumaid sõnu põhjustanud Viru hotelli kõrvale järgmise ja ülejärgmise põlvkonna ehitistest – Viru juurdeehitusest ja Viru pojast. Loomulikult oli näiteks Viru poeg minu silmis juba algusest peale vale. Ent samas ei oleks ta olnud ka mingil juhul puhas katastroof. Viru hotelli sise­arhitektuur oli kunagi Eesti ehituskunsti vaieldamatu tipp­saavutus. Mul on südamest kahju, et seda ei võetud kohe valmimisel muinsuskaitse alla. Loomulikult ei oleks kõiki interjööre, eriti fuajeesid tänase päevani täies mahus säilitada. Ja mis on neist saanud nüüd? Interjöörid, mis möödunud sajandi keskpaiga arhitektuuriga üldse kokku ei sobi. Ilmetu keskpärasus. Öeldakse küll, et mehed ei nuta. Aga Viru kisub küll silma veekalkvele ja häbipuna palge.

Viru juurdeehitis ei ole küll maailma parim ja kauneim hoone, aga ruumide funktsionaalse keskusena ja ruumiprogrammilt pole ta ka maailma viletsaim. Eriti hea on busside maa-alune pesa. Aga see, kuidas ta Virule selga ronib, on küll mage. Seegi oleks võinud "õige" Viru puhast arhitektuurilist vormi respekteerida."

Midagi ei osatud ette võtta Rotermanniga

Küll on just sellest ajast ette näidata üks versioon, kui Tallinnas projekteerisid ka lääne arhitektid. See on Rotermanni kvartal. "Ala arhitektuurikonkurss toimus 1989. aastal, kui Eesti elas veel sügavat punast elu. Juba üsna lõpu eel muudeti konkurss avatuks ja rahvusvaheliseks ning võistlema kutsuti ka Tallinna sõpruslinnade arhitektid. Sellel konkursil leitigi, et osa Rotermanni tööstuspiirkonda võiks kindlasti säilida – 1960. aastate plaanides oli see kõik jämeda joonega maha tõmmatud. Kavas oli vaid sirge telg ­Viru hotellist tulevase linnahallini. Selle maja katuselt vaadates on hall täpselt sihitud Viru laiusele. Selle vaadet segav Rotermann tuli lammutada ja asemele ehitada suur lai bulvar.

Uuel konkursil said kindla esikoha Emil Urbel ja Ülo Peil. Nende lahenduses oli Mere puiestee jäetud vaid trammi ja jalakäijate päralt, puiestee äärse vana hoonestusega liitus kvartali sees kaetud galerii ja uus sama pikk kaubamaja. Osa kvartalipinda oli tõstetud teise korruse tasandile, mis jätkus sillal Viru väljakule. Viru hotelli kõrvale oli projektil rajatud kahekorruseline parkla ja suvalisi teenindushooneid. Kvartali põhjaossa oli paigutatud avaturg. Vilja­elevaator sai muudetud näitusekompleksiks koos videodiskosaalidega. Läänekülge plaanisid Urbel-Peil uut ooperihoonet, basseini külgedele aga kunstikeskust ja jahiklubi. Igas liigutuses oli juba NSV Liidu lõpupäevadel tunda läänt. Oli ka täiesti seninägematu lastehoiuala otse kiirsöögikoha kõrval. Paberile saadud mõtetest ei teostunud tegelikkuses mitte midagi.

Linna absoluutsel keskusel Rotermannil on üldse õnnetu saatus. Uue aja alguses jagati ta imepisikesteks tükkideks ja igaüks hakkas looma seda, mida parasjagu igatses. Metropoli hotell ehitati ilma igasuguse ehitusloata. Asi hakkas mingit terviklikumat ilmet võtma alles siis, kui Urmas Sõõrumaal õnnestus suur osa Rotermanni krunte kokku osta.

Linnal pole vajagi üleplaneerimist

Ingrid Ruudi: "Normaalses linnas pole vajagi, et iga auk maas või kirvelöök oleks paberil näha. Linn vajab loomulikult mingit regulatsiooni, aga ka üllatusi. Pelgalt plaani järgi kuubikute vormistamist lubab endale ainult stalinlik linnamudel.

Käisin mõni aeg tagasi Hiina suurimas linnas Shanghais. Seal nägin ma linnavalitsuse laual maailma suurima riigi kõige edumeelsema linna tohutut hiigelmudelit. Kogu 13 miljoni elanikuga megalinn oli laiali jagatud tohutu suurele lauale pappkuubikutesse. Nüüd täidavad nad pappkarpe elus. Üksteise järel. Ma ei tea, ei saanudki teada, mis saab siis, kui kõik kuubikud valmis on. Neil pole ka Ülemiste vanakest, küll aga maailma suurima ookeani merepiir.

Plaanilisi kuubikuid vormistavad paljud Hiina linnad ja linnakesed. Nad on ehitanud valmis kortereid ja kuubikuid miljonitele inimestele. Ainult väike vahe on sees: nendesse korteritesse ei lähe keegi kunagi elama. Elatakse pigem ikka jurtades, mis on püsti löödud lausa keskväljakul. Niisugune on rangelt plaani ­järgi püstitatud linnade saatus."

Kõige hullumeelsem projekt on tehtud Eestist välja

Kindlasti on uue aja märk seegi, et Eesti arhitektid tundsid end nii tugevalt, et hakkasid osalema poolmassiliselt rajatagustel arhitektuurikonkurssidel. 1988. aastal võtsid Vilen Künnapu, Ain Padrik ja Andres Siim osa konkursist Los Angeleses. Kõigile üllatuseks said mehed metsast kahevoorulisel konkursil teise koha. LAsse kerkival hoonel oli hoida mitu rolli. Peaosa oli tal täita kui monument USAd toitvale kaasaegsele immigratsioonile. Samas ka kultuurikeskus, kuhu pidid mahtuma kinod, teatrid ja kontserdipaigad. See pidi asuma linna kõige sõidetuma kiirtee kohal. Nimelt oli omal ajal ehitatud kiirtee lõiganud linna nagu kaheks ning kahele poole teed ulatuv kompleks pidi toimima kui linna eri osasid ühendav sild.

"Eriti ambitsioonikas ettevõtmine," ei suuda Ingrid Ruudi oma pettumust varjata.

"On väga kahju, et meie mehed said just teise koha ja seeläbi just see projekt kunagi tõeks ei saanud."