Foto: TAIRO LUTTER
Inimesed
5. juuni 2015, 07:00

Kuidas Jänestekindral rattaga ringi sõitis (1)

Raadioringhäälingul oli vaid üks jänesejahtija, Eesop. Tuhandeid kilomeetreid sõitis ta igal aastal jalgrattal mööda linnu ja külasid, püüdes neid, kes loa eest raha maksmata raadiot kuulavad. Sellest ka hüüdnimi Jänestekindral.

Linnas tuli laste, naiste ja kojameestega juttu puhuda, et jõuda ihaldatud vihjeni – näe, meie maja Marje ostis uhke kübara, aga vastasmaja Arno raadio. Koputus korteriuksele, protokollipaber taskust välja. Kuue aastaga jõudis Eesop enda sõnul tabada 3000 loata raadiokuulajat. Algul oli lihtne, kirjutab Hommikleht 5. juunil 1934 – raadioomaniku reetis antenn katusel, aga nüüd on need linnas tuppa, maal räästa alla või lakka peidetud. Aga ikkagi sai Jänestekindral maal kergemini saagi kätte. Ta esitles end raadioäri proovireisijana. Päris, kas külas kellelgi aparaat on, et pakuks teistele ka head pilli. Rahvas rääkis lahkelt, kus talus raadio on – ja nii jälle loata kuulaja käes. Mõnes kohas kardeti, et ta tuleb samakaajajaid otsima. Lepikuliisu pudelid peideti ära, aga uhkuseasi, raadio, jäeti lauale. Jälle tuli protokolliraamat välja võtta.

Raadiojänesteks ei hakanud ainult vaesed. Ammu kadunud ameti pidaja Eesop kinnitas, et ka kõrgemad ametnikud, arstid, advokaadid ja isegi kaitseväelased end raadiomaksu tasumisega ei vaeva.