MUHELEV JA MÕTLIK: Matti Miliust vaevasid sageli tõsised küsimused, millele ta targematelt käis vastuseid nõutamas. Ükskord pidas Milius kinni akadeemik Peeter Tulviste ja kirjeldas, kuidas ta tuli Lossi tänavat mööda alla, maal ühes, avatud vihmavari teises käes, kui vastu jalutas tuttav daam. Kuidas sellises olukorras kaabut kergitada, vaevas Miliust. «Kui ta oli situatsiooni kirjeldamisega poole peale jõudnud, hakkasime mõlemad naerma,» meenutab Tulviste, «aga esialgu oli see küsimus mõeldud tal täiesti tõsisena.» Foto: TIINA KÕRTSINI
Rainer Kerge 5. juuni 2015 07:00
"Anna pilti!" käratas Matti Milius ühel kaunil hommikul pahaaimamatult koduukse avanud Navitrollale. Mis jäi noorel Navitrollal muud üle, kui kuulus kunstikoguja oma ateljeesse lubada. "Kuule, ega sul napsi ole? Võtaks ühe napsi ka!" hakkas Milius maalide vahel elu korraldama.

"Me siis võtsime napsi ja vaatasime pilte ja lõpuks ta lahkus rõõmsalt minu juurest kolme pildiga, sest ega ta jätnud, ta oli erakordselt osav," meenutab Navitrolla ammust kohtumist.

Miliuse valju- ja kähehäälset kraaksatust "Anna pilti!" on kuulnud enamik Eesti ja paljud lähiriikide kunstnikke. Kuna Mattile oli tõesti kaunis tülikas pilt kinkimata jätta, paisus tema maalide, graafika, fotode ning raamatuviitade kogu aastatega suureks ja oluliseks.

Suur ja oluline (samuti lärmav ja tormav, piibu ja parraga) oli Tartu linnapildis ning kultuurielus ka Matti ise.

"Nõukogude ajal tegi ta Tartu haritlaskonnale väga tähtsat tööd – tippis kodus masinal ümber küll väliseesti autorite luulekogusid, küll poliitilisi tekste, küll igasugust muud põrandaalust kirjandust. Ülikooli ajal suhtlesingi ma Mattiga põhiliselt seepärast, et saada tema käest tekste, mida ta ümber trükkis ja müütas," meenutab Miliust kirja-, rännu- ja ärimees Tiit Pruuli.

Enesestmõistetavalt sattus Milius sellise harrastusega ka KGB huvisfääri, aga sel miiniväljal liigeldes aitas tal enam-vähem jalgele jääda suurepärane oskus mängida kulunud pintsakus ja sorakil habemega härdameelset boheemi, kelle toimetamisi pole soliidne ülearu tõsiselt võtta.

Milius ja kaunid naised

Miliuse sageli sagris olek ja puhuti pisut pealetükkiv suhtlusmaneer võis aga ka pisaraid tuua. "Ma olen Matti pärast nutnud," tunnistab Pruuli ootamatult. "Ma olin 10. klassis, kui mulle meeldis hirmsasti üks tüdruk, kes tol ajal õppis juba ülikoolis. Ja siis ma pidin nägema, kuidas see tüdruk jalutab iga jumala päev edasi-tagasi mööda Taara puiesteed Matti Miliuse käevangus, kes loeb talle Priidu Beieri kirjutatud luuletusi."

See vaatepilt murdis noore Pruuli südame nii koledal kombel, et viimaks jõi ta ennast purju ning nuttis kõige selle peale, nagu oskavad nutta üksnes kümnendikud, kelle tudengist südamedaam unustab end korratu ja käratseva vanamehe käe külge värsse kuulama.

"Hiljem sain ma aru, et Mattil polnud tõenäoliselt ühegi tüdrukuga, kellega ta nii jalutas, tõsisemat plaani," räägib Pruuli. "Ta lihtsalt jalutaski noorte kunsti- ja kirjandustüdrukutega linnas ning luges neile kõva häälega naeru mökitades luuletusi. Matti kui noorte tüdrukute saatja oli Tartus väga tavapärane pilt."

Matti Moguči nime all kirjutatud Priidu Beieri luuletuste esitamisega on Matti Milius tekitanud meelehärmi hiljemgi.

Eesti teleajaloo üht skandaalsemat hommikut kirjeldab Vahur Kersna oma raamatus "7x7" nii: "1993. aastal valiti Eestile esimest korda kaks missi. Taasiseseisvunud vabariigi säravaim õienupp Enelin Meiusi leidis, et Valeri Kirss ei peaks üksinda nii magusat glamuurinektarit larpima. Mina tegin valimisjärgsel hommikul juhtumisi "Hommikutelevisiooni" ning leidsin, et tore oleks mõlemad neiud korraga stuudiosse ühele diivanile saada. Saatuse tahtel esines samas saates ka Matti Milius, kes luges Matti Moguči luulet. Ühe pala saate lõpus pühendaski ta valitud missidele. See kõlas:

"Anna end igale mehele

Kes sulle puutub vaid silma

Anna end jäägitult talle

Olgu see tänaval kas või

Lillepeenral või üksikul saarel

Muidu sa millestki

Igaveseks jääd ilma..."

Järgnes ETV peadirektori Hagi Šeini vabandus õhtuses "Aktuaalses kaameras", käskkiri Kersnale ja kohtuasi.

"See saade tegi Matti Eestis tuntuks," sõnab Vahur Kersna. Skandaalsele kevadele järgnes raju suvi. Milius lõi ühe esinejana kaasa suvetuuril, kus teiste artistide seas astus Elvisena üles ka toonane seltskonnatäht ja elumere admiral Carl Danhammer. Miliuse roll oli mõistagi esitada süüdimatu lõuapooliku ja igavese armastaja, Eesti metsikuima mehikese ("Eesti kirjanike leksikoni" määratlus) Matti Moguči luuletusi. Tallinna lauluväljakul antud kontsert on Kersnal kenasti meeles: "Mina kuulutasin välja Matti Miliuse, ja Matti, kes istus rahva sees, hakkas tulema mikrofoni juurde. Kui ta oli poole tee peal – tal oli veel mingisugune kilekott käes –, hüppasid välja turvamehed ja murdsid ta maha. See oli tõeline huumor!"

Tont seda teab, kui paljud publikust ei saanudki teada, et see polnud lavastuse üks osa. Kuigi Kersna pärast selgitas: "Jah, Matti näeb ehk välja natuke boheem – mida ta ka on –, aga teisest küljest võttes on ta jõukam kui 98 protsenti meist siin. Kui ta müüks ära kõik oma kogu maalid, siis me seisaksime mokad töllakil selle jõukuse ees, mis tal tegelikult on!

Ei maksa inimeste üle otsustada selle järgi, kuidas nad välja näevad!"

Traagiline tulekahju

Miliuse silmatorkav väljanägemine aitas tal end kunstiga veelgi sügavamalt siduda.

"Matti oli 1980ndatel ja 90ndatel konkurentsitult modell number üks Tartu linnas – kõigis õppeasutustes, kus joonistati," meenutab Miliuse sõber Ilmar Kruusamäe. Temalt soovis Milius enda portreed juba oma 40. sünnipäevaks. "Mul võttis küpsemine aga aega. Ma maalisin Mattist viimaks portree, kui tal oli tulemas juba 55. sünnipäev," räägib Kruusamäe.

Tänavu novembris saanuks Milius 70aastaseks. Paraku jääb see pidu tal pidamata. Mullu detsembris lahvatas Miliuse sotsiaalmaja korteris tulekahju. Milius hüppas leekide eest teise korruse aknast välja ja vigastas selgroogu nii, et alakeha ei allunud enam tahtele.

Viimased kuud veetis Milius Tartu ülikooli kliinikumis hingamisaparaadi all. Tartu üks sümboleid suri ööl vastu 3. juunit.