Andrus Saar (21. november 1946 – 28. mai 2015).Foto: Sven Arbet / Delfi/ Eesti ajalhed
Inimesed
4. juuni 2015, 07:00

Täna jäetakse Pärnamäel hüvasti ühe tuntuma Eesti sotsioloogiga

"Andrus Saarele meeldis olla lõputu viimistleja." (4)

Täna keskpäeval jäetakse Pärnamäel hüvasti siit maailmast 68aastaselt lahkunud tuntud ­sotsioloogi Andrus Saarega, kes rajas 1988. aastal Eesti esimese avalikkuse uurimise firma Saar-Poll. Ent endist kolleegi jäävad leinama ka Eesti Raadio inimesed: hoidis ju ­lahkunu ka õige mitmel noorusaastal mikrofoni.

Kui Andrus Saar sotsioloogiasse läks, oli see üsna värske eriala – sotsioloogia oli ju Nõukogude Liidus rohkem pseudoteadus, mida õppe- ja ametiasutused eriti tõsiselt ei võtnud. Aga tema hüppelauaks sotsioloogiasse sai raadiotöö.

Kui Andrus TRÜ lõpetamise eel esimest korda raadiomajja praktikale läks, sattus ara loomuga ja tihti ilma põhjusetagi punastav noormees tõeliste tädide seltskonda, raadio kirjadeosakonda. Ülejäänud olid kõik kaugelt üle 30 – juhataja juba üle 40 – ja ajasid ühe tädi – Helve Võsamäe – mälestustes ka eakohast juttu.

"Tudeng Andrus oli raadiosse tulles valmis saanud just oma diplomitöö. Andrus paistis alati püüdlik ja oskas mitut keelt. Näha oli sedagi, et ta tahtis väga teha raadiolugusid. Aga veel võimsamalt paistis välja see, et need lood tal eriti hästi välja ei tulnud: meist paljude arvates oli teda ülikoolis õpetatud mõtlema nii keerulistes kategooriates, et lihtsa inimese keeles ta end algul väljendada ei osanudki."

Helve Võsamäe mainib, et tegelikult oli Andrusel raadiotöö jaoks ka päris ületamatu mure: tal oli nooruses tuntav kõneprobleem. Vaikne ja viisakas noormees kõneles vähemalt nooruses ülikiirelt, peaaegu pudistades ja tavaliselt selline viga raadiosse viisat ei andnud. Ent nagu juba mitmel korral öeldud, oli ta vihane töömees. Ja harjutas ka endalt lõputu treeninguga selle iluvea küljest, juba keskeas ei olnud seda märgatagi.

Ta oli hingelt raadiomees

Kui Andrus Saar järgmisel korral juba päriselt üle raadiomaja läve sai, juhatati ta sisse hoopis teisest uksest. See oli tuba, kus valmisid keskööprogrammid, riigiraadio esindussaated juba tollal. Selles ruumis ootas Tartust tulnud noormeest ees Helgi Erilaid, kes nendega Eesti ringhäälingus alustaski. "Me kõik olime nii noored ja entusiastlikud," meenutab Helgi Erilaid praegu. Kindlasti – see juhtus ju 45 aastat tagasi.

Helgi Erilaid kiidab seda aega raadios hästi asjalikuks: sündisid hästi viljakad mõtted, programmid ja sarjad nii põhiprogrammi kui ka äsja tekkinud Vikerraadiosse. Andruselgi oli kanda oma kindel roll.

"Ta oli ikka hingelt raadiomees," mõtiskleb Erilaid nüüd lahkunud kolleegile mõeldes. "Mäletan, kuidas ta oma tekste tegi. Ma imetlesin neid peaaegu alati. Ta kirjutas igale reale vaid ühe lause. Tema tõekspidamisi järgides pidid olema raadiolaused lühikesed, löövad ja arusaadavad, sest neid kuuldakse ainult üks kord.

Ja ei ole vaja mingeid lausemonstrumeid, kus on pea-, kõrval- ja veel mingid sadat sorti muud laused: kõik peab olema lühike ja lööv. Kuldsed sõnad, mis on tõesed tänaseni! Ja oli vähe asju, mida ta tõsiselt ei mõelnud või öelnud. See ei tähenda, et inimestel pole üldse huumorisoont: nendel, kes raadiomaja uksest sisse pääsevad, on see kõigil mingil moel säilinud."

Helgi Erilaid väidab Andrus Saare olevat olnud sellise kirjutaja, kes ei valanud iial oma esimesi mõtteid umbropsu paberile. "Talle meeldis tegeleda peenmehaanikaga, olla pigem lõputu viimistleja ning leida kõige õigemaid sõnu."

Andrus Saare minek raadiost sotsioloogiasse polnud valutu. "Andrusel sai lihtsalt mingi mõõt täis. Ja et teine armastus nii tugevasti kutsus. Sotsioloogiale oli see kerge saak."