Teie praegune öökapiraamat ja kuidas see pihku sattus?
Tulin just reisilt Budapestist, kus oli paar kirjanduslikku kohtumist, ja reisil peab alati raamat kaasas olema. Aga kunagi ei tea, kas see ka heaks reisiseltsiliseks osutub. Reisikaaslane peab olema huvitav ja samas rahulik. Poola kirjaniku Olga Tokarzcuki «Päeva maja, öö maja» (ilmunud Hendrik Lindepuu tõlkes 2013) on just mõlemat parajal määral. Nii põnev kui ka mõtlik. Paneb fantaasia liikuma. Väga meisterlikult lookestest kokku põimitud romaan. Üks sõber soovitas.
Kirjandusteos, mida julgeksite igale nõuküsijale lugemiseks soovitada?
Nojah, nõuküsijalt küsiksin kõigepealt, millist raamatut ta lugeda soovib. Siis juba oskaksin soovitada. Mu enda viimatine üllatav lugemiselamus oli Mari Saadi läinud aastal ilmunud novellikogu «Oakesed kaunas». Novellid on enamasti kirjutatud juba hulga aastate eest, aga mõjuvad värskelt. See oligi üllatav, et nii värskelt. Saadil on haruldane oskus kujutada lihtsa inimese lihtsat elu kogu selle dramaatilisuses.
Esimene raamat, mille (ette)lugemist te mäletate?
Ma ei mäleta, mis raamat see oli. Võib-olla jutukogumik «Laste sõna». Aga ma mäletan seda tunnet. Seda võidurõõmu. Kui korraga jutt, mis oli mul peas – sest olin ikka ja jälle painanud vanaema seda ette lugema –, läks kokku kirjaga paberil. Ma oskasin lugeda! Vanaema veel ei uskunud, arvas, et ma lihtsalt peast loen. Aga mina lugesin raamatust. Nagu oleksin seda alati osanud. Võib-olla on kõik imeline ja võimatu lihtsalt ühe ukse taga? Iga hetk võib see uks lahti minna. Igatahes on too äkiline lugedaoskamine andnud mulle eluks kaasa vist päris palju lootust.
Kommentaarid (0)