Jüri Pootsmann: "Millega ma inimesi võlusin? Ma ei oska öelda, ma tõesti ei tea!" (36)

Jüri võitis tuhandete inimeste südamed, saate ja plaadi­lepingu rahvusvahelise plaadifirmaga. "Millega ma inimesi võlusin? Ma ei oska öelda, ma tõesti ei tea," ütles Jüri kohe pärast saate lõppu. Ta naeratas, kattis näo kätega, tammus kohapeal ega uskunud oma õnne.

Mida Jüri tundis hetk enne võitja väljakuulutamist? "Mul oli peas nii palju asju! Ma mõtlesin, kuidas ma siia jõudnud olen; kui vinge lava see on; kui palju inimesi siin on; kui palju fänne mul on; kas ma jäin enda esitusega rahule; et saade on kahjuks läbi. See on olnud nii pikk teekond!" muheleb ta.

"Gertu ütles mulle laval: "Palju õnne!", sest ta oli kindel, et ma võidan. Mina ütlesin talle vastu – palju õnne hoopis sulle," avaldab Jüri nendevahelise vestluse saate kõige ärevamal hetkel.

Närvipinget polnudki

"Hästi paljud inimesed usuvad minusse rohkem kui ma ise. Ma pean õppima endasse uskuma," leiab Jüri ning tunnistab, et varjas alguses kõige lähedasemate inimestegi eest, et läheb saatesse õnne proovima. "Ma pidin alguses natukene luiskama, tahtsin lähedastele väikest üllatust teha. Loodan, et nad minu peale pahased pole," naerab Jüri.

Võitja sõnul ei olnud tal superfinaali ajal, kui ta võistles Gertu Pabboga, erilist närvipinget: "Ma lihtsalt üritasin olla positiivne, nii enne kui ka saate ajal. Üritasin mitte midagi karta," häälestas ta ennast headele mõtetele. "Magasin väga hästi, mul ei olnud isegi mingit tunnet, et saade tuleb – see oli isegi natuke veider. Ootasin natuke suuremat närvi," tunnistab noormees.

"Hästi oluline oli see, et leida kas või viis minutit endale ja oma mõtted korda saada. Hingad sisse-välja ja lähed uuesti tööd tegema. Lava taga oma riietumisruumis ma lihtsalt lamasin diivani peal," selgitab Jüri.

Võitja sõnul ei mõelnud ta sellegi peale, kuidas tal õnnestus saates ohukolmnurka ja väljahääletamist vältida: "Pidin olema õnnesärgis sündinud, et ma sinna ei sattunud. Ma olen hakanud alles viimastes saadetes selle peale mõtlema."

Miks valis Jüri oma lõpulooks Prince’i hiti "Purple Rain"? "See on mul alateadvusse jäänud, et selle laulu ma pean kunagi ära laulma. Mulle tundus, et see saade ongi see õige hetk. See on minu ja mu Rapla sõprade lemmik­laul, mida me igal peol kuulame ja suure emotsiooniga kaasa laulame. Ma olen nii uhke, et ma sain seda laulda ja mul oli nii hea meel, et minu sõbrad olid saalis ning seda kuulasid. See laul tähendab mulle väga palju," selgitab Jüri õnnestunud lauluvalikut, mille esitamise ajal valitses tema suhtes suur poolehoid.

Jättis muusikakooli pooleli

Jüri on käinud väiksena, kui ta õppis 1. ja 2. klassis, ka muusikakoolis, kuid oli sunnitud logistilistel põhjustel õpingud katkestama. "Elan külas ja kool oli linnas, tekkisid transpordijamad," selgitab Raikkülast pärit Jüri, kes on laulnud kooris juba 10. eluaastast. "Soologa hakkasin aga tegelema kaks aastat tagasi."

Vaatamata sellele, et Jüril pole muusikalist haridust, oli ta saates rahvalemmik ning nüüd on tal taskus plaadileping. Juba täna avaldati tema esimene singel "Torm".

"Edasi kavatsen tööd teha. Just leppisime kokku plaadifirmaga Universal Music, et hakkame kohe plaane tegema ja otsustama, missugune album tuleb," ei kavatse Jüri pärast pingelist võtteaega kauaks puhkama jääda. "Ma jään pildile, tahan pakkuda inimestele muusikat ja laulda kindlasti ka laval. Tuleb väga raske suvi, ma usun," muheleb Jüri.

Mida ta teeb võidusumma, 10 000 euroga? "Usun, et ma panen selle raha kõrvale, tahan seda targalt kasutada. Võib-olla läheb mul seda vaja plaadi tegemisel, võib-olla saan seda kasutada tulevikus, kui lähen ülikooli õppima," mõtiskleb ta, "Tahaksin õppida meediat, võib-olla ajakirjandust."

Jüri ema: "Ta on meil peres ainuke, kes laulab!"

"Saatsin Jürile enne finaali sõnumeid. Palusin tal olla rahulik ja ütlesin: sära ja laula nii, et see läheks kõigile hinge! Saalis olles oli väga hea tunne, ma arvasin algusest peale, et Jüri võidab!" uskus Jüri Pootsmanni ema Marit Rahkemaa poja võitu.

"Ta tõesti ei öelnud meile, et läheb saatesse. Saime seda teada juhuslikult. Ta ei julgenud meile rääkida, sest kartis, et kui ta edasi ei saa, siis on tal väga piinlik," meenutab ema.

"Saime tema osalemisest teada tuttavatelt, juuksurist. Rapla on väike koht. Minul hakkas kohe süda valutama ja ma hakkasin muretsema: kuidas ta hakkama saab, kas tal on kõht täis, kas tervis on korras – emamured ühesõnaga," naerab nüüd Marit tagantjärele.

Kusjuures Jüri ei olnud oma ema ees varem laulnud. "Duši all ta laulis, kuid mitte otseselt mulle," muheleb ema. "Ta laulis, tal oli hääl olemas. Võib-olla ei olnud sellist kohta, kus laulda, ehkki 5. klassist peale käis ta poistekooris?" mõtiskleb ema. "Ta on meil peres ainuke, kes laulab!"