Hendrik Toompere: "Ma ei ole kunsti tegemisega kunagi peast segi läinud." (5)

Hendriku õnnelikesse päevadesse kuuluvad ennekõike tema pere, kirjutamine, fotograafia ja loomulikult köök. Ent väljaspool teatrit ei lõhna ta ainult toidu järele. Mõnikord ka bensiini järele. Kui ta näiteks ema sünnikodus Väike-Maarjas, mootorsaag käes, mudas müttab.

Nädala pärast tähistad sa oma esimest juubelit. Kui tähistad. On sulle see number oluline? Et pool elu on seljataga ja pool loodetavasti veel ees?

Sellele mõeldes tekib segane tunne. Aga see, et pool elu on seljataga ja pool ees, on mõnes mõttes õige. Viiekümnendaks eluaastaks on inimene põhimõtteliselt täiskasvanud. Väga suuri üllatusmomente elu enam tõenäoliselt ei paku, küll aga on ikka veel huvitav. Pean ütlema, et pilt, mida ma olen inimestest, ühiskonnast ja maailmast nägema hakanud, on selles vanuses muutunud erakordselt rikkaks. Minu päevad on hulga rikkamad, kui nad olid nooruses. Informatsioon, mida ma suudan endast läbi lasta või mida ma kinni püüan, on meeletu. Pigem pean ma ennast pidevalt blokeerima, et mitte kõike sisse lasta. Selles mõttes on ülekantud tähenduses pool elu veel kindlasti ees. Selles olen ma täiesti veendunud.

Mis on sulle siiani jäänud kättesaamatuks? Mille poole veel püüelda?

Seni olen vähe praktiseerinud kirjutamist. See on asi, millega saan loodetavasti hakata põhjalikumalt tegelema. Nüüd ma juba viitsin arvuti ja laua taga istuda. Senine kärsitu loomus ei lasknud mul seda eriti teha. Teatris proovisaalis ei suuda ma samuti laua taga istuda. Pean kogu aeg liikuma. Aga liikumise ajal on jube raske kirjutada. Eilegi kirjutasin ma arvutisse kümme lehekülge oma tulevasest näidendist. Eelplaanid on märkmikusse üles tähendatud. Tulevad näiteks korraga pähe mingid huvitavad seosed ja kui seda kirja ei pane, on need viie minuti pärast peast pühitud. Ilmselt on ka aju selles vanuses juba teistmoodi tööle hakanud.

Sinu vanemad olid näitlejad. Sinu õde ja õemees on näitlejad. Kujutaksid sa üldse elu ette ilma teatrita?

Teatri kõrvalt olen ma tegelikult kümme aastat töötanud reklaamiagentuuris. Reklaamklipid, raadioklipid, nende valmismõtlemine, kirjutamine – see kõik on ju omamoodi dramaturgia. Kuigi seal oli ka teistsugust tööd, mis ei seisnud selles, et kleepisid habeme ette ja tegid kurja nägu.

Tegelikult olen ma eluaeg tahtnud inimestele midagi vahendada, jutustada, kirjeldada, ette näidata. Ühesõnaga, nagu mingeid maailmasid teistele ette ehitada. Mulle meeldib, kuidas inimesed jäävad sind kuulama ja isegi uskuma. On teinekord isegi rõõmsad ja õnnelikud. See pakub mulle miskit seletamatut naudingut, annab mulle meeletult energiat ja siis on mul jube hea olla.

Isegi kui kõik teatrid maamunalt ära kaotataks ning enam poleks lavasid ja prožektoreid, käiks minu ümber arvatavasti ikka mingi šõu.

Mitte sedavõrd teatri- kui just elutarkust õppisid või tahtsid õppida sa oma isalt. Kui palju sa seda annad või tahad anda oma pojale?

Sellele on väga raske vastata. Toon näite. Seesama näidend, mida ma praegu kirjutan, räägib mu onust. Onu Aarest. Päris dramaturgia see näidend ka pole, üsna kirev ja kaleidoskoopiline. Aga ma ei pääse selles näidendis üle ega ümber oma emast ja isast. Mitte küll tegelastena, vaid prototüüpidena. Siis korraga ma avastasin, kui keeruline on oma isast ja emast tegelaskuju modelleerida. Teiste puhul pole mingit küsimustki. Aga oma vanemaid on praktiliselt võimatu adekvaatselt kirjeldada. Olen mõelnud, et mida ma kodunt, oma vanematelt õppinud olen. Muud seletust pole, kui et kõike olen õppinud käitumise järgi. Nagu kass näitab kassipojale ette, kuidas hiir kinni püüda. See siis kargab ja hüppab ning ükskord saab kinni ka.

Mis puutub suhtlemisse pojaga, siis ma olin ju lavakoolis tema kursuse juhendaja. Nii et ma puutusin temaga kokku terve kooliaja. Sain nii eriala kui ka üldisemat maailmapilti, nagu mina seda näen, talle otse ja vahetult edasi anda. Nii olengi oma elufilosoofiat ja elutunnetust talle pärandanud.

Samas mina isaga ei olnud nii lähedastes suhetes. Inimlikus plaanis küll, aga me ei puutunud just oma töövaldkonnas sedavõrd palju kokku. Mõned harvad korrad, kui ma kutsusin teda oma tükki mängima, ja siis oli meil Nukus üks väike peretükk. Professionaalses plaanis oligi see kõik. Selles mõttes on mul oma pojaga hoopis tihedam kokkupuude. Küllap ka isa oleks tahtnud, et meil olnuks rohkem ühist tööd. Aga saatus ja elu on selline.

Sinu Facebook on täis erksaid, vaimukaid ja teraseid tähelepanekuid elust. Miks sa neid jagad? Et saada oma mõtetele kinnitust, vastandust?

See on sama asi, millest ma enne rääkisin. Mulle meeldib lugusid jutustada. Kui ma midagi märkan, tahan ma seda kellegagi jagada. Põhjus või tähendus on vist selles, et me igapäevane elu või eksistents muutub seeläbi tunduvalt rikkamaks. Nende postitustega ma justkui avan reaalsuse väravaid või uksi ja inimesed vaatavad: ahhaa, tõsi, sa vaata vaid, väga huvitav. See teeb meie elu nagu suuremaks ja rikkamaks. Sellepärast ma neid Facebooki postitusi teengi. Üks põhjus on veel. Reklaamiagentuuris töötades pidin ma väga lühikese aja sisse kontsentreerima mingi sõnumi. Seal õppisin ma kasutama keelt väga ökonoomselt. Mõnes mõttes on ju reklaami tegemine nagu haiku kirjutamine. Sul on kolm rida, aga kokku pead saama kolm maailma. Nii on ka nende minu Facebooki kirjadega. Kirjutan neid selleks, et harjutada fokusseerima oma mõtet ja jutustama oma lugu. Millest alustada? Mis meeleolu luua? Võimalikult ökonoomselt ja lühidalt, sest Facebookis ei saa liialdada. Peale selle, et on tore ja lõbus, on see tegelikult teadlik treening. Ma harjutan. Hoian oma mõistust korras.

Pead sa ka päevikut, kus sinu kirjapandu jääb vaid sinu enda teada?

Ei pea. Olen üritanud seda teha, aga ma ei ole päeviku pidamiseks järjepidev. On mõned mõttepäevikud ja olen neid mõnikord sirvinud. Iseenesest on täitsa tore jälgida enda kujunemist. Näiteks, kuidas ma proovisin aru saada, miks Jeesus nii ütles või Buddha nii mõtles. Ahah, et kahekümneaastasena näeb inimene maailma sellise pilguga. Ühesõnaga, need päevikud on vaid minu jaoks.

Samas kõige huvitavamad on sellised päevikud, kus inimene kirjutab, et tõusin hommikul üles, tegin seda ja seda, panin kaabu pähe, läksin õue ja kurat, komistasin. Lõin põlve ära. Näen, naabrimees tuleb üle tee ja naerab mu üle. Läksin vihasena tööle ja ütlesin sekretärile halvasti. Miks selline päevik on huvitav? Ma saan nagu aru, missuguses maailmas inimesed elasid, mis oli tähtis. Tegelikult ma kahetsen, et pole paljusid asju üles kirjutanud, sest palju olulisi hetki ei mäleta enam. Paljusid kahjuks ei tahagi mäletada. Aga oleks olnud hea, kui nad siiski kirja oleks saanud.

Oled agar Facebooki kasutaja, samas palju lugev inimene. Ent paljude tänaste noorte suhtlus piirdubki vaid sotsiaalvõrgustikuga, mis eeldatavalt tähendab teatud kultuurilist allakäiku?

Lugemine polnud teab mis populaarne ka minu nooruses. Jah, mina lugesin ja minu tutvusringkonnas olid lugejad inimesed. Aga kui ma käisin näiteks spordilaagris, siis 70 protsenti toonastest noortest erinesid minust ikka väga. Kümnest seitse raamatuid ei lugenud. Eelistati vutti taguda ja jalgrattaga sõita. Mida minagi tegin, samas kui mulle meeldis väga kirjandusmaailma sisse vajuda.

Olin suvel maal, väljas lõõmas päike, mina aga olin päevade kaupa toas ja neelasin raamatuid. Natuke käisin ka väljas, et vanaema mitte kurvastada.

Eks lugemisega ole nii, et sa saad raamatutest kogemusi, saad tunnetusi.

Ammutad sealt suure hulga tarkust, kuidas siin elus hakkama saada. Need, kes loevad raamatuid, saavad reeglina ka päris hästi hakkama.

Oled küllaltki ärgas kaasamõtleja selles, mis toimub meie igapäevaelus. Olgu siis sotsiaalses või poliitilises plaanis. Mis sa arvad, miks nii paljud kultuuriinimesed, ka mõned sinu endised kolleegid, pürgivad poliitikasse?

Kui sa otseselt poliitikaga kokku ei puutu, tunduvad need asjad hästi lihtsad olevat. Me kõik oleme suured spetsialistid nii teoloogiaküsimustes kui ka poliitikas. Inimestele, ka minu sõpradele ja kolleegidele, tundub, et nende mõtted, kuidas ühiskonda õiglasemalt ja puhtamalt üles ehitada, on väga head ja väärt. Aga kui nad poliitikasse satuvad, selgub, et nende väärt mõtetega pole mitte sittagi peale hakata. Sest poliitika seisneb hoopis milleski muus. Seisneb üpriski jõhkras üksteisele jala taha panemises. Käib lakkamatu võitlus oma positsiooni pärast. On ju näha, kuidas ärksalt mõtlevad kultuurinimesed on aasta–poolteise pärast sealt kabuhirmus ära põgenenud. Sellepärast, et see hakkab ajudele. Nagu meil Lembit Ulfsak ütleb, et poliitika muudab geneetilist koodi. Minu meelest on see kultuuriinimeste jaoks täiesti vale maailm. Me ei ole selle võitluse peale üles ehitatud.

Samas ma ei alaväärista seda maailma. Poliitika on vägev värk ja keegi peab seda tegema, ühiskonda peab juhtima. Aga see on lihtsalt väga jõhker maailm ja selleks peab olema teine närvikava. Mulle on see absoluutselt võõras konkurents. Nii et mina poliitikaga kohe kindlasti mitte kunagi tegelema ei hakka. Mul on niigi hea elu. Miks ma peaks selle ära rikkuma? Ma saan käia kohvikutes, inimestega juttu rääkida. Ma võin ennast täis juua, vales kohas üle tee minna. Ma võin kõike teha ja keegi ei mölise mu kallal. Aga niipea, kui sa poliitikasse lähed, on hea elu läbi. Kõigil oled sa kohe hammaste vahel. Lakkamatu sõim on ju see, millega sind kostitatakse. Aastas on lehes võib olla üks positiivne artikkel, kui kedagi kiidetakse mingi poliitilise teo eest. Ja seda ka siis, kui see poliitik ära suri või tal on juubel.

Teatrile pühendudes oled pidanud maksma lõivu pereelule?

Absoluutselt mitte. Sellepärast, et see on olnud minu elu orgaaniline osa. Alati imestasin, kui lugesin kellegi kohta, et ta oli nii suur kunstnik, et ei pööranud ümbruskonnale mingit tähelepanu ning kõik kannatasid selle all, sest tema tegi ainult oma kunsti. See on mingi romantiline ettekujutus egoistlikust inimtüübist.

On mul endalgi sõprade seas selliseid, kes ei ole siin tasakaalu leidnud ning siis on alati üks pooltest kannataja. Elu on kiiva kiskunud ühelt poolt ja teiselt poolt. Mina olen suutnud oma kodus selgeks teha, et see kõik on üks tervik. Ma ei ole kunsti tegemisega kunagi peast segi läinud. Mul on olnud alati üsna hõlbus ennast ümber lülitada. Täiesti nipsust. Panen proovisaali ukse kinni ja kõik. Jokk. Läbi. See mind enam ei paina. Nooremana oli häda suurem. Kõik rollid käisid justkui sinuga kaasas, mis oli õudselt piinarikas. Ma isegi ei mäleta, kas ma õppisin teadlikult ümber lülituma, aga mingil hetkel olin ma sellest vaba. Niimoodi säilitan ma mingi distantsi oma tegevuse suhtes. Ühesõnaga, ei uju ainult oma kissellis.

Oled Viktoriaga ehk Vikaga abielus juba pea kolmkümmend aastat. Mis teid nii kaua on koos hoidnud?

Tunneme teineteist alates 1981. aastast. Spordilaagris saime kokku. Nii et kokku tuleb juba 34 aastat. Mis meid koos hoiab? Eks ikka see, et saime üsna noorest peast kokku ja meil klappis kõik väga hästi. See on olnud nagu üks elu. Sarnased huvid, ühed ja samad tuttavad. Lisaks loomulikult lapsed. Mälestused, ühised reisid. Kõik see kokku on tugev tsement. Ei ole selline kolme põrsakese maja, et tuleb hunt, puhub peale ja kivid kukuvad kokku. See on nii ehitatud, et peab vastu maavärinatele, orkaanidele ja tsunamile. Ma ei saa öelda, et me oleks selle nimel hullupööra pingutanud.

Mulle ei meeldi elada mitut elu. Näitleja ja lavastajana sukeldun ma kogu aeg teiste eludesse ja maailmadesse. Järelikult saan ma selle naudingu või kaifi sealt kätte.

Armastus käib kõhu kaudu, tavatsetakse öelda, kui mees hindab ennekõike abikaasa kokakunsti. Teie peres on vist vastupidi. Sina oled ikka see, kes kõige rohkem pliidi ees seisab.

Vika teeb samuti väga korralikult ja hästi süüa. Lihtsalt pliit ja köök on minu maailm. Selles mõttes mul nagu polegi muid hobisid. Mis mu hobid siis on? No kirjutan Facebooki. Mulle meeldib fotografeerida. Aga ka selle hobiga pole ma väga hulluks läinud. Mul pole meeletuid teleobjektiive, küll aga paar korralikku kaamerat. Ja siis söögitegemine. Ma ei ole mingisugune remondimees. Kui vaja, siis teen, aga ma ei tunne sellest mingit lõbu. Puit, metall ja kivi on minu jaoks liiga rohmakad. Mulle meeldivad efemeersemad konsistentsid. Nagu toit. Mis nagu paindub, muutub. Ta on tundlik, ta on intelligentne. Tegelikult ei ole see söögitegemine enam hobi, pigem juba kui eluviis. Minu jaoks on see rännak, reis. Ta on mitte ainult maitsmismeele treening, vaid intellektuaalne treening. Ma õpin eristama maitseid, mingisuguseid aistinguid ja tänu sellele treenin ma oma aju.

Oled kõva rännumees. Nepal ja India on vist ühed sinu lemmikkohad. Mida need reisid on sulle andnud, mida õpetanud?

See on täiesti eraldi raamatu teema. Aga kui me räägime just Indiast, Nepalist ja sellest kandist, siis see muutis minu arusaama eksistentsist päris tugevalt. Need, kes seal on käinud, teavad, et seal on meeletu hulk inimesi, kes üritavad sinult raha kerjata. Nad on väga erineva inimliku olemisega. Mõnel pole kätt küljes, mõnel pole jalga küljes. Mõnel pole üleüldse käsi ega jalgu ja ikka kerjab. Meiesugusel euroopaliku mõtlemisega inimesel tekib empaatiline tunne. Et peaks neid kuidagi aitama. Aga kui sa ühele annad, on sul parv ümber ning sa ei pääse enam iialgi minema. Sest siis pead sa andma kahekümnele, kahesajale. Ühesõnaga, ühel hetkel avastasin ma Indias endas sellise tunde, et ma lihtsalt lükkan selle inimese eemale – mitte agressiivselt ja haiget tehes, vaid nagu näiteks padja oma selja taga. Siis hakkasin ma mõtlema, et tegelikult ei oma sinu elul mitte mingisugust väärtust. Et see on täiesti tähtsusetu. Et teiste inimeste jaoks oled sa täiesti tähtsusetu.

Aga lähedased sinu ümber?

Jah, lähedased muidugi. Aga üldiselt on see üsna karm tõdemus, kui sa saad seda teada. Ja nii naljakas, kui see ka pole, on see erakordselt vabastav. Kui sa sellest aru saad, siis mõtled, et mida ma üleüldse põen. Milleks on vaja kellelegi mingisugust muljet jätta, head nägu teha. Mis ei tähenda, et ma peaks kellelegi haiget tegema, sest mulle ei meeldi haiget teha. Aga ma ei pea ka pingutama, et ennast pugejaks maskeerida. Sellise väga võimsa kogemuse andis see. Teine asi, mida see maailm õpetab: kannata, oota. Näiteks bussireis, 180 kilomeetrit. Arvasin, et kolme tunniga olen kohal. Tutkit. 12 tundi bussis. Palav ja muud jamad. Nii et vanad idamaised tarkused on täiesti tõsiseltvõetavad: kui sa tahad kedagi suures linnas üles leida, siis ära jookse mööda linna ringi, vaid seisa ühe koha peal ja ta tuleb ise su juurde.

Kui habras võib olla inimese elu, näitas selgelt hiljuti loodus, kui maavärin Nepalis oma tapatööd tegi. Kui palju sa sellistele asjadele mõtled, nagu inimese elu haprus?

Üha rohkem olen hakanud sellele mõtlema. Noor inimene ei saa aru, et see on ikka täielikult ime, et me elame. Ma seisan Draamateatri ees, autod kihutavad minust mööda ning ma ju näen, kuidas surm on minust põhimõtteliselt ühe sammu kaugusel. Siinsamas. Keset Tallinna.

Kui tihti sa surmale mõtled?

Mõtlen ikka. Aga need viimase aja mõtted on olnud kuidagi sellised, et praegu nagu ei tahaks veel ära surra. Et nagu häbi oleks liiga vara ära surra, sest palju asju jääks tegemata. Teisest küljest ma absoluutselt ei karda surma. Ma küll ei roni surma sülle, aga ma ei oska seda karta. Minu jaoks on päevakorrast täiesti maas selline mõttetu arutelu, et mis saab pärast surma.

Usud sa saatusesse või oled pigem inimene, kes seisab kahe jalaga maa peal?

Mul on tunne, et mõnele inimesele lihtsalt on antud halb karma, halb saatus. Ta ei saagi midagi teha, lihtsalt kistakse halba situatsiooni ja kogu lugu. Olen üsnagi veendunud, et meid juhivad teatud karmaseadused.

Pärast lavakooli lõppu käisin ma Vigala-Sassi juures. Siis oli mul selle šamaanivärgi vastu veel väga suur huvi. Aitasin tal loitsuplatsi betoneerida ja siis ta ütles ühe asja, mis on mul tänini väga tugevalt meelde jäänud ja ilmselt mind ka mõjutanud. Vigala-Sass ütles, et ära sa mitte kunagi lase endale mustlasel ennustada. Küsisin, et miks siis. Aga sellepärast, et sa võid teda uskuda või mitte uskuda, aga ta paneb sulle koodi pähe. Ja kui sul tuleb elus olukord, kus sa pead oma teelt keerama paremale või vasakule, siis käitud sa selle koodi järgi, mis sul peas on. Siis hakkasin ma taipama, et põhimõtteliselt saan ma iseennast programmeerida.

Oled kassiinimene. Sina oled tema peremees või tema sinu?

Tema kujutab küll endale ette, et on inimene. Minu meelest. See Nahaal-Tavott-Toompere. Eks meil selline vastastikune mõõduvõtmine käi. Talle meeldib koos minuga vaiba peal lesida, telekat vaadata või raamatut lugeda.

Teil on suvekodu Andineemes. Seal oled samuti peremees, nii pliidi ees kui viinamarju istutades?

Seal on natuke teistmoodi, kuna seal suvitavad ka Vika vanemad. Mis tähendab, et seal eelistan ma jääda tagaplaanile. Tunda mõnu sellest, et mind toidetakse, ning lasta liugu ämma menüü peal. Küll aga on minu õlul õues grillimine ja kala suitsutamine.

Päris peremees olen ma aga ema sünnikodus Väike-Maarjas. Nii et Andineemel olen ma kui kuurordis, kui suvitaja Nizzas. Kui ma aga tahan saada maamehe tunnet, olla mudane, käes mootorsaag ja haiseda bensiini järele, siis ma lähen Väike-Maarjasse. Ka sügiseti meeldib mulle seal olla. Seente korjamise ajal. Väljas on juba rõske ja niiske. Paned ahjud küdema ja hakkad seeni puhastama. Väga mõnus.

Kokkava lavastaja portree

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere (sündinud 5. juunil 1965) õppis aastatel 1984–1988 Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kus ta lõpetas juhendaja Kalju Komissarovi käe all XIII lennu. Aastatel 1988–1990 oli Noorsooteatri näitleja.

1990–1998 Draamateatri näitleja, aastast 1998 Draamateatri lavastaja.

1996–2003 töötas reklaamibüroos Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana.

2006–2010 oli lavakunstikooli õppejõud.

Hendriku isa Hendrik Toompere ja ema Maie Toompere olid Nukuteatri näitlejad. Näitlejad on ka tema õde Harriet Toompere ja õemees Mait Malmsten. Kõik töötavad (nagu ka poeg Hendrik Toompere juunior) Draamateatris.

Hendriku kontol on Draamateatris 30 lavastust, väljaspool koduteatrit on ta teinud üle kümne lavastuse.

Näitlejana on ta teatris mänginud enam kui 40 lavastuses.

Mänginud filmides "Naerata ometi", "Keskea rõõmud", "Ainult hulludele", "Vana mees tahab koju", "Armastuse lahinguväljad", "Victoria" ja "Kuldrannake".

Pärjatud Eesti teatri lavastaja aastaauhinnaga kahel korral: 2001 lavastuse "Kokkade öö" eest ja 2005 lavastuse "Põrgu wärk" eest.

Pälvinud 2004. aastal Eesti teatri meesnäitleja aasta­auhinna Konrad Mägi rolliga lavastuses "Külmetava kunstniku portree".