Inimesed

Ukraina tantsumuusik: paljudele minu muusika ei meeldinud. Küsiti – mis kargav kukk see veel on? (1)

Nataly Koppel, 30. mai 2015, 07:00
Kuum lavaŠõu: Ivan Dorn andis Tallinna klubis Factory täissaalile võimsa kontserdi. Staar, keda tuntakse kui hullupöörast tantsijat, liikus laval väsimatult kaks tundi ning lõpus võtsid kõik muusikud ülakeha paljaks.Foto: Arno Saar
"Ma olin kindel, et Ukrainas, Venemaal ja teistes Nõukogude Liidu endistes riikides on vaja sellist muusikat, mis seda ühiskonda raputaks ja tegin muusikat, mis oleks julge, mingil moel isegi jultunud," kirjeldab oma teed praeguse stiili juurde Ukraina tantsumuusika kõu Ivan Dorn (26).

Ivan alustas oma karjääri menukast popbändist Para Normalnõh, kuid lahkus sealt ja teatas, et on aeg edasi liikuda. Ta muutis totaalselt oma muusikastiili, kuid oodatud edu asemel ootasid teda tühjad saalid. Õnneks mitte kauaks. Debüütplaat oli nii võimas, et läks vaid mõni kuu, kuni Ivan vallutas oma energilise muusika ja arrogantsete tantsuliigutustega nii kodumaa kui ka Venemaa tantsupõrandad.

Kohtume Ivaniga, kes on terve rea intervjuusid ära jätnud, tema Tallinna kontserdi eel hotellis Olümpia. Laulja sööb mõnuga hommikusööki, rüüpab kohvi ja kohendab tihti oma nokkmütsi, mille tagaküljel ilutseb kiri – superstar.

Miks sa intervjuud ära jätsid, kas sulle ei meeldi meediaga suhelda?

Mulle ei meeldi olla papagoi, kes räägib ühte ja sama juttu. Selle intervjuu puhul oli teine mõte – eestikeelsed lugejad ja mulle sobisid ka küsimused.

Sinu muusika erineb kardinaalselt sellest, mida vene staarid teevad. Ja mitte ainult nendest. Oled väga omapärane ja uudne artist nii muusika- kui ka tantsustiililt.

Oleneb, kellega mind võrrelda. Kui võrrelda mind Kirkorovi ja Baskoviga, siis muidugi ma erinen. Kui mind võrrelda mõne lääne artistiga, siis võib-olla ei ütlekski nii, aga kui nii arvatakse, siis on muidugi lahe.

Kui sa tegid oma esimest plaati, mis sa arvasid, kuidas venekeelne publik sellist moodsat muusikat vastu võtab?

Ma olin kindel, et Ukrainas, Venemaal ja teistes Nõukogude Liidu endistes riikides on vaja sellist muusikat, mis seda ühiskonda raputaks ja tegin muusikat, mis oleks julge, mingil moel isegi jultunud. Ma lootsin, et inimesed hakkavad selle järgi hoopis teistmoodi tantsima, aga see muutus ei tulnud kohe.

Kuidas sinu esimesi lugusid vastu võeti, missugune oli publiku reaktsioon?

Alguses tuli minu kontsertidele erakordselt vähe rahvast – saalid olid tühjad. Need, kes minu šõudele sattusid, olid kas bändi Para Normalnõh fännid või lihtsalt suvalised klubilised. Paraku ei olnud see minu publik. Vastikustundeni mitte minu publik! Ma ei taha seda isegi kirjeldada, see oli nii hall, primitiivne ja ebamusikaalne rahvas.

Kuidas sa sellises masendavas olukorras üldse esinesid?

Me eristusime teistest artistidest ja pöörasime sellega endale tähelepanu. Paljudele see muusika ei meeldinud, paljud küsisid: "Mis kargav kukk see veel on?" Ukraina regioonides nägime eriti palju tühje saale. Donetsk, Lugansk, Krimm, Herson, Dnepropetrovsk – need on need linnad, kuhu me oma uute lauludega esimest korda sõitsime ja kus olidki vaid tühjad saalid.

Kuidas siis läbimurre toimus?

Mingit hetkel sõitsime Zaporožje linna. Ma mäletan seda suurepäraselt, see oli väliklubi. Ma läksin lavale ja nägin enda ees rahvast tulvil saali. Ja kui me panime peale loo "Стыцамен", siis saal lihtsalt hullus ja laulis kaasa. Me võtsime kaamerad välja ja lihtsalt filmisime, kuidas nad laulavad. Siis ma sain aru, et lootust siiski on. Kui sellist kontserti poleks olnud, siis ma ilmselt oleksin läinud lavale veel paar-kolm korda ja siis kõik p**sse saatnud.

Just "Стыцамен" tõigi sulle kuulsust. Kas see lugu on seotud sinu isiklike kogemustega? (Loo sõnum on: tulge tantsima, ei ole vaja häbeneda.)

Jah, muidugi. Ma olin oma kodulinnas Slavutitšis tavaline DJ – see on isegi uhkelt üteldud, me lihtsalt panime lugusid peale, isegi ei miksinud neid kokku. Minu ja mu sõbra Sanja, kes on praegu minu tiimis, põhimõte oli, et peame panema tantsima iga kui viimse inimese saalis. Me lasime primitiivset tümpsu, aga ma tahtsin näha, kuidas rahvas tantsib, tunda seda energiat, toituda sellest. Enne meid mängis tavaliselt väga ebapopulaarne diskor, kes lasi house’i. Me naersime tema üle, sest keegi ei tantsinud selle muusika saatel – mitte keegi! Aga nüüd ma olen vanem ja saan aru, et tegelikult oli see vinge muss. Siis ma saingi aru, et tuleb rahvale ka teistsugust muusikat pakkuda – nii see track tegelikult sündiski. Ei ole vaja house-muusikat häbeneda!

Sa liigud laval ja oma muusikavideotes väga omapäraselt. Kas sinu tantsustiil on läbi mõeldud või pigem spontaanne?

See on ikka juhuslik liikumine. Tänu spordile (Ivan tegeles lapsepõlves purjetamise, ujumise, tennise ja peotantsuga – toim) ja tantsutrennidele on teatud põhi all ja plastika olemas. Eks ma võtsin snitti ka teatud artistidelt, näiteks Justin Timberlake’ilt ja Usherilt. Ja lõppude lõpuks vanaduses (naerab) jõudsin selleni, kuidas peab tantsima.

Sa võisid ju kedagi jäljendada, kuid praegu saab ütelda, et sinu tantsuliigutused on omased vaid sulle, lausa sinu kabamärk.

Alguses ma sellega ei nõustunud, aga kui mulle hakkasid kõik inimesed järjest sellest rääkima, siis ilmselt jah, need on tõesti minu liigutused. Ei puikle enam vastu.

Sa osalesid Jūrmala lauluvõistlusel 2009. aastal bändi Para Normalnõh koosseisus ning pärast seda on sind sinna ikka ja jälle esinema kutsutud, ehkki sa erined kõvasti vene estraaditähtedest. Miks sa üldse seal laulad?

See on minu nõrk koht (muigab).

Ma olen seal mitu korda käinud ja publik, kes seal on, on sinust natukene šokis?

Jah, umbes sellistele saalidele ma alguses ka esinesin. Mul on teatud lavaline hoiak ja ma ei hakka kunagi leppima sellega, mida teised teevad ja nende järgi joonduma. Samas austan ma väga "Uue laine" peakorraldajat Igor Krutoid, just tema mind sinna kutsubki ja ma ei saa talle ära öelda.

Miks sa ei ole vene estraadiga ühte sulanud kas või inimlikul tasandil? Sa ei suhtle seal kellegagi. Miks?

Millest mul on nendega rääkida?

Kirkorov on sind endale külla kutsunud, miks sa ei läinud?

Ma kardan teda, ta on nii suur (naerab). No ma ei tea, millest meil oleks rääkida – meie oleme underground, aga tema, tema on… uuuh (muigab).

Kui sa esinesid viimast korda Jūrmalas oma ukrainakeelse looga "Танець Пінгвіна" ning sinu mustal pusal oli Ukraina vapp – kas see oli poliitiline etteaste? Vene meedia puhus sellest üles suure skandaali.

Ei, see ei olnud poliitiline etteaste, ega ma loll ole. See oli lihtsalt minu kui ukrainlase seisukoht, ma tahtsin sellega toetada oma riiki. Ma tahtsin, et minu riik teaks, et ma olen nendega.

Paar aastat tagasi rääkis sinust telekanali Dožd naisreporter kui kõige kõvemast artistist, kes vallutas Moskva. Mis sa sellest arvad?

Moskvas on jube kiire elu, Moskvat ei saa vallutada ja kui sul see õnnestubki, siis ainult hetkeks. Seal on hästi nõudlik, ära hellitatud ja pretensioonikas publik. See on väga uhke, suure egoga linn.

Kas saalid olid seal ikka rahvast täis?

Jah, ja olid isegi õnnelikud hõiked, kuid kas või Peterburi, Kaasani, Nižnij Novgorodi publik on muusikalises plaanis palju vingem. Ja neid vallutada on palju huvitavam ja kergem. Nad on palju vastuvõtlikumad.

Missugune on olukord praegu, kas Vene-Ukraina teravad suhted on mõjutanud sinu esinemisi Venemaal? Millal sa seal viimati laulsid?

Ammu, väga ammu, kaks aastat tagasi. Esiteks ootasin ma oma uue plaadi avaldamist ning teiseks – poliitiline olukord muutus nii keeruliseks, et me tegime pausi ja ei hakanud sinna trügima. Kuid kohe varsti on meil kontsert nii Moskvas kui Peterburis ja ma kavatsen juba sügisel mööda Venemaad suurele tuurile minna. Ma tahan, et Venemaa kuuleks minu teist plaati.

Kas sa oled siis ikkagi ukrainlane või venelane?

Ma olen ukrainlane, ehkki minu emakeel on vene keel. Suurem osa Ukrainast räägib vene keeles. Ma ei näe selles probleemi.

Miks sul on vaid üks lugu ukraina keeles?

Ma lihtsalt ei oska selles keeles tekste kirjutada. Mul ei tule selles keeles midagi välja.

Kas sõda on puudutanud ka sind või sinu lähedasi?

Muidugi! Ei ole võimalik, et see meid ei puudutaks. Minu sugulased, kes loevad pidevalt uudiseid, on lihtsalt hulluks minemas. Aga mina olen ennast sellest kõigest eemaldanud, ma ei taha sellest enam midagi kuulda. Ja see, et ma olen ennast meediamaailmast välja lõiganud, on olnud minu päästerõngas, ma tahan keskenduda vaid muusikale.

Sa oled kõigest 26, aga siiski, kas sa tead ka mõnda eesti artisti, kes on olnud Nõukogude Liidu ajal tuntud ja armastatud või kedagi nooremast põlvkonnast?

Ruffus!

Kust sa neid tead?

Eurovisionilt, kui nad laulsid lugu "Eighties Coming Back". Ma lihtsalt armusin nende esitusse ja sellesse bändi. Mulle väga meeldis, kui puhtalt, värskelt ja isegi veidi nahaalselt nad sellel uhkel ja glamuursel võitlusel esinesid ja ennast sellele vastandasid. Ma laulsin ka ise pärast seda lugu kitarri saatel.

Ka nüüd oli just Eurovision, kas sa vaatasid seda?

Jah, muidugi. Tavaliselt koguneme sugulastega, vaatame koos Eurovisioni ja teeme oma panused, kes saab esiviisikusse. Mulle meeldisid tänavu Läti, Leedu, Gruusia ja eriti Belgia.

Kas sa oled ka ise püüdnud Eurovisionile pääseda?

Olen kunagi unistanud, kuid ei ole proovinud. Ma kardan sellist vastutust, ma ei tunne ennast võistlustel hästi. Ma usun, et Ukrainat võiks esindada Jamala – ehk tema saaks võita, aga mina parem jätkan oma tantsumuusikaga. Samas – ära iial ütle iial!

Spordihullust popstaar

Ivan Dorn on sündinud 17. oktoobril 1988. aastal Tšeljabinskis.

Pisikese poisina kolis ta 1990. aastal seoses isa tööga Tšernobõli aatomielektrijaamas Slavutitšisse ning kandis teise klassini isa perekonnanime Jeremin.

Pärast vanemate lahutust vahetas perekonnanime ning temast sai ema järgi Dorn.

Esimest korda esines kuueaastaselt festivalil "Slavutitši kuldne sügis".

Ivan on lapsepõlvest peale tegelnud kõvasti spordiga – purjetamise, ujumise, kergejõustiku, jalgpalli, tennise, peotantsu ja malega.

Muusikakoolis õppis klaverimängu ning on osalenud mitmetel lauluvõitlustel, nende hulgas ja "Uuel lainel" Ju¯rmalas 2009. aastal.

2007. aastal tutvus Jamiroquai kontserdil Anja Dobrõdnevaga, kellega loodi bänd Para Normalnõh.

2010. aastal lahkus bändist ja hakkas tegema soolokarjääriga. 2012. aastal avaldas oma debüütplaadi "Co’n’dorn".

2014. ilmus juba teine album nimega "Randorn".

Samal teemal

9. mai 2016, 16:55
Eurovisioni finaalkontserdil esineb maailmakuulus superstaar!
29. mai 2015, 14:22
GALERII | Ukraina poptähe Ivan Dorni meeletu esinemine Tallinnas
28. mai 2015, 16:43
Ukraina poptäht Ivan Dorn kuulab hea meelega Vaiko Eplikut
28. mai 2015, 12:29
FOTOD | Ukraina poptäht Ivan Dorn saabus Tallinna

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee