Inimesed

Ajaloolane pani lood vanalinna kummitustest lasteraamatusse

Jaak Juske: Tallinna tontlikemad kohad on Toompea loss ja Lühike jalg (1)

Silja Ratt, 30. mai 2015, 07:00
KUMMITUSLIK KOHT: Jaak Juske Lühikeses jalas, kus peaks pesitsema iseäranis palju tonte. Ajaloolane, kes pole oma silmaga ühtegi kummitust näinud, jätab lugejate otsustada, kas Tallinna vanalinnas hiilivad ka päriselt ringi verise kleidiga neitsi, kummitusmunk ja salapärane neiu musta rüüga.Foto: Teet Malsroos
"Ma arvan, et kummitused on paljuski usuküsimus. Kui tahta, võib neist päris paljusid põhjendada inimliku hirmuga. Piisab vanast majast, kõhedas paigas üksi olemisest või salapärastest puu varjudest. Kohe hakkab fantaasia tööle," selgitab ajaloolane ja lastekirjanik Jaak Juske.

"Loodusnähtustel on samuti oma osa. Näiteks üks Toompea lossi kummitus on seotud keravälguga. Riigikogu esimehe kabinetist olevat tulekera läbi lennanud ja siis olevat lilled närbunud. Keravälk on muidugi selge loodusnähtus, aga seal on veel midagi eriskummalist juhtunud. On kuuldud samme, tühjades ruumides on uksed liikunud," teab Juske pajatada.

Samal teemal

"Üks noormees käis kunagi Toompea lossi kummitusi uurimas, tahtis neid pildile saada. See tal ei õnnestunud. Ühel päeval hukkus see noormees õnnetuses ja seejärel olevat Toompea lossis juhtunud huvitavaid asju. Mõni lugu ongi selline, et on raske leida hirmu või loodusnähtust. Siis tundubki, et mõni hing pole saanud rahu ja käib kollitamas," sõnab ajaloolasest kirjamees salapärase naeratuse saatel.

Toompea loss näibki olevat üks vanalinna kummitusterohkemaid paiku. Juske sõnul on sealsete vaimudega teiste hulgas kokku puutunud Marju Lauristin, kui ta juhtus kunagi ühel õhtul üksi lossis olema. Ta olevat koridoris samme kuulnud. Pärast turvamehega rääkides selgus aga, et lossis ei viibinud peale Lauristini mitte kedagi.

Esitledes kolmapäeva õhtul kummitusekskursiooniga oma kõhedusttekitavaid lugusid täis raamatut "Tallinna vanalinna kummitusmajad", tõdes Juske, et oleks lausa imelik, kui Tallinna vanalinnas ei kummitaks. "Pealinnast on üle käinud sõjad, siin on elatud juba 40 inimpõlve. Südalinn on ju kalmistuid täis," kinnitas Gustav Adolfi gümnaasiumis ajalooõpetajana töötav mees.

Juske arvab, et olendeid teispoolsusest ei pea mingil juhul pelgama. Vastupidi, tuleb uhke olla, kui just sinu majas juhtub mõni tont elutsema või kui kuskil kummitust trehvad. Surm on elu loomulik osa ja lastele võib sellest rääkida just esivanemate vaimude kaudu.

Ise pole kummitusi näinud

Tunniajasel ringkäigul vanalinna tontlikemate hoonete ja nurgataguste vahel selgus, et enamasti on kummituslugude taga peidus mõrvalugu. Põhjus, miks mõni hing mitu sajandit pärast oma surma ikka veel maises ilmas ringi kolab, võib olla ka õnnetu armastus või piinarikas surm. Eriti kummitav koht on Lühike jalg, mis Juske sõnul lausa kubiseb õudsetest nähtustest. Nendest rääkivat peatükki peab kirjanik oma vastilmunud raamatus põnevaimaks.

"Seal on nähtud palvetavat munka, seintele on ilmunud suured verised mehepead ja räbalates tantsivad mungad. Veel olevat seinte seest väljunud purjelaev. Mööda Pika jala müüri võib aeg-ajalt näha tütarlast helesinise kleidi lehvides hiigelämblike saatel jooksmas ja kõndimas," loetles Juske. Nii mõnigi ekskursioonile tulnud laps vaatas seda kuuldes pisut kohkunud ilmel ringi, justkui kartes, et lehviva kleidiga näitsik võib just nüüd jälle nähtavale ilmuda.

Ringkäik lõppes Raekoja platsil. Enne seda mööduti Rataskaevust, kuhu linnaelanikud olevat Juske jutu järgi kunagi oma kasse uputanud. Seda seetõttu, et tuua ohvreid kaevu põhjas elavale näkineiule.

Hoolimata sellest, et Jaak Juske oskas peaaegu iga teise vanalinna maja kohta mõne judinaid tekitava loo rääkida, tunnistas ta, et pole ise kunagi kummitusi näinud. Kuidas kirjutada millestki, mida ise kogenud pole, ent mis väidetavalt siiski eksisteerib?

"Salapära on natuke rohkem. Pean kirjeldama asja, mida palja silmaga ei näe, mida keegi on väitnud end näinud olevat," räägib kirjanik. Tema sõnul mängivad raamatus kummituslugude elluäratamise puhul suurt rolli illustratsioonid. "Nende autor on kunstnik Merilyn Anvelt, kes on küll väga noor, aga tabab hästi kunagiste aegade aurat. Tema on aidanud need põnevad lood ka visuaalselt ellu äratada." Nii võiski vanalinnas seigeldes samal ajal raamatut sirvida ja näha, kus majas milline kummitus elutsema peaks.

Isa ja vanaisa vestetud lood innustasid kirjutama

Kummitusraamat on neljas osa Jaak Juske lasteraamatute sarjas "Isa põnevad jutud ajaloost", mille nimi annab aimu, et neid lugusid sobib just isadel lastele ette kanda. Juske sõnul on talle lugude jutustamiseks inspiratsiooni andnud lapsepõlv. Nimelt kuulis ta lapsena palju jutte oma kunstiajaloolasest isalt Antsult ja vanaisa Antolt, kellelt sai alguse ka tema ajaloohuvi.

"Vanaisa on meenutanud 1940. aasta riigipööret ja toonaseid põnevaid sündmusi Tallinnas. Kuidas näiteks Püha Vaimu kiriku ees rebiti katki Eesti lipp ja kuidas juulis 1940 peeti Kadriorus viimane jalgpallimatš, kus mängiti Eesti hümni," on kirjanikul meeles. "Ma arvan, et lasteraamatute sarja esimene raamat "Imelik nõukaaeg" sündis paljuski minu enda lapsepõlvelugudest. Need nõukaaegsed lood on mu lastele hästi palju huvi pakkunud. Nii sai see sari hoo sisse," räägib ta.

"Enda lastele loen unejuttu vähemalt paar korda nädalas," ütleb Juske. "Need jutud ei pärine alati kuskilt raamatust, vahel räägin lihtsalt lugusid, mis mu peas on." Laste peal on kirjanikul muidugi hea enda loomingut katsetada. Juske loeb lastele oma raamatuid ette tavaliselt siiski alles pärast nende ilmumist. "Lapsed tahavad mu lugusid kuulata küll. Kui uus raamat tuleb, ütlevad ikka, et loe," räägib ta pisut meelitatult.

Juske arvab, et peab nüüd tondilugudega mõnda aega pausi. Uue lasteramatu idee on tal siiski peas mõlkumas: "Tahan kirjutada Venemaa ajaloost. Õpetajana näen, et lapsed huvituvad praegu Vene-Ukraina teemast. Kahjuks ei teata Venemaa kohta just eriti palju." Venemaa ajaloost annab Juske sõnul kindlasti kirjutada ja sugugi mitte ainult negatiivset. "Teatud ajaloosündmustest peab vahepeal jälle uuesti rääkima, uuele põlvkonnale, uue vaatenurgaga." Et taas kirjutama asuda, ootab ta suvevaheaega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee