Maarja KangroFoto: Erakogu
Inimesed
30. mai 2015, 07:00

Kolm kirjandusküsimust Maarja Kangrole

Vastab novellikirjanik, luuletaja ja tõlkija, mullune Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaat Maarja Kangro.

Viimane lugemiselamus?

Lugesin saksa luuletaja Hans Magnus Enzensbergeri mälestusteraamatut "Tumult" ("Mäsu", 2014), sest kirjutasin järelsõna tema peatselt ilmuvale luuleraamatule "Titanicu põhjaminek". Ma ei ole suur memuaaride sõber, aga "Tumult" mõjus inspireerivalt. Autor räägib seal reisidest Nõukogude Liitu 1963. ja 1966. aastal, rahututest aegadest Saksamaal 60ndate lõpul ja 70ndail ning veidrast aastast Kuubal 1968–1969. Saksa intellektuaal kutsuti justkui kuubalastele nõu andma, aga asi päädis jõudeolekuga suurelt osalt režiimi kulul. Raamatu põhivõlu on autori sümpaatselt irooniline toon. Tekkis tahtmine ise ka mõne mälestuse üks-ühele kirja panna. Kuigi Enzensbergeri auväärsesse ikka jõudmist tuleb veel peaaegu pool sajandit oodata.

Lapsepõlve lemmik?

Üks peaaegu ilmutuslikult tähtis raamat oli "Lilled Algernonile" (1976), Ameerika ulmejuttude kogumik, mida ma lugesin 12aastaselt. Olin ennegi ulmeraamatuid lugenud, aga see mõjutas maailmapilti kuidagi eriti sügavalt. Pani mõtlema asjade suhtelisuse ja juhuslikkuse üle, tõstatas igasugu

eetilisi küsimusi. Mäletan siiani, kui lahe ja painav mõttemäng oli näiteks Robert A. Heinleini "Enese ees ja järel". Ja kui väga läksid hinge Asimovi "Inetu poisike" ja raamatu nimilugu.

Esimene arglik kirjutamiskatsetus?

Need katsetused polnud eriti arglikud, laps kirjutab ju julgelt, isegi kui kavatsuse ja tulemuse lahknemine talle hiljem meelehärmi teeb. Mu esimene avaldatud jutt oli 10-11aastaselt kirjutatud "Ühe kahvli lugu". See pealkiri oli eesti keele õpikus antud, tegu oli klassiülesandega. Mu lugu rääkis rasvaste harudega kahvlist – tal oli vist hakkliha harude küljes. Jutt avaldati Sädemes, kuhu õpetaja selle oli saatnud, ja seepeale ilmus mulle kirjasõpru, kes jäid paraku peatselt unarusse.