Ei ole andmeid kätte puutunud, kuid riskin uskuda, et enamik jääb neid koolitanud kodumaale sellest hoolimata, et siinne palk on välismaadel pakutavast mitu korda väiksem.
Ja-jah, on üks ärakulumiseni kuulutatud tõde, mis kõlab rahvatarkusena: inimene ei ela ainult palgast. Aga… palgast ikka ka. Ei tasu üritadagi seda tõde täielikult maha salata, oleks silmakirjalik.
Personaalne Punsli õli
Olen tänulik kõikidele arstidele, kes minuga elu jooksul ja eriti viimasel kümnendil on tegelnud. Riskin siinsamas välja ütelda (hoidku jumal ärasõnumise eest!), et Tartu Maarjamõisa onkoloog doktor Peeter Padrik on mind kaheksa aastat elus hoidnud ja hoiab jätkuvalt. Mustamäe haigla ortopeed doktor Ants Kass on sisendanud operatsioonieelset ja -järgset optimismi nii mulle kui ka küllap kõikidele, kes tema kirurginoa alt on läbi käinud. Mul on hooliv ja usaldust sisendav noor perearst Kristiina Grigorjan. Aitäh paljudele teistele.
Kirjutamise võtsin seekord ette muul põhjusel. Väike meeldetuletus ka. Eks enamik eestlasi on lugenud Oskar Lutsu raamatuid. Teiste hulgas mäletame muhedat Paunvere apteekrit, kes ise segas igale oma kliendile-patsiendile rohu valmis. Igaühele erineva, oli see Punsli õli või midagi muud.
Ei ole kuigi kaugele jäänud toogi aeg, kui arst kirjutas retsepti, milles milligrammide täpsusega loetletud just sellele üheleainsale patsiendile sobivad komponendid. Tolle paberikesega tuli minna apteeki, seal vaadati üle ja öeldi, kas juba täna või alles homme ja mis kellaajaks nad rohupudeli või pulbripakikese kokku segada jõuavad ja võib järele minna. Otsekohe ei saanud ühtki apteegis valmistatavat ravimit kätte. Nüüd, palun väga, on kõik vabrikus valmis tehtud. Üks ja sama rohi peab sobima miljonitele.
Ravimiga on kaasas pikk infoleht, selles on põhjalikult kirjas päritolumaa taotlused, aga ka hoiatused. Aimu saab firma autoriteetsusest. Kuid kui raviomaduste loetelu mahub mõnele reale, siis kõrvalmõjude nimekiri on pikk ja põhjalik.
Olevat hädavajalik selleks, et kui patsient ravimist abi ei tunneta või – jumal hoidku! – mingi uue häda külge saab, siis on ravimifirmal võimalikku kohtuteed käies kõva õigustus: aga me oleme infolehes hoiatanud. Ja mõistagi on siis patsient ise süüdi, miks ta korralikult läbi ei lugenud, ei konsulteerinud.
Kuigi, tõsi seegi, patsiendi meelerahu huvides soovitab ka mõni meedik infolehte üldse mitte lugeda, tekitavat asjatut närvipinget, vahel lausa hirmu. Usun seda, olen kogenud. Hirm pole kunagi hea kaaslane.
Rahutu rahusti
Tean ravimit, mis peaks inimese töövõimet toetama, ärevuse maha võtma. Nii on paari reaga raviomadusi tutvustatud. Kuid kõrvalmõjude loetelus mainitakse võimalust närvilisuseks, masenduseks, pearingluseks, segasusseisundiks ja koguni suitsiidimõtete tekkeks! Ometi on tegu ravimiga, mis on välja töötatud ja patsiendile välja kirjutatud meeleoluhäirete vastu, depressiooni ja stressi vastu. Rahustamiseks, mitte ärritamiseks ja hirmutamiseks.
Ma ei täpsusta, mis selle ravimi nimi on. Kuidas tohiksin mina, lihtne patsient, heita kahtlusevarju hiigelsuure ja kuulsa, rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud ravimifirma mainele. Tegu on ju tormiliselt areneva tööstusharuga. Täpsemalt, ravimitööstus on tänapäeval äri. Ja äris peab raha liikuma.
Olen küüniline? Palun andeks, ei tahaks olla. Murelik olen küll, teiste ja enda pärast. Muide enamiku mulle välja kirjutatud ravimite infolehes on hoiatus, et selle rohu tarvitamise ajal ei tohi masinatega töötada ega ka mitte autot juhtida.
No kuidas inimene tööle pääseb, kui ta näiteks igal hommikul peab autoga maalt linna tööle sõitma? Ja õhtul jälle koju tagasi? Või ongi ta ametlikult palgaline autojuht?
Lihtsad küsimused. Võib-olla lihtsameelsed?
Kommentaarid