Einar Ellermaa | Eurovisionil Venemaale antud punktide väljavilistamisest (77)

Kuna green room oli aga ehitatud saali tiiba, siis seal oli see hästi kuulda. Laulja Polina oli nii nördinud, et tahtis lahkuda, aga teda hoiti kinni. Kui Conchita Wurst teda intervjueerima läks, ei nutnud Polina liigutusest, vaid kurbusest. Conchita palus, et Venemaale aplodeeritaks, kuid seda ei tehtud ja aplaus tuli lindilt. 

Rootslaste imestus 

Möll algas sellest, kui Valgevene andis Venemaale 12 punkti ja Venemaa juhtima läks. Venemaa juhtis kaua aega ja neile antud kõrgeid punkte saatsid nördimushäälitsused. Pressiruumis elati algul kaasa oma riikide punktidele, aga kui Venemaa muudkui juhtis, jäi seal vaikseks.

Heameeletorm puhkes ajakirjanike seas siis, kui Rootsi taas üle hulga aja juhtima läks. Ajakirjanikud tõusid püsti ja aplodeerisid. Ja nii see jäigi, et see väga rahvusvaheline seltskond hakkas püsti seistes kaasa elama Rootsile. Rootslased ei saanud algul sellest üldse aru ja imestasid, miks kõik neile kaasa elavad. Kui Rootsi võit oli juba kindel, vähenes ka pahameeletorm Venemaa maksimumpunktide pärast. Nii juhtus ka Eesti antud 12 punktiga.

Mu tuttav ütles, et selline käitumine oli alatu ja poliitikat ei maksa segada lauluvõistlusse, sest laulja pole ju milleski süüdi. Mina ütlesin, et Polina pole muidugi milleski süüdi ja ta paistis olevat armas inimene, kes esindas uhkusega oma armsat kodumaad, nagu ta ütles.

Aga minu meelest oli see protest vajalik, et ka need esinejad selgelt aru saaks, et nende riik teeb Ukrainas midagi väga jälki. Polina ja tema kaaslauljad on loodetavasti intelligentsed inimesed ja said aru, et ei halvustatud neid ega laulu.

Mu tuttav vastas, et lauluvõistlusest ei tuleks midagi välja, kui iga riigi valitsejate sigaduste peale hakataks nende lauljaid välja vilistama. Mina ütlesin, kõigi osavõtvate riikide valitsejad kokku ei ole teinud nii palju sigadusi kui Venemaa on teinud Ukrainas, ja see on tore, et seda ei taluta, kuigi Lääne- ja Kesk-Euroopas ei ole see teema nii palju esil kui meil. 

Peaasi, et Nõukogude Liit kaotaks 

Situatsioon pressikeskuses tuletab kangesti meelde nõukogude aega, kui ükskõik millist spordivõistlust vaadates oli kooliajast saati meile kui Nõukogude Liidu kodanikele kõige tähtsam see, et Nõukogude Liit või tema esindaja ei võidaks. Edasi läksid juba arvamused lahku. Kes fännas soomlasi, kes rootslasi, kes sakslasi, aga kõiki ühendas soov, et Nõukogude Liit kaotaks.

1987. aastal Vladimir Savvini mälestusturniiril Tallinna Kalevi spordihallis Nõukogude Liidu ja USA võrkpallimeeskonna vahelise finaali ajal elas publik USA-le kaasa nii maruliselt ja üksmeelselt, et nii USA mängijad kui ka treener olid jahmunud. Treener võttis pärast mängu Eesti ajakirjanikult ajalookonsultatsiooni. Probleemiga tegeles järgmisel päeval ka EKP juht Karl Vaino, aga ta alluvad oskasid probleemi nii väikseks teha, et uudishimuga asi piirduski.

Selline n-ö vastastele poolehoiu avaldamine ei olnud demonstratsiooni pärast, vaid me lihtsalt tundsime nii ja tahtsime, et meie riik kaotaks, sest see riik oli ennast nii vastikuks teinud.

Ilmselt nüüd Eurovisionil oli täpselt samamoodi, et sooviti vastikuks teinud riigile kaotust. See oli masside spontaanne protest ja meeleolu, mitte organiseeritud vandenõu. 

Venemaal on kõik hästi 

Euroopa aga käitus nii kuradi vastikult euroopalikult: kui me seda ei näita ja telepildis pahameelehääled ära summutame, siis seda pole olnud. Venemaa saavutas oma eesmärgi ja sai oma rahvale näidata, et kuigi valitsused on nende maa vastu vaenulikud, siis Euroopa rahvad armastavad ja austavad neid.

Venemaa föderatsiooninõukogu väliskomitee esimees Konstantin Kossatšov kirjutas ju Facebookis: "Polina Gagarina edu on kõige veenvam vastus kõigile küsimustele Venemaa "isolatsiooni" kohta, Euroopa suhtumise kohta meisse tervikuna ja erinevate riikide oma kohta eraldi. Hääletasid lihtsad inimesed ja nad väljendasid oma suhtumist mitte ainult lauljannasse, vaid ka riiki, mida ta esindas." Tehtud!

Üks Eesti bänd käis 1980ndate teisel poolel Jugoslaavias. See oli teiste sotsialismimaadega võrreldes ikka vägagi kapitalistlik riik. Ärasõidupäeval tuli nende hotellituppa hotelliteenistuja ja palus, et nad voodi alt põranda vaipkatet ära ei lõikaks ja kaasa ei viiks.

Miks me peaks seda tegema, imestasid muusikud. Te olete ju Nõukogude Liidust, vastas mees ja rääkis, et nõukogude inimesed on seda teinud.

Muusikud ei hakanud halama, et ärge segage poliitikat muusikasse, nad said aru, mis taaka nad koos selle riigi nimega kaasas kannavad. Naersid südamest ja mõtlesid, et küll nende suure vastiku kodumaa inimesed on ikka leidlikud: ükski pärast klientide lahkumist tuppa sisenev koristaja ei tule ju selle peale, et kohe voodi paigast nihutada ja vargus avastada enne, kui külalised on riigist lahkunud.

Mainet ja lugupidamist ei saa osta ega propaganda või sõjaga võita. Kes on normaalne, sellega ollakse normaalne.