"Tänu auhindadele mõistan, et mul on ka maailmas tätoveerijana väärtust." (5)

See oli Liisa Addi esimene tätoveeringuvõistlus. "Briti tattoo-ajakiri Skin Deep helistas mulle ühel reedesel päeval teatega, et nad oleksid väga tänulikud, kui võtaksin osa nende korraldatavast üritusest. Muidugi olin elevil ja ütlesin jah," meenutab Liisa.

Kahe päeva jooksul tikkis ta The Great British Tattoo Show’l pilte kahe kliendi nahale – üks neist sai oma käele hobuse, teine aga harakapaari. Viimane nahakaunistus pälviski kaks auhinda.

Kui Liisa oli võistluseks jah-sõna öelnud, pandi tema kohta info ürituse kodulehele üles ning sealtkaudu said huvilised, kes soovisid lasta Liisal end võistluse käigus tätoveerida, talle kirjutada. "Minuga võttis ühendust 15 inimest, kelle seast ma kaks huvitavamat välja valisin."

Harakapaari idee tuli kliendilt. "Klient mainis, et talle lendab tihti üks harakas järele ja ühtlasi pesitseb ta akna ligidal. Ta usub veidi ka kaitseinglite teemasse. Tegime talle kaks harakat, sest üks vajas ka paarilist," selgitab neiu.

Kaunistus sai nahale viie tunniga. "Üldiselt läheb selliste piltidega kauem, tore on ikka kliendiga juttu rääkida ja paar pausi teha."

Et võistlusel oli aeg aga piiratud, tehti pause vähe ning tööle keskendumiseks pani Liisa kõrvaklapid pähe ja kuulas muusikat. Klient pidas Liisa sõnul vapralt kõik viis tundi vastu. "Muidugi jäi ta pildiga väga rahule: ta oli kavandit enne näinud ja teadis, mis nahale tuleb."

Kaks ja pool aastat kogemust

Seda, et mõni auhind just temaga koju võiks tulla, Liisa oodata ei osanud. "Maailmast oli sinna kutsutud üle 300 väga andeka tätoveerija. Kuna see oli minu esimene võistlus, olin ma juba selle eest tänulik, et mind sinna kutsuti," õhkab Liisa.

"Tänu neile auhindadele mõistan, et mul on ka maailmas tätoveerijana väärtust," räägib Liisa, mida selline tunnustus talle tähendab, kuid lisab, et need ei tee teda kindlasti nüüd maailma parimaks tätoveerijaks.

"On palju võistlusi, millest osavõtmine ja mille võitmine on palju suurema väärtusega, seega on mul veel palju eesmärke."

Kunstikoolis Liisa käinud pole ja nimetab end pigem iseõppijaks. "Olen joonistanud nii kaua, kui end mäletan. Internet on üks uskumatu koht, kus teiste kunstnike töid jälgida ja nende pealt õppida. Nii avastasin digitaalse illustreerimise."

11aastaselt sai Liisa päris esimese ja algelise digilaua, millel joonistada. Keskkooli lõpetades teadis Liisa, et tahab kunstiga edasi tegelda, kuid ei teadnud, mil moel. "Sõbrad pakkusid, et võiksin kätt proovida tätoveerimises."

Nii otsustas ta paarile tätoveerijale oma portfoolio saata. "Kaili Aavik oli ainuke, kes vastas, ning ta võttis mind õpilaseks."

Nüüd töötabki ta Kaili loodud salongis Mama’s Pride Tattoo Studio.

"Tätoveering pole moeasi."

Liisa sai üsna kiiresti aru, et see ala on talle väga meeltmööda: "Saan iga päev ikka joonistada seda, mida tahan, ja inimesed on nõus selle eest maksma, et minu joonistuse terveks eluks oma kehale saada."

See on tema sõnul väga suur au. "Mu kliendid on väga ägedad, igaühel on erinev lugu."

Liisa käekiri on ta enda väitel segunenud multifilmiliku-, vesivärvi- ja abstraktse stiiliga. Tema pildid on väga liikuvad ja põhiliseks märksõnaks on erksad värvid. "Enamasti ütleb klient mulle üldise temaatika, mõne märksõna ja annab siis vabad käed. Mida originaalsem on idee, seda parema meelega ma töö ette võtan," kinnitab ta.

Milliseid asju ta aga kohe kindlasti ei tee? "Teiste tätoveerijate tehtud tööde päästmine ja internetiavarustest pärit pildid, mida on toodetud massiliselt. Tätoveering pole moeasi. Mood muutub, aga pilt jääb eluks ajaks," leiab Liisa.