GALERII JA TV3 VIDEO | Lea Dali Lion: elasin kolm nädalat sõbranna tühjas korteris, et raamatut kirjutada (57)

Lea rääkis, et õigupoolest on kolm inimest aastate eest soovinud tema elust ja tegemistest raamatut kirjutada, kuid kahel esimesel korral jäi asi pärast ühte intervjuud soiku ja kolmandal katsel kokkulepitud kohtumiseni ei jõutudki. "Kuna nii mitu korda oli üritatud minust raamatut kirjutada ja seda ei juhtunud, siis sain aru, et ilmselt peab üks raamat minust olema. Ja kes see siis ikka seda paremini kirjutab kui mina ise, sest mina ju tean, mis on minu sees ja mis on oluline minu elu jäädvustamisel," ütles laulja.

Nii hakkas ta juba umbes neli aastat tagasi oma elus toimuvast ülestähendusi tegema. Märkmeid tegi ta isegi vähiravi kõrvalt, kuigi pikalt ta arvuti taga istuda ei suutnud. "Minu keha ei talunud wifi-laineid. Nii kui ma arvuti lahti tegin, hakkasid kõik kohad, kus olid kurjad külalised, valutama ja torkima," meenutas Lea.

Eelmisel aastal hakkas ta eri hetkedel üles kirjutatud juppidest terviklikku raamatut kokku panema, kuid algul ei tahtnud see hästi õnnestuda. "Kui ma proovisin kodus raamatut kirjutada, tuli alati keegi väike inimene ja sikutas mind sabast ja ütles: "Emme, vaata, ma teen nii! Vaata seda, vaata teist!" Ma sain aru, et ei saa seda raamatut mitte kunagi kirjutatud, kui ma sellega just öösiti ei tegele," rääkis Lea, kel kodus kasvamas kaks väikest tütart, kuuene Jasmiin Dali ja neljane Geiti Gerbera.

"Mul ei jäänud muud üle, kui kolida oma kodust ühel hetkel sõbranna tühja korterisse. Inglid korraldasid niimoodi, et sõbranna sõitis mõneks ajaks Sri Lankale. Ja siis ma kirjutasin järjest kolm nädalat, umbes kuuetunniste tsüklitena."

Et meenutada täpsemalt seiku, mille kohta ta oli kirja pannud vaid mõningad märksõnad, võttis Lea appi nipi, mida on oma sõnul kasutanud juba pikka aega – ta taastas need olukorrad enda jaoks energeetiliselt. "Ehk siis ma läksin päriselt tagasi minevikku, selles mõttes et ma läksin tagasi sellesse hetke, mida mul oli vaja just kirja panna, ja seal olles nägin ma kõiki nüansse – näiteks seda, mis värvi olid sein ja lamp laes. Asju, mida ma muidu ei mäletaks," seletas Lea.

"Kui ma kirjutasin, siis elasin ma täpselt neidsamu asju uuesti läbi, mis seal kirjas on. Kui ma raamatus kirjutan, et ma nutan, siis sel ajal, kui ma arvuti taga toksisin, pisarad purskasid," tõi ta näite. Ja lisas, et niisamuti, nagu keemiaravi tal päriselt südame koledasti pahaks ajas, hakkas tal halb ka seda meenutades. "Lükkasin keemiaravist kirjutamist kogu aeg edasi, sest ma ei tahtnud hakata seda jälle läbi elama."

Lea tõdes, et kirjutamiskihk jäi talle sisse ja juba on ta üht-teist kirja pannud järgmise raamatu jaoks.

Raamatu pealkiri tuleneb Lea laulust "Joonista valgus", mida ta esitas muu uuema loomingu seas ka raamatuesitlusele kokku tulnud suurele rahvahulgale, kes täitis kogu kaupluse ülemise korruse. Inimesi, kes soovisid Lealt raamatusse pühendust paluda, jagus kahte pikka sabasse enam kui tunniks ajaks. Ootamisvaev sai aga tasutud Lea sooja kallistusega, millest ta ühtegi õnnitlejat ilma ei jätnud.