LIISI EESMAA 3-D PRINDITUD MOOD: "Üks nokats printis end 22 tundi." (2)

Möödunud reedel Telliskivi loomelinnakus Erinevate Tubade Klubis peetud moeetendusel kõndisid modellid laval hõljuvates kleitides ja suvistes pükskostüümides, mis olid siiski tehtud harilikust kangast, kuid peas kandsid nad plastnokatseid. Liisi Eesmaa lasi kuus sellist nokka teha 3D-printimise teel.

"Üks nokk printis end 22 tundi," tõdeb ta ja ütleb, et protsess on praegu veel arenguteel. Koos arhitekt Sille Pihlakuga lõid nad kõigepealt arvutigraafikaga maketi, mille järgi masin printima hakkas. "Mina arvutis väga asju ei tee, olen käsitööline ja töötan kääride, niidi ja mannekeenidega," tunnistab Eesmaa. "Sille tunneb neid arvutiprogramme ja ütles, et see ei erinegi tegelikult väga arhitektuurist."

Printimine pole samuti selline, millega tänapäeva kontoriinimesed harjunud on. "See on põhimõtteliselt selline voolik, mis sulatab plasti detailideks. Suuremate asjade jaoks peab ehitama ka toed, sest päris õhku ei saa midagi printida. Iga kihi all peab olema midagi, mille peale uus kiht teha," kirjeldab Eesmaa printimisprotsessi.

Prinditud nokatsid pidi mitmest detailist kokku panema, sest printimismasin seab mõõtudele piirangud. Seejärel töödeldi aksessuaare atsetooniaurudega, mis andis plastist prinditud detailidele omapärase tekstuuri ja läike.

"Äkki saab varsti isegi villa printida!"

Eesmaa on Eestis teadaolevalt esimene moelooja, kes 3D printimise oma kollektsiooni põimis, kuid ta teab, et maailmas katsetatakse uute tehnoloogiatega julgelt. "Tegelikult proovitakse ju kummilaadsete materjalide ja kangaste printimist, äkki saab varsti isegi villa printida!" pakub moelooja.

"Kunagi olid mobiiltelefonid ka kohvris, nüüd on sellised telefonid, mis käivad siidkleidi taskusse. See on tulevik!" Ta tahaks isegi uudseid materjale käega katsuda ning ei välista, et on mõnes järgmises kollektsioonis veelgi innovaatilisem.

Eesmaa "Hüberborea" kollektsioon on inspireeritud mütoloogilisest Hüperborea saarest, kus legendi järgi elasid iidsed jumalad ja muusad. "Valdur Mikita spekuleeris oma raamatus "Lingvistiline mets", et Hüberborea võis asuda Eesti aladel. Kuigi olin sellest müüdist enne kuulnud, tõi Mikita selle mu teadvusesse tagasi," räägib Eesmaa.

Ka 3D-prinditud nokatsid on müüdiga seotud. "Legendi järgi saab sinna saarele ainult läbi õhu ja siis ma hakkasin ette kujutama, et Hüperboreale viivad imelised helendavad kiilid," ütleb Eesmaa. Peakatted ongi inspireeritud kiili tiivamustrist.

Peale kuue peakatte kasutati 3D-printimist ka kollektsiooni prillide ja sõrmuste puhul. Sarnase efektiga nokatseid tehti moešõuks ka laserlõikamise tehnikat kasutades vildist. Kuigi Eesmaa ei oska välja tuua, kui palju printimine maksma läks või mis hinnaga moehuvilised tulevikunokatseid osta saavad, kinnitab ta, et vildist välja laserdatud nokatsid on igatahes odavamad ning ilmselt ka mugavamad kanda.