Inimesed

Telerežissöör Merike Veskus meenutab sõbrannat Enelin Meiusit, kes saanuks 24. mail 60aastaseks

"Enelinile meeldisid valged roosid ja igal võimalusel palus ta Ifil laulda "Valgeid roose"." (25)

Kaja Roomets, 25. mai 2015 07:00
TEGI VALESID PANUSEID: Enelin Meiusi 1993. aastal, kaks aastat enne seda, kui ta endast suure võla maha jättis ja Venemaale kolis. Sõbranna Merike Veskuse sõnul usaldas Enelin jäägitult valesid inimesi ja nii mõnigi, keda ta palju aitas, kasutas teda julmalt ära.Foto: Peeter Langovits / Postimees
"Oma hinges oleks Enelin kindlasti oma juubeliks midagi ägedat välja mõelnud, et see oleks suur ja võimas. Et kohal oleksid kõik tema sõbrad, keda ta austab ja kellest lugu peab. Ja et oleks palju külalisi, et neid uhkelt vastu võtta," ütleb Merike Veskus äridaami Enelin Meiusi kohta, kel täitunuks pühapäeval 60 eluaastat.

"Enelin oli oma ajastu vitaalne naine, kes kaotas väga palju sellepärast et, - nagu me kõik tihtilugu teeme -, usaldas ja armastas ka tema valesid inimesi. See oli tema elu. Enelin elas väga palju fantaasiates," räägib telerežissöör Merike Veskus 2011. aastal lahkunud sõbrannast. Paljud Enelini koloriitsetest lähikondsetest, nagu Rein Otsason ja Urmas Ott, olid teda toona elujõe teisel kaldal juba ootamas.

Samal teemal

Enelini inimlik pool on Veskuse meelest paljuski varju jäänud. "Mäletan, kui lapselikult hea meel oli Enelinil, kui panin talle peopesale esimese Koorti kitsega viiekroonise mündi. Ta rõõmustas siiralt! Tal oli üldse hea meel lihtsatest asjadest, sest on raske olla õnnelik, kui sa kahtled, kas sinu ümber ikka on siirad ja heatahtlikud inimesed, kes on valmis sinuga koostööks."

Hingesugulus Salme Reegiga

Lillepaviljoni ballide, rahvusvaheliste moepäevade ning värviküllaste lillepidude korraldamisega oli Enelin oma elu ajal hinnalistest lilledest ümbritsetud. "Tema lemmikuteks oli valged roosid, Enelini sõbrad ja lähedased teadsid seda. Ja alati palus ta Ifil laulda "Valgeid roose", kui see vähegi võimalik oli, kuigi see ei olnud Ivo Linna repertuaaris." Kas Linna laulis? "Laulis!" kinnitab Merike Veskus. "Kas Enelin viisi pidas, ei oska öelda, sest me ei laulnud temaga kunagi koos. Aga tantsida meeldis Enelinile väga!" kinnitab ta.

Nende ühised koosolemised toimusid Veskuse sõnul enamasti koduses õhkkonnas ja seal rohkem räägiti kui lauldi. " Enelin hoidis enda ümber talle olulisi inimesi. Üks selliseid inimesi oli näitleja Salme Reek. Enelin hoolitses ja püüdis väga, et tal oleks hea ning et jutt käiks rohkem teatri ümber, et see rohkem Salmet huvitaks."

Seda, et Enelin pidas Salme Reegist kogu südamest lugu, on täheldanud teisedki Meiusi kaasaegsed. "Võib-olla oli üheks põhjuseks see, et Enelin pidas väga kalliteks oma vanaisa ja vanaema, ta rääkis neist mulle korduvalt." Veskus naerab, et midagi neil Salmega omavahel oli, sest Enelin võis nii mõnigi kord sõprade suhtes tõrjuv olla, sest vahel oli ta tujukas, aga Salme suhtes mitte kunagi. "Isegi mitte siis, kui Salme teda noomis ja üht-teist ütles. Kõik võttis ta omaks, noogutas ja see oli täiesti teine Enelin. Kõrvalt vaatasin ja mõtlesin, et vaat kui palju on tal erinevaid külgi. Ta polnud muidu nii väga respekteeriv, kui talle miski eriti ei meeldinud. Enelin oli väga otsekohene naine." Aga kui Salme teda noomis, see Enelinile isegi meeldis.

Enelini kaasaegsed on tunnustanud äridaami haaret ja läbilööki. Tema ideed olnud alati grandioossed ja kuidagi altruistlikud ning sama etteaimamatud kui homse päevaplaani muutmine. 90ndate algul Emori korraldatud küsitluse kohaselt kerkis Enelini nimi aastakümneid eestlaste mälupildis olnud Kalevi, Liviko ja Marati järel mainekuse pingereas neljandaks.

Kuidas oleks kulgenud Enelini elu juhul, kui tema tähelend moemaailmas oleks toimunud ajalises nihkes, 20 aastat hiljem? Skeptikute väitel oleks tõeline ulme pelgalt õhtukeskkooli ja kutsekooli tunnistusega suurejoonelist moeäri alustada, Pariisi ja Moskva moelavadel furoori tekitada.

Unustas tööhoos insuliinisüstid

Veskus tõdeb, et haigusega muutus Enelini elus väga palju: "Elu lõpupäevil oli ta kahest jalast ilma ja suhkruhaige oli Enelin väga ammu." Sõbranna meenutab, et juba 90ndate algul, enne kui teda Eneliniga tööleping sidus, oli Enelin insuliini peal ning mitu koomat läbi elanud.

"Pariisis nägin oma silmaga, kuidas Enelin keset tänavat kõmdi! koomasse kukkus. Võtsin ja tegin süsti ära. Ta oli selline rabistis, et kui tal midagi peas oli või ta millegi pärast närveeris, unustas ta tihtilugu süstida. Süstis ta juba aastaid," teab Veskus.

Enelini viimasel eluperioodil, kui Kanal 2 käis Moskvas temast saadet tegemas, ei hoolinud ta telerežisööri sõnul sellest, et menüüd peaks piirama: "Magusat küll, see teda ei köitnud, aga kõike soolast tarbis ta täie rinnaga. Ning kui kõrvalt öeldigi, et ei maksaks väga rasvast süüa, siis sõi ta kahe suu poolega suitsuangerjat. Ütles, et Eestist toodud, talle maitseb ja niikuinii pole midagi palju pühitseda. Tal oli õigus, sest ta teadis oma asju."

Veskus möönab, et suurtesse võlgadesse sattunud Enelin tegi elus palju vigu, aga ta tegi head väga paljudele inimestele: "Kas või see juhtum, kui ta aitas ühel naisel minna Moskvasse kunstlikule viljastusele. See laps on täna juba täiskasvanu. Või teine juhtum, hoidsin dokumente oma käes ja käisin lennujaamas vastas, kui Enelin muretses isikliku rahaga ühele üheksa-aastasele vähihaigele poisile kohutavalt kallid leukeemiaravimid. Enelin päästis selle lapse elu, ja kas või ainuüksi selle eest on ta lugupidamist väärt."

Veskuse sõnul elas Enelin oma ajas, organiseeris suuri asju, mida keegi teine korraldatud ei saanud. "Enelin viis 1992. aastal väga palju kultuuriinimesi ESTO-le, teiste hulgas ka Signe Kivi. Kõik nad olid ju kultuuritegelased. Enelin enamasti selle eest küll mingit tasu ei saanud. Ja oh jumal, millistele kultuuritegelastele on ta aknaid ette pannud ja mida kõike veel!" Veskus sedastab, et iga inimene elab oma elu ise, kuid kahjuks pole ta küll kordagi kuulnud, et keegi neist siiralt ütleks: Enelin aitas neid kitsast kohast üle saada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee