Lea Dali Lion: et mul vähk oli, ei tulnud mulle tavaliselt meeldegi (48)

ütleb, et tavaliselt on selline sagedane kordamine abiks, kui on tarvis süvendada usku, et kõik see ongi tõsi ja et nii oli ja ongi. Osavalt segatakse tõde ja vale, tõelisus ja fantaasia, olnu ja mitteolnu. Lõpuks ei suuda enam keegi eristada, mis on mis. Ja esitataksegi fantaseeringut nii, nagu see kõik ongi lõplik tõde. Lea esituslaad ei ole lõplik. Mõtted on lõpetamata, hüplevad siia-sinna, esitus seepärast samuti raskestijälgitav, hajuv. Arvan, et eneseväljendusoskusest teemal "esoteeriline sisemaailm" jääb Leal palju puudu. Puuduvad ka piirid - sellistel juhtudel on väga tähtis mitte ülefantaseerida ja isegi puudutades neid piire tekib kuulajas-vaatajas ebakindel tunne. Lea selleteemaline harimatus ei luba tal neid piire tunnetada. Arvan, nagu paljud teisedki, et Lea ei ole päris õige teema valinud...või on tõepoolest ta mõistus ning mõttemaailm nihkes. Või on talle tehtud esoteerikaalane ajupesu, kuid see on poolikuks jäänud.