Bulgakovi valgekaardiväe külaskäik Tallinna ehk Kuidas Ukraina tsikid näitasid tõelist ida-slaavi girl powerit (32)

Olen nende esinemisest siiani vaimustuses. See oli tõeliselt fantastiline. Kaks ja pool tundi käis selline andmine, et süda peksis ja pisar oli silmas. Rahvas elas kaasa ja seda kaasaelamist võib ka minu videost näha, kus inimesed seisid püsti ja aplodeerisid.

Esiteks lavasõu ja tüdrukute hääled olid sõnukirjeldamatult puhtad. Lisaks sellele oskas iga esineja vähemalt kolme instrumenti mängida. Ksülofonid, trummid, tshellod, kitarrid, klaver, didzeriduu...

Esinejad ise kommenteerisid seda läbi ühe oma laulu, et Ukraina tüdrukud on üldiselt musikaalsed. Tegelikkuses nimetasid paar jänkit meie selja taga neid geeniusteks. Muide huvitav oligi Vene Draamateatris eile näha nii palju välismaalasi ja eestlasi.

Laulusõnades oli Tarass Sevtsenko ja Charles Bukowski tekste. Eiriti võimas oli etteaste, kus nad kasutasid Shakespeare sonetti ja jooksid laval ringi kiivrites kaevurilambid otsaesistel põlemas.

Tabasin end saalis istudes mõtlemas millegipärast meie uuele hittansamblile Kristiina Ehin ja Naised Köögis. Neil on ju ka tabavad tekstid, valged sukkpüksid, tanksaapad ja lõõtspillimäng. Ainult, et nende esinemine jääb sellele Ukraina vulkaanile tuhandeid kordi alla ja tundub nüüd võrdlusena oma siilide öö looga nagu tüütu sääsepinin.

Mõtlesin ka sellele, miks see nii on? Äkki tuleb võimas muusika, kunst, teater, kirjandus just siis kui inimesed on sõjas. Äkki on just kannatusterada teinud nendest Ukraina tüdrukutest täielikult alistamatud naised. Muide nad võtsid ka Maidanil protestiesinemisega osa ja julgust tundub neil olevat.

Lavalt lahkudes hõikasid nad Ukraina lipu lehvitades Eestile nautige vabadust ja jääge vabaks!

Veel meenus mulle seda esinemist nähes Bulgakovi raamat Valge Kaardivägi. Eriti erksalt tekkis see mu silme ette, kui Dakh Daughters esitas saksa keelseid lugusid. Miks? Ukrainast on käinud läbi mitmed rasked sõjad ja seda ka revolutsiooni ajal 1917. aastall. Mõeldes paregustele sündmustele, mis Ukrainas toimuvad ja nende segadustele ärkas minust just selliseid tundeid. Peaks selle raamatu uuesti läbi lugema ja soovitan ka teistele. Tänases maailmapoliitilises kontekstis on see täiesti aktuaalne. Kui ma vaatan Maidani pilte ja mis seal toimub- tundub mulle nagu oleks tegemist suisa Valgekaardiväe filmivõtetega.

Bulgakov kirjeldab oma raamatus 1917. aasta kodusõjaaegset Kiievit, kus valitses samasugune segadus nagu praegu. Vahetusid valgekaartlased, punased, petljuralased ja saksa okupatsiooni väed. Tundub, et sellesse esinemisse oli jäänud kollaaz kõigist neist midagi. Kavatsen suvel kindlasti Kiievisse minna.