"Vaat selline mulje legendaarsetest naispoliitikutest võibki jääda," muigab Eiki Nestor, riigikogu esimees ja Liina Tõnissoni pikaaegne kolleeg. "Muidugi on see kõigest mulje, sest inimesed teevadki poliitikat väga pragmaatiliselt. Meeste puhul seda ei panda tähele, aga naiste puhul pannakse. Me eeldame, et naised on kuidagi õrnemad, aga tegelikult ei ole seda vahet olemas."
Jah, Nestor defineerib Liina Tõnissoni legendaarseks, viimse veretilgani oma tõe eest võitlevaks naispoliitikuks, ja niisuguseks juba ajast, mil naisi oli poliitikas veel vähem kui praegu. Samasse ritta liigitab riigikogu nüüdne esimees ka Liia Hänni, Siiri Oviiri, Valve Kirsipuu, Olga Lauristini. Vähemalt.
Ja räägib kohe otsa käreda loo.
"Ma mäletan seika, kui Liinal tekkis tõsine debatt protseduurilise teema üle riigikogu esimehe Ülo Nugisega. Praegu on raske ette kujutada, et keegi marsiks riigikogu ette, paneks kaks kätt puusa ja annaks juhatajale valjuhäälselt korraldusi, kuidas koosolekut juhatada," muigab Nestor. Tüliõunaks küpses asjaolu, et Nugis olla Tõnissoni hinnangul andnud oponent Valve Kirsipuule rohkem sõna kui talle.
"Nugis siis ütles kõigepealt vaikselt, et mine istu kohale; siis ütles natuke kõvema häälega, ja siis direktori häälega: mine istu kohale!," kirjeldab Nestor ammujuhtunud stseeni finaali.
Saal oli vaikne ja kuulas
Siiri Oviir, kauaaegne Tõnissoni parteikaaslane mäletab samuti ennekõike toonase keskerakondlase Tõnissoni ja reformika Kirsipuu ägedaid vaidlusi. "Nad olid samades komisjonides ja valdasid samu majandus-rahandusteemasid, vastutasid oma fraktsioonides nende eest. Ja kui need kaks säravat daami, mõlemad võimukad ja võimekad, vastamisi riigikogus vaidlesid, siis see ei olnud lihtsalt vaidlemine vaidlemise või populismi pärast. Saal oli vaikne ja kuulas."
Kalev Kallo, kellega Tõnisson oli koos 1995. aastal Vähi valitsuses, mäletab selgelt: "Tema oli meil erakonna juhatuses üks väheseid, kes nii mõnelgi korral suutis ka suurt Edgarit ümber veenda, eriti neis asjus, mis puudutasid majandusküsimusi."
Siim Kallas, kelle valituses oli Tõnisson majandus- ja kommunikatsiooniminister, toetab eelkõnelejaid: "Liina oli, väga usaldusväärne partner. Tema kaudu lahendasime me palju probleeme."
Muidugi tunneb Kallas Tõnissoni ajast, mil viimane oli veel IME töörühmas. Ja mäletab ka perioode, kui oldi teine teisel pool rindejoont.
"Ta oli minu kui rahandusministri üks tõsisemaid oponente riigikogus," tunnistab Kallas. "Korralik oponent paneb sind väga tõsiselt tööle. Mul oli oponente, keda kannustas viha, aga teda ei kannustanud viha, aga ta oli lihtsalt väga terav.
Sisulise poole pealt oli ta mulle üks tõsisemaid küsimuste ja vastuväidete esitajaid, kui ma olin rahandusminister. Me ei puutunud siis vähem kokku kui hiljem koalitsioonis olles."
Tõnissoni poolehoid tähendas palju
Liina Tõnisson oli häälekas võitleja, kes ei varjanud oma sümpaatiaid ja antipaatiaid.
Kadri Simson kirjeldab: "Kui ma olin väga noor poliitik ja otsustasin aastal 2000 kandideerida Keskerakonna juhatusse, anti igale kandidaadile, kes seni veel juhatuses polnud, võimalus end kahe minuti jooksul kongressi ees kõnetoolis tutvustada. Ma läksin kõnetooli ja nii suure rahvahulga ees iseenda kiitmine oli päris kohutav kogemus.
Mu kõne oli üles ehitatud kolmele retoorilisele küsimusele. Esimene küsimus oli: kas te arvate, et Keskerakonna juhatuses võiks olla lisaks elukogemusele ja väärikale tarkusele esindatud ka nooruslik tarmukus ja pealehakkamine?
Selle järel oli mul retooriline paus. Paus kandis, kandis – ja siis hüüdis Sakala keskuse saali sügavusest, minust 20 meetrit eemal Liina Tõnissoni kõva hääl: Jaa!"
Järgmisele kahele retoorilisele küsimusele rõkkas saal Tõnissoni juhtimisel juba kooris kaasa ning Kadri Simson tegi salajastel juhatuse valimistel kolmanda tulemuse. "Liina siiras toetuses oli kindlasti suur roll selles, et ma sain 23aastaselt Keskerakonna juhatusse," rõõmustab Simson.
Siis tulid ajad, mil põhimõttekindel Tõnisson ei tahtnud toimetada enam Keskerakonnas ega hiljem ka riigikogus – parlamendist lahkus ta 8. oktoobril 2007 vägeva kõnega, kus ta teatas: "Praegu ma näen, et mind ei ole selles saalis enam vaja, sest ma ei tunne, et minust midagi sõltuks. Ma ei näe, et ma millelegi kaasa aitaks, minu nägemuse kohaselt on tänane saal paraku see kummitempel, millest president rääkis."
Nüüd töötab Tõnisson Eesti Panga nõukogus. Ta on õppinud pärast insulti sisuliselt uuesti rääkima. Tõsi, sütitav käredus olla veidi vaibunud, aga seda täpsemalt on sõnastatud kriitika ja ettepanekud.
Kui tulin linna tööle ,oli mu esimeseks töökohaks Pelgulinna haigla .Mitte sünnitusmaja,vaid haigla ja just seal kohtusin proua Tõnissoniga .Ta oli tulnud tervist kontrollima ning minu kui hooldaja ülesanne oli hoolitseda ,et patsiendil oleks palatis kõik tip-top.Ka söök olemas,kui vaja.
Ühel päeval ,kui tuli lõunasöögi aeg ,astusin palatisse ja küsisin,"kas soovite ,ma toon toidu palatisse?"Proua tänas sõbralikult ja vastas,et tuleb ise koos teistega laua äärde sööma,sest"ma olen täpselt samasugune inimene nagu kõik teised ja mind pole vaja eraldi teenindada."
See oli väga tore vastus,sest mulle meeldis ,et kuigi ta on kõrgel positsioonil inimene,ei tõsta end esile ja käitub nagu kõik teisedki,peab ka teistest lugu.