Lauri Pihlap: "Mida suuremaks on tütar sirgunud, seda lähedasemaks oleme saanud. Nii oli ka minul oma isaga." (18)

Lauri tütar Sofia-Liis viskas kaks nädalat tagasi tema pikki aastaid sepistatud teise sooloplaadi "LP" esitluskontserdil esireas hoogsalt näppu. Kui tütar oli seitsmene, rääkis Lauri Õhtulehele, et tüdruk pole sihuke fänn, kes tema laule pähe õpiks ja tantsuliigutusi järele teeks. "Ma arvan, et toona oli selleks liiga vara. Tundsin juba siis huvi, mis muusikat ta kuulab, ja teadsin, et Michael Jacksoni plaate võib talle kinkida. Avril Lavigne’i omi ka. Aga mul ei tulegi meelde, kas ma küsisin konkreetselt, kuidas talle minu lood meeldivad. Ma ei surkinud ega pärinud liigselt. Praegu, kohe 14aastaseks saava peaaegu küpse inimesena, pakub talle järjest rohkem pinget minu tegemisi kõrvalt vaadata," kinnitab Lauri.

Ja mõtiskleb, et võib-olla ei kulu enam üldse kaua aega, kuni tütar teeb otsuse ise püünele astuda. Muusikakeskkoolis õppiv piiga on kümme aastat viiulit mänginud ja lööb kaasa orkestrites, kodus sõrmitseb ta ka kitarri ja klaverit. Samuti laulab Sofia-Liis kooris ja tantsib Dance Actis hiphoptantsu.

19aastaselt isaks saanud laulja, kes pole kunagi tütrega koos elanud, tõdeb, et tänu ühistele huvidele on nad nüüd lähedasemad kui iial varem, ja tõmbab paralleeli omaenda lapsepõlvega. Temagi leidis oma muusikust isa Priit Pihlapiga ühise keele puberteedieas, 16–17aastaselt: "Siis sai alguse selline mees-mehega-suhtlemine." Ka Priit oli lapse sündides väga noor, 23, ega loobunud rahuliku pereelu nimel karjäärist. Lapsena nägi Lauri isa harva, sest too rändas Apelsini, Nemo ja Armaadaga mööda suurt Nõukogude Liitu. Andes ise käe muusikale, hakkas Lauri mõistma, miks isa kodus ei olnud.

"On näha, et muusika või üldse see, mis on hingelähedane, seob inimesi hoopis teistmoodi. Kõrvaltvaatajatele võib minu ja isa suhtlus tunduda pehmelt öeldes veider – et kas me millestki muust ei räägigi kui muusikast. Ja võib-olla ei räägigi," muigab Lauri, kes on isaga koos nii salvestanud kui ka tuuril käinud. 2007 tuli neil mõlemal korraga välja esimene sooloalbum. "Aga ega me räägi ainult enda tegemistest. Meil on kohutavalt palju jagada – mida kumbki on kuulnud või näinud. Tundub, et nii läheb mul ka tütrega. Me ei räägi piima ja leiva hindadest või poliitikas toimuvast. Võime ehk ka sinna jõuda, aga praegu on kaunite kunstide teemad põhilised."

Tütar pole peretundest ilma jäänud

Seda, mida tähendas tema jaoks juba keskkooli lõpetades isaks saamine, ei ole ta tütrega lahanud. "Kui need küsimused tekivad, ei ole mul mingi probleem neist asjust rääkida. Aga lõppkokkuvõttes on ta alati olnud perest ümbritsetud. Juba pikka aega on tema ema kõrval mees, tal on mõni aasta noorem vend. On vanavanemad. Ta on kasvanud väga turvalises ringis. Pean ütlema, et nõnda suurt seltskonda pole minu ümber kahjuks kunagi olnud," võrdleb Lauri, kelle perering oli ahtake, sest ema jäi kauaks üksikuks ja õdesid-vendi tal pole.

Lauri rõõmustab, et on hakanud tütrega tihedamalt läbi käima piisavalt vara, et saab võsukese kasvamist ja küpsemist kõrvalt jälgida. "Loomulikult kogu tema olemust päevast päeva ja hommikust õhtuni ma ei näe, kuna me ei ela koos. See lapsevanem, kes on eemal, ei saa ju kogu seda kupatust endale. On tõenäoliselt asju, mida ma ei ole näinud-kuulnud, millest ma ei ole teadlik," nendib laulja mõtlikult. "Mõningaid muremomente tunnetan ikka – ega ükski lapsepõlv, veel vähem teismeiga, möödu ilma intriigideta. Kuid siiamaani ma suurematest krahhidest teadlik ei ole. Praegu on kõik väga hästi."

Priit Pihlap on pojale öelnud, et veetis mõne uneta öö, kui sai teada, et Lauri "Kahes taktis" osaleb ja lauljaks pürgib. Kui Sofia-Liis peaks valima artistielu, võtaks Lauri seda paratamatusena. "Mõtleksin, et järelikult oleme me ühesugused ja meil on sees miski, mis peab välja saama. On inimesi, kellele ei piisa lihtsalt muusikafänlusest – kelles jookseb paralleelselt ka teine filmilint. Mul on tunne, et tütre peas küpseb igasugu huvitavaid mõtteid ja kõik eeldused on olemas. Aga las ta olla veel natuke aega laps," võtab Lauri kerge kaitsehoiaku.

Perelisaga ei kiirusta

Ta mõistab loomeinimeste muret sarnase raja valinud laste pärast. "Tekib küsimus, kas ta ikka tahab, et miski ta niimoodi alla neelaks. Kui sa tahad laulda, tantsida või näidelda nii südamest kui võimalik, siis jõuad sa varem või hiljem eraeluprobleemideni. Keegi saab haiget, sest sul ei ole tema jaoks piisavalt aega või pööratakse sulle kõrvalt liiga palju tähelepanu." Peale selle teab Lauri: "Kui sa oled teinud tööd selleks, et jalg ukse vahele saada, siis saad aru, et see kõik on olnud ainult eeltöö, päris töö alles algab."

Kui küsida, kas 33aastasena mahub tema mõtteisse muusikaliste ambitsioonide kõrval ka unistus perekonnast ja veel mõnest lapsest, peab Lauri korraks aru. "Jaa, loomulikult näen ma ka ennast mingil hetkel inimesena, kes elab natuke reaalsemas maailmas, on rahulik ja veedab aega kodus. Kelle jaoks elu ei ole ainult looming ja see, et ajad kogu aeg taga midagi, mida sa päris kätte ei saa. Aga see aeg ei ole praegu. Ma olen alles viimasel ajal oma võimetes rohkem selgusele jõudnud. Jõudsin alles teise sooloplaadini (tükis Soul Militia ja Family plaatidega on tal kokku ilmunud viis albumit – K. A.). Mul on veel lihtsalt nii palju teha, et ma ei mõtle, et peaksin maha rahunema."

Ometigi on Lauri kõrval juba aastaid püsiv kaaslane Monika, kes seda muusikahullust kannatab. "Ega see kerge ole olnud ja olema saa, aga siiamaani tundub, et kõik on hästi," sõnab Lauri rahulolevalt. "Ta tunneb mind nii hästi, et ei ole midagi sellist, mis muudaks elu täiesti väljakannatamatuks. Aga loomulikult nõuab see pingutust. On olnud keerulisi perioode ja kui ma olen kehvas seisus – see kõlab muidugi äärmiselt egoistlikult –, siis on teisel inimesel seal kõrval väga raske," möönab laulja.

"Üks tõeline madalseis oli kuskil viis aastat tagasi. Ma olin siis 20. eluaastate lõpus, püüdes end iga hinna eest muusikuna maksma panna ja eksisteerida inimesena nii hästi kui võimalik. Aga ma olin jõudnud omadega kuidagi sellisesse seisu, et ei osanud enam eriti olla või käituda," meenutab Lauri. "Minu lähikondlastele oli see asi kindlasti juba kergelt talumatuks muutunud. Mu närvikava oli juba liiga ebastabiilne, et head nägu edasi teha. Mingil hetkel tuleb murdepunkt kätte ja saad aru, et nüüd on vaja midagi ette võtta."

Ravis soojal maal masendust

Õnneks sai ta just siis pakkumise minna mõneks ajaks tööle päikselisse Tai kuningriiki. "Esinesin seal kolm ja pool kuud kuuel õhtul nädalas ühes värskelt avatud lokaalis, mille majabändi jaoks koguti kokku muusikuid eri maailmajagudest. Olin algul üks kahest, hiljem üks kolmest lauljast." Koosseisuga, kuhu kuulusid muusikud Rootsist, USAst ja Aafrikast ning kus Lauri oli 40.–50. eluaastais meeste hulgas noorim bändiliige, esitati 2010. aasta popimat kraami.

"Keskkonnavahetus mõjus nii positiivselt, et juba esimese paari nädalaga tuli kergelt teise inimese tunne. Olen inimene, kel on päikeseenergiat kohe eriti palju vaja. Aitas ka teadmine, et olen hoopis kusagil mujal, kaugel eemal. Natuke hirmutav ka, oled ikkagi nii võõras kultuuris. Aga see annab hoopis mingi teistsuguse jõu – tunned end kuidagi teistmoodi iseseisvana," leiab Lauri.

"Ma suutsin oma mõtted suunata sellele lainele, et kõik on hästi. Kui sa saad muust keskkonnast teistsuguse energialaengu, muutub ka su mõttekava õiges suunas. Ma ei kujuta hästi ette, kust ma oleks sellist positiivset päikseenergiat ammutanud, kui ma oleks tookord siia jäänud," nendib Lauri. "See oli surnud ring: näiteks kui sa oled kehvas meeleolus, ei loo sa üldjuhul ka uusi sõprussuhteid, sest sa ei ole kuigi meeldiv inimene, kellele läheneda."

Taist naastes tundis ta end parema inimesena ja uut tahtmist täis, et muusikat salvestada. Tal on tagantjärele hea meel, et mõningad varasemad lauluideed polnud selleks ajaks lõplikku kuju võtnud, sest eemal veedetud aeg aitas tal end loominguliselt koguda. Vahepeal jäigi plaaditegu paaril korral soiku, sest üksi, ilma seljataguse masinavärgita on see tema sõnul üks vaevaline protsess.

Ka viimase viie aasta jooksul sündinud lugudes, mis albumile said, laulab Lauri sellest, kuidas ta on läbi tõusude ja mõõnade muutunud tugevamaks, saanud iseendaga paremini sina peale ja hakanud maailma rõõmsamates värvides nägema. "Loomulikult on ka lõbusamaid lugusid, mis on rohkem peo käimatõmbajad, aga lõviosa materjalist on mõtisklev, tegeleb enesesse vaatamise ja hingeasjadega."