Inimesed

Erik Sakkov ajab kokku kõiki Pantokraatori klahvpille: koos on 25 instrumenti, puudu veel vaid üks (3)

Urmas Vahe, 23. mai 2015 07:00
VARANDUSE TAUSTAL: Erik Sakkov koduhoovi stuudios koos hunniku 80ndatest pärit klahvpillidega. Paremal ülalt alla on süntesaatorid Faemi-M, Elektronika EM-04, Aelita ja Polivoks. Vasakul ülalt alla on mikserpult Elektronika, süntesaator-orel TOM, Vermona elektriklaver ja Vermona elektriorel. Foto: Arno Saar
"Pillid, mis mul omal ajal olid, on kõik kusagil laiali. Olin nii loll, et uut pilli saades kaotasin vana vastu alati huvi. Nüüd tegelen vigade parandusega," möönab rokkansambli Pantokraator klahvpillimängija Erik Sakkov, kes võttis mõni aasta tagasi nõuks ajada kokku kõik süntesaatorid ja elektriorelid, mida ta eales mänginud on.

Sestsaadik, kui 1981. aastal tekkis Eesti rokikaardile selline pubebänd nagu Propaan, mis sai kaks aastat hiljem nimeks Pantokraator, on ansambli ainus allesolev asutajaliige Erik Sakkov mänginud 26 elektroonilist klahvpilli. Peale talle isiklikult kuulunud instrumentide loeb ta sisse ka pillid, mida mängis Tartu Karlova koolis, kus bänd alguse sai, ja noortemajas Sõprus.

Erikul oli juba väikesest peast halli karva klahvpill nimega Pille. Üsna primitiivne mänguriist, mis hakkab päriselt tööle, kui ühendada see vanaaegse puidust raadioga. Kui raadio taha saaks korraga ühendada kaks Pillet, sarnaneks nende tämber torupilliga.

Pillest jäi kiiresti väheseks. Et mitte vanemate rahakotil liugu lasta, otsustas Erik keskkoolis õige iseäraliku ameti kasuks: ühe suve veetis ta Kambja sovhoosi loomalaudas amatöör-vetvelskrina, kelle tööülesanneteks olid vasika sünni ootamine, vastsündinud loomakese lükkamine emme nina alla ja vasikale nime panek. Selle tööga teenis ta 74 rutsi. Umbes nii palju maksis ka järjekordne Vene ime – ühehäälne süntesaator Faemi.

"See ei olnud just oluliselt targem pill kui Pille. Kiskusin ta lahti ja kõik potentsiomeetrid välja, et nende kruttimisest väiksemgi tulu tõuseks ja midagigi teha saaks. Kui mul pisut hiljem õnnestus veel teine sama tüüpi mänguriist hankida, oli juba võimalik ühe käega burdooni (katkematut bassipõhja – U. V) esile manada ja teine käsi ludistas siis teisel pillil mingit viisijuppi kaasa," meenutab Erik.

"Sellisel tasemel instrumente tehti lisandkaubana tavaliselt mingis tankitehases. Võeti lahti mingi lääne muusikariist ja kopeeriti see maha, loomulikult unustades mingi väga tähtsa vidina juurde lisada. Pitch bend’i ehk ilmekat mängu võimaldavaid vibrato- ja glissandonuppe ei ole!" täheldab Erik Faemile osutades. Ja näitab siis järgmist pilli nimega Faemi-M. "Näe, siia on nõukogude insener aga lisanud nupu Gavai, mis dešifreeritult peaks tähendama Hawaiid. Selle nupu näppimine peaks esile manama hawaii kitarrile omast vibrato’t. Loomulikult meenutab see hääl hawaii kitarri oma ainult väga hea fantaasia rakendamisel," muheleb Erik. See instrument õnnestus pärast esimest Faemit kooli abil hankida. "M" nimes tähendab, et pill on modifitseeritud – sellega sai teha kahehäälseid lugusid.

Osa pille sai kingiks, osa leidis internetist

Järgmised pillid, päris uhked Aelita ja Polivoks, olid ilmselgelt kopeeritud lääne Moogide pealt, aga needki olid jonnakad ja ilma elementaarsetegi funktsioonideta. Umbes sellesse aega, 1985. aastasse, jäi Eriku suurim muusikaline kangelastegu, tsükli "Aastaajad" salvestamine ja esitamine käepäraste pillidega. Kõik sahises, kohises ja logises, aga tulemust saab tänapäevalgi kuulata Youtube’is. "See oli kombinatsioon ambitsioonist ja võimalustest," tõdeb klahvkamees.

Et Eriku huvi pillimängu vastu ei näinud vaibuvat, otsustasid vanemad poisile siiski appi tulla ja kutsuda mängu oma prantslastest sõbrad. Elu esimene välismaine süntesaator Casio CZ-101 saabus Prantsusmaalt 1987. aastal. Siis läks järjest kergemaks ja peagi veendus Erik, et kui rindele lähevad Roland, Korg ja Yamaha, pole nõukogude instrumentidega võimalik selles sõjas midagi ära teha.

"Südame tegi siiski kurvaks see, et vaevaga kalju alt välja aetud ja ikkagi mitte odavate pillide elu sai ühtäkki otsa, sest neil ei olnud enam mingit rakendust. Ja sama kiiresti kadus ka nende füüsiline väärtus," nendib Erik, kes aastate jooksul enamikust pillidest loobus. "Vana pilli kultuurimajja või kooli vedelema jätmine on muidugi arusaadav – pill ei olnud ju minu oma. Aga hiljem oma lääne sünte müües oli probleem alati rahaline – oli lihtsalt raha vaja," tunnistab Erik.

Nüüd kihvatas nostalgia ja eneseuhkus, mis pani südamele, et on viimane aeg kõik enda mängitud pillid kokku koguda. Lastepilli Pille kinkis üks proua, kes Eriku plaanist raadio kaudu kuulis. Vana Polivoksi sai ta kingiks basskitarrist Margus Alvistelt, Aelita kinkis muusikaprodutsent Ago Teppand (Erik pidi soetama ka teise sarnase pilli, et saada varujuppe ja kahest pillist üks korralik kokku ehitada). Faemi sai leitud eBay kuulutuse peale, paljud teisedki pillid on internetiavarustest kokku korjatud.

Digisüntide vanad saundid on salves

Eriku koduhoovis asuvas Pantokraatori stuudios redutab veerandsada klahvpilli. Ainult oma kolmandat pilli, Läti NSVs valmistatud riidekapisuurust elektroonilist orelit Perle, ei ole ta ka tikutulega otsimise peale leidnud. Lootus jääb, et ehk tuleb säärane pill siiski mõnest keldrist välja. "Perle oli kooli pill. Sinna ta vedelema jäi ja sealt ta lõpuks kadus või jaanituleks sai. Aga minu nostalgia on ikka samasugune – nüüd tahan ka selle kollektsiooni lisada," on muusik järjekindel.

"Olemas olid ainult mõned uuemad instrumendid, nii et võib öelda, et kogu on nullist üles ehitatud. Igat pilli saades püüan vaadata ja nuputada, kas näen midagi, mõnda tuttavat kriimu – äkki on minu vana. Aga tundub et ei ole trehvanud," mainib Erik. "Digitaalpillidele on küll alles hoitud vanad oma tehtud saundid, need pillid teevad siis tänu elektroonikale ja floppy-ketastele täpselt sama häält, mis nad minu käes omal ajal tegid."

Kunagi rändab pillikogu Teatri- ja Muusikamuuseumi. Kindel on see, et enam need pillid müüki ei lähe. Nende rahalist väärtust ei oskagi Erik välja tuua, sest suurem osa pillidest on ainult emotsionaalse väärtusega. Siiski, sündid on tema sõnul tootmise-müümise hetkel küllalt kallid, siis hakkab hind robinal kukkuma ja aastate pärast taas kerkima, kui pillidest saavad uunikumid. "Olen nii mõnegi pilli eest seda hiljem tagasi ostes rohkem maksnud kui uuena." Kui aga eBays vanade pillide eest hingehinda küsitakse, saab seda soodsamaks kaubelda. "Ega minutaolisi huvilisi liiga palju ole," muheleb Erik ja märgib, et kalleimad on ikka uusimad pillid 2000. aastate lõpust, millega ta praegu Pantokraatoris mängib.

Seinal ka kitarr, mis kunagi mängima ei hakanud

Kuna 1980ndatel oli siinsetes muusikapoodides saada vaid vene häälestuses naturaalkitarre, mille häälde saamist võrdsustati lotovõiduga, ja Saksa DV kitarride hind lähenes juba venelaste väikeauto letihinnale, saagis bändihuviline Erik koos vanaisaga ise männiplangust välja kitarrikere ja keevitas sellele otsa kaubamajast seitsme ja poole rubla eest ostetud poekitarri äranüsitud kaela. Tandem ehitas pilli õige mitu korda ümber, ent tulutult.

Pole võtnud ainsatki klaveritundi

Erik Sakkov, kes on ühtlasi tunnustatud turundustegelane ja kuulub Tallinna lennujaama juhatusse, ludistab oma stuudio seinte vahel näppu uskumatu nobedusega ja pea võimatu on uskuda, et ta pole sekunditki klaveriõpetaja nõudliku pilgu all istunud. "Ma pean alailma taluma oma partiisid mängides pärisklaverdajate naeru. Neid käike olevat raske järele mängida. Või väga tobe mängida. Sest nii lihtsalt ei mängita," räägib täielikult iseõppinud klahvpillimängija. "Maailma kõige lihtsamate lugudega tulen ehk kiiremini toime, aga mängida maha juba midagi korraliku bluusi laadset – selleks läheb ikka oma paar tundi harjutusaega. Üks tõsine bluus vajab põhjalikku läbimõtlemist ja kui keegi peaks soovima helistikku vahetada, algab kogu mõtlemine otsast."

Mis elu elab 1992. aastal pausile läinud ja 2006. aastal taas kokku tulnud Pantokraator, mille praeguses koosseisus on peale Sakkovi lauljad Lauri Saatpalu, Triinu Taul ja Kaie Mikheim, kitarrist Taavi Langi, bassist Henno Kelp ja trummar Roland Puusepp? "Pantokraator pole iial mänginud kusagil tubakatossu maast laeni täis õlleka nurgas ega diskosaalis tantsuks. Bänd on loodud ja ka igaveseks jäänud andma kontserte. "Kontsertbändidel ei ole praegu parimad ajad. Kui meile aastas paar esinemist pakutakse, peame sellega rahul olema. Oleme ka," lausub Erik.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee