Eesti Rahva Muuseumi uus hoone: suur küll, aga ikkagi väiksem kui kaubanduskeskus (6)

Veel enne majja sisenemist loetleb Pohhomov numbreid. Hoone ehitusmaksumus on 47 miljonit eurot, kuid lisanduvad sisustus, välialade ja näituste tegemine, mis tõstavad kogumaksumuse 63 miljoni euroni. Iga päev uhab Raadil muuseumimajas ehitustöid teha 200–250 inimest. Häälekus, millega ehitatakse, kostab majast väljagi. Sees on helid mõistagi veel võimsamad. Töö käib.

"Maja on oluliselt väiksem kui Tartu vana kaubamaja kohale kerkiv keskus, millel mahtu 65 000 ruutmeetrit," naerab Pohhomov müüdi üle, nagu oleks tegu gigantse ehitisega. "ERMi maja on 34 000 ruutmeetrit suur, Tasku keskus 55 000. Et tegu on Eesti suurima ehitisega, on müüt. Juba Tartus on mitu kaubanduskeskust, mis selgelt suuremad kui ERMi uus maja."

On teinegi müüt, mis jutustab, et ERMi uus hoone on klaasmaja, mida keegi ära kütta ei jõua. "Vale! Tegu on klassikalise betoonmajaga, aga meeter majast eemal, varjamaks kõiki kommunikatsioone, on klaaspaneel," muigab Pohhomov. "See ei ole tegelikult maja osa, vaid puhas ilu ja arhitektuur. Küll on see, et mingites maja alades võtab ta kinni otsest päikesevalgust. Prantsuse arhitektid tahtsid, et kogu ümbritsev maastik ja taevas peegelduksid sel majal," räägib Pohhomov. Arhitektide plaan on tõeks läinud: peegel toimib.

Veel enne, kui küljeuksest (peauks on suletud) hoonesse pääseb, näitab Pohhomov uhkusega muuseumi varikatust: "See on maja arhitektuuri juures kõige peenem osa – 43 meetrit maja südamikust välja ulatuv rippkatus. Kui vaadata seda eenduva osa kubatuuri, on see suurem kui Tartu laululaval. Katuse projekteerimise ja ekspertiisiga on tegelenud mitu meeskonda tunnustatud Eesti insenere."

Katus on koormatud raskustega, kuid need pole selleks, et katsetada, kas kannatab või mitte. "Katusele hakatakse peale laduma metallkonstruktsiooni ning raskusi lisatakse ja vähendatakse selleks, et kogu kupatus sirge püsiks," selgitab Pohhomov. "Praegu on näha, et katus ülevalt kergelt lainetab, aga raskustega aetakse see sirgeks ja kui katus valmis on, alles siis pannakse siia rippuma koormus – arvestatakse seegi välja, mis juhtub siis, kui katusel on kaks meetrit lund peal, mis kaal see on ning katsetatakse, kas katus peab vastu."

Siseneja satub hoobilt teisele korrusele, esimene korrus on hoidlate päralt.

"Alguses oli kavandite järgi kogu hoidlakorrus maa all," räägib Pohhomov. "Nüüd aga kergitasime maja põhjaveest välja, maja külgedele kuhjatakse vallid ja peidetakse esimene korrus ära. Et hoidlad ei oleks valdavas osas allpool veepiiri."

Majas on kaks ja pool korrust. Allkorrusel on hoidlad, keskel näituseruumid ja osa kabinette on tõstetud poolkorrusele.

20 hoidlat põrandapinnaga 8500 ruutmeetrit jäävad tavakülastajale nähtamatuks, kuid näitusealal on ruum, millel on klaaspõrnad. "See on koht, kust tavainimene saab hoidlasse pilgu visata," sõnab Pohhomov. Muuseum liigub seda teed, et kontrollib hoidlates küll niiskust, aga mitte temperatuuri. "Me laseme temperatuuri kõikuma. See on ait ehk teisisõnu on kasutusel nn Põhjamaade hoidlasüsteem, mis on museoloogiliselt uus suund. See tähendab, et me ei pea suvel meeleheitlikult jahutama ega talvel kütma."

Kaskaadtiigid ja rohukonnad

Maja akendest paistab võserik, mida tulevikus enam ei näe. "Järvealast läheb otsetee viinaköögi varemetest mõisa-alale," seletab Pohhomov. "Kogu ala heakorrastatakse, võserik läheb maha, tuleb kanalisatsioon, vesi ja valgustus kogu sellele alale, mis jaotub neljaks suureks tsooniks. Majale lähim on paviljonide kompleks, kus on suvisel ajal sepp, ravimtaimede kasvataja ja teised külastajatele suunatud tegevusalad. Tagapool on puhketsoon, millest esimesena saab valmis viinaköök, mille müürid konserveeritakse – sinna sisse tuleb 350ruutmeetrine klaaskatusega välisaal. Kaugemale mõisaaia juurde on plaanitud kiigeplats ning grilli- ja piknikukohad. Tagumisse nurka tuleb koostöös ülikooliga eksperimentaalarheoloogia osa – nad ehitavad sinna näiteks pronksivalamise ahju."

Juba järgmisel suvel plaanib ERM käima panna laste arheoloogialaagri, sest mõisa-alal on korralikult välja kaevamata muinasasula koht. "Koos arheoloogidega lähevad lapsed tööd tegema, mitte mängima – päriselt teevadki tööd," rõhutab Pohhomov.

"Ning siia tuleb ka tammik Eesti Vabariik 100 – see on siis Tartu linna ja Tartumaa tammik." Rääkimata sellest, et aknast paistvale alale tekib üksjagu veesilmu, hoone juurde tuleb suur tiik, mis on otsapidi maja all.

Maja alla rajatav veekogude rida kajastub ka maja sees. Ala, mille all on tulevikus tiigid, kutsuvad ERMi inimesed sillapealseks alaks. "See ongi reaalselt sild, mille sillaehitajad ehitasid," lausub Pohhomov. "Siin toimub maja katkestus ehk selle alla tuleb terve rida kaskaadtiike alates Raadi järvest. Veekogu hakkab olema täiesti laugete nõlvadega, sest konnakasvatajad kirjutasid meile ette, et rohelised rohukonnad peavad saama siin elada. Et maja all on veesilmad, ongi ehitatud kolm silda, mille kohal on uurijate saal, siis vastuvõtuala, kus kogunevad grupid või korraldatakse bankette ja kolmas sild on restoran," loetleb Pohhomov, kuidas rohukonnade kodu kohal asuva maja elu poolteise aasta pärast hoo sisse võtab.

Esimene vaade: katedraal

"Kui peauksest majja sisse astud, on esimene pilt nagu katedraalis, mis matsile peaks silme ette tekkima," kirjeldab Pohhomov ERMi maja tervitust. "Kõik see ala, mis paistab siit tagumise seinani, on nn tasuta ala. Siia võib tulla igaüks igal ajal, kui maja on lahti. Näitused ja meie enda tööruumid on koondatud kõik maja keskele. Kogu A-osa saab kasutada täiesti sõltumatute ürituste tarbeks pärast seda, kui muuseum on suletud. Muuseum sulgeb uksed kl 19 ja me saame kogu see ala välja üürida ükskõik milliseks ürituseks. Ning sa ei pea mingil pidulikul vastuvõtul kondama veiniklaasiga museaalide vahel. Seda muuseum ju ei tahaks."

Katedraalivaate piirkonda jääb ka 700ruutmeetrine suur ja avar ruum. "Aivar Mäe tundis juba huvi, et "Estonia ballett 100" gala 2018. aasta sügisel võiks teha siin," tähendab Pohhomov.

Pallimeri ja kuulikindel kipsplaat

Lastenurk, mida ERMi inimesed kutsuvad pallimereks, jääb sissekäigule kaunis lähedale. "Põhimõtteliselt saab lapse hoiule jätta, kui sa ei viitsi temaga näitusel käia," jutustab Pohhomov ja lisab, et nn pallimere läheduses asub ka ERMi Sõprade Seltsi ruum. "Ja nende kohal paistab Tõnis Lukase kabineti paik," viitab ta käega, et kõige kohal – viimasel korrusel – saab kõrguma ERMi juht ning kogu administratsioon.

Sealsamas teisel korrusel on ka kõik ERMi töötajate kabinetid. "Kogu kollektiiv töötab ühe seina ääres maja algusest lõpuni välja – see on ERMi töötajate koridor," lausub Pohhomov, et samasse tsooni jäävad ka töötajate puhkeruumid – kaks-kolm tükki. Ka suitsuruum. Töötajate koridoril on pikkust 300 meetrit. Maja on 350 meetrit pikk.

Ruumid, kus inimesed töötavad, asetuvad välisseina äärde. Kaheksakannad paistavad kabinettidesse ära ning üldiselt peaks see klaas maandama päikesevalgust. Igas kabinetis on aken, et saaks tuppa õhku lasta. " Esiotsa kommenteeriti, et ERMi uuel hoonel on maast laeni aknad: vaat, kus laiavad, aga neid nüansse, mida meil tuleb arvestada, on tohutult palju – kas või see, et meistritel on loomulikku valgust vaja," ütleb Pohhomov. "Ka kanga restaureerijatel on spetsiaalsed suured aknad. Mingil määral on töötajate ruumid selle järgi ka jaotatud. Kõik laod on seespool maja, kus aknaid ei ole."

Omamoodi vaatamisväärsus on valvekeskus, kust valvatakse kogu maja. "Seda maja kasutatakse ka uute ehitusmaterjalide tutvustamiseks, selle ruumi välisseina viimistluseks on kasutatud kuulikindlat kipsplaati," patsutab Pohhomov kuulidele vastupidavat seina. "Selle seina näitel tehti koolitus Eesti ehitajatele – keegi polnud seni midagi sellist näinud."

Liivaluide seinale

Ümarvitriinide ja pikkade klaasvitriinide ala on Pohhomovi sõnul üks Eesti püsinäituse jäävamaid osi. Kogu seina saab katma kunstlik maastik, mis võtab eri vorme. "Vahepeale tulevad nišid, kus on valgustkartvad eksponaadid," ütleb Pohhomov. "Nagu suur liivaluide, mis voolab mööda seina. Sein freesitakse ja lõpuks kaetakse peene liivaga, et sel oleks laine sees. Seda teevad Saaremaa paadimeistrid ja töö on päris kallis, sest 3D-mudelite abil väljafreesitavaid maastik komponente on paari tuhande kuupmeetri jagu."

Maailma lõpus on kohvik

Seal, kus Eesti püsinäitus lõpeb, on kohvik. Päris maja tagaotsas. "Kui maja eesosas saame teha presidendi vastuvõttu, siis siin tagumises osas võib samal ajal punkfestivali pidada. Nende kahe ürituse vahet oleks 250 meetrit, sestap need ei häiriks üksteist.

"Kohviku nurga tagant pääseb black boxi teatrisaali ja kunstigaleriisse – see on B-osa vabakasutatav ala. Teiste sõnadega on maja tagaosas omaette kultuurimaja." Viimase põrand ja baarilettki on puhas betoon. Kohvikust välja vaadates näeb lennurada, mis kulgeb metsani välja. Pikkust on kilomeetri jagu. Samal kohal, kus juba tsaari-, vabariigi ja nõukogude ajal lennurada asus.

"Lennurajale on veetud totaalsed vooluvõimsused – siin saaks ka Madonna kontserdi korraldada," teab Pohhomov. "Kui õhtul kohvikus istuda, paistab piki lennurada jooksev pikk LED-lampide riba, mis jätab vägagi efektse mulje."

Black boxi saal on sama suur kui Sadamateatris, mahutab 150 inimest. Ruutudega avanev lagi, et saaks igast suvalisest kohast riputada dekoratsiooni või lisada prožektoreid. Vanemuisega on juba kokku lepitud, et 2017. aasta mais esietendub selles saalis Ionesco "Ninasarviku" põhjal Mai Murdmaa tantsulavastus.

Kõik see pole mõeldud vaid toreduse pärast. Raha loeb. "Omavahendite teenimise surve on metsik," tunnistab Pohhomov. "Algusest peale on püütud lahendada maja nii, et mingid osad oleksid sõltumatult kasutatavad."

Restoran, mis jääb kohvikutsoonist pisut eemale, ei pruugi tulevikus mitte üksnes verivorsti ja kama pakkuda. "Hiljuti sain info, et säilinud on Raadi mõisa koka oma käega kirjutatud kokaraamat," muigab Pohhomov. "Võib-olla tuleb see menüü hoopis selle järgi. Aga selge, et meil on plaan iseseisvalt ära toitlustada kõik maja külalised."

Aja rada ja elektronsildid

Eesti näitust võid sa vaatama minna maja ees- või tagaotsast, see on maitseasi. Aga tee, mida kõik külastajad läbivad, on Aja rada, mis jaguneb seitsmeks ajastuks, kus on teemad, mis ühel või teisel ajal on Eesti elu mõjutanud. "Kuskil ei ole aastaarve ega superstaare, räägime pigem tavainimese elustiilist," juhatab Pohhomov. "Kui me räägime kiviajast, siis on asjad segamini paisatud, see lubab meil ühe ala ekspositsiooni muuta. Kui tuleb mõni lahe leid, teeme vitriiniposti tühjaks, kustutame elektronetikettide andmebaasi, sisestame sinna kahe minutiga uue info ja näitame seda leidu." Elektrooniline etikett tähendab seda, et kui vitriinis on sõlg 19. sajandist, siis selle silt on elektroonne. "Kui sa oled inglane ja tuled oma piletiga sisse, siis märku andes muudavad etiketid sinu jaoks keelt. Kui meil on ressursse, võime muuta oma näituse piiramatu arvu keeltega kasutatavaks. Võime siia 100 keelt ka panna."

Koht, kuhu pääseb veoautoga

Laadimislüüsi ette tulevad tohutult suured lükanduksed ja sinna saab veoautodega sisse sõita – ka siis, kui ERM kesklinnast Raadile kolib. "Kui tood esemetekoorma sisse, siis need, mis on näitusega seotud, liiguvad vasakule, need, mis kogudega, liiguvad paremale," selgitab Pohhomov. "Siin on võimalik auto sisse ajada ja uksed kinni lasta. Kõrval on pakkimisruum, kus kraam lahti pakitakse. Seejärel liiguvad esemed vajadusel isolaatorisse – kui tood koitanud tabureti majja, läheb ta kõigepealt isolaatorisse, kus tehakse analüüsid. Kohe kõrval on gaasikamber ja külmkamber, kus parasiidid hävitatakse. Seejärel läheb ese kas konservaatorite kätte või sõidab liftiga alla kogudesse."

Käbid ja kännud saalis

II tasandile jääb ka konverentsisaal, mille läheduses on paar väikest auditooriumi, mis omakorda on ühendatud konverentsikeskusega. Konverentsisaali kohal on tõlkekabiinid, all väike konverentsisaal, üleval maailmafilmide saal. Suur konverentsisaal näeb oma 250 kohaga välja kui amfiteater. Lavaosa taustal on – üllatus-üllatus – klaassein. "Arhitektid tegid nalja," tõdeb Pohhomov, et selle klaasi ette tuleb pimendussein. Ja kõige taha tuleb kunstihanke võidutöö: vaip "Käbid ja kännud", mille autorid on Eve Kask ja Anna Kaarma. Vaibal on mõõtu 6 x14 meetrit. Must-valgel vaibal on kujutatud puutüved, mille peale on kirjutatud Eesti puunimedega perenimed.

Kunstmets koos ühe originaalpuuga

Peale suurnäituse on Eesti näituse osas vahekäigu- ja boksinäitused. Osa vahetub kiiresti, teised püsivad pikemalt. Et oleks ka järgmisel korral põhjust tulla ja midagi uut näha. Kümme protsenti tulevasest ekspositsioonist moodustab püsinäitus "Taluelu-taluilu". Muu hulgas tuleb ekspositsiooni kunstmets, mille sees on ehtne Laatre ristimänd. Ühtegi butafoorset ilvest, karu ega hunti metsa ei tule. Näituseosas "Kodu" hakatakse eksponeerima seitset eri magamistuba ise aegadest – esimene on Pohhomovi sõnul taluvoodi, viimane vesivoodi. "Ilmselt teeme nii, et padi räägib voodilugu, kui kõrva talle vastu paned," sõnab Pohhomov. "Sosinal jutustab." On ka boks, kuhu tulevad pikad vitriiniread ja selles ruumis hakatakse näitama ühetaolisi esemeid, mida on palju. Avamisel on seal paigas kõik õllekapad – 3462 tükki.

Õppeklassid ja ERMi pood

Päris küljeukse lähedalt algab õppeklasside ala. Esimene neist on näiteks väike auditoorium 20 õpilasele, millel kõrgust tohutult: 10–12 meetrit. "Maja esimeses otsas on ruumidel kõrgust 15 meetrit ja maja sabaotsas 3,5 meetrit," märgib Pohhomov. Selleski majas on mõni kentsakas ruum, millega ei oska keegi midagi peale hakata. Üks neist on väikese auditooriumi kõrval – kitsuke ja kõrge. "Sellele on antud pidulik nimi – õppematerjalide ladu –, aga me naerame, et siin võiks hakata korraldama inimestele benji-hüppeid," muheleb Pohhomov. "Või tegin ettepaneku, et siin võiks olla ERMi töötajate krüpt – nad tahtsid mind lüüa. Küllap me lõpuks teemegi siia mingi lao, läheme lihtsalt esemete paigutusel keerdtrepiga järjest kõrgemale lae alla."

Hoone selles tiivas on ridamisi õppeklasse, teisele poole klaasseina jääb tulevane ERMi pood, kus hakatakse müüma raamatuid, undrukuid, mööblit ja Eesti disaini. "Koos spetsiaalse proovikabiiniga – juhul, kui sul on vaja proovimiseks undrukut selga ajada, siis siin seda teedki," näitab Pohhomov poetagust kuuti. Pood on kohe sissepääsu juures, nii et enne majast väljumist saab iga soovija kapukad või kampsuni ära osta.

Ülemisel korrusel on veel kaks õppeklassi, mida nimetatakse töötubadeks. Trepist saab üles raamatukokku, samasse tsooni jäävad ka kõik haridusklassid. Omakorda lähevad lift ja trepp alumisele tasandile, kus on garderoobid.

Avamispidu juba lavastamisel

Kui ERM tuleva aasta 22. septembril maja uksed valla lööb, saadab seda otseülekanne ETVs. Peale selle on tele-eetris ka teemapäev, mida juba praegu vaikselt kokku pannakse. "Majas antakse viieosaline lavastus kutsutud külalistele, kuid teleformaadis me pause ei näita, sel ajal on teles näha vaheklipid ? la baleriinid hoidlas või ooperilauljad keemialaboris," kergitab Pohhomov eesriiet. "Püüame tekitada kõigile peol kohaloleku mulje."

Tuhandeid ruutmeetreid näitusi

«Eesti püsinäitus, soome-ugri püsinäitus ja kolmas koht on ajutiste näituste 1000ruutmeetrine saal,» näitab Pohhomov tulevasi näitusepaiku. «Eesti püsinäitus on 3500ruutmeetrisel, soome-ugri 1200ruutmeetrisel alal. Selliseid saale pole ERMil seni olnud. Isegi terves Eestis pole võrreldavat.»