«Kui üks ekspeaminister hakkaks hindama kõiki neid, kes on tema järel tulnud, oleks see üks üsna kahtlane ettevõtmine.» Foto: Peeter Langovits/Postimees
Inimesed
23. mai 2015, 07:00

Mart Laar: minu eesmärk poliitikas oli pöörata Eesti idast läände ja muuta see suund pöördumatuks (96)

Lepime Mart Laariga kokku, et teeme intervjuu Haapsalu taastusravikeskuses, kus ta kolm aastat tagasi üle elatud insuldi tõttu sageli ravil peab käima. Paar minutit kokkulepitust hiljem lükkab õde ratastoolis Laari vaikse sahinaga meie juurde fuajeesse ja lahkub. Valime välja laua ja suundume sinnapoole. Ilmselt ei avane just paljudel ajakirjanikel elu jooksul võimalust legendaarse poliitiku ratastooli lükata. On kurb ja ülev tunne ühekorraga.

Kuidas tervis on?

No ütleme, et läheb paremaks. Võimlemise tulemusel. Töö käib siin väga intensiivselt.

Kas olete šokist juba üle saanud, olukorraga leppinud?

No ei lepi ju kunagi ühegi šokiga. Aga igas halvas asjas on kindlasti väga palju häid asju. Neid tuleb ainult näha.

Nagu näiteks?

Esiteks ma usun, et olen kindlasti targemaks saanud. Teiseks olen ma kohtunud hästi palju väga toredate inimestega. Nii nendega, kes on, nagu öeldakse, erivajadustega inimesed, ja väga paljude toredate arstidega, nagu näiteks kas või siin Haapsalus. Nad kõik on hästi toredad inimesed ja eks nüüd on lähedalt nähtud nende probleeme ja muresid. Kõik need inimesed annavad hästi palju jõudu ja energiat, kuna nad on kõik väga toetavad erivajadustega inimeste suhtes, väga julged, sihikindlad ja optimistlikud.

Ma nüüd olen julm ja kisun ehk haavu lahti, aga kas masendust pole tekkinud? Et vaim on virge ja terve, aga keha, näed, ei taha kuidagi järele tulla. Samas pole te ju üldse vana mees. Ja just nagu tervena siin haigete seas päevast päeva viibida...

No ütleme nii, et selle kallal tuleb tööd teha. Ma näen siin päevast päeva inimesi, kes on minust palju viletsamad. Ja kogu selle aja jooksul on olnud väga tähtis pere ja arstide toetus ja see, et areng on kogu aeg olnud ikka paremuse poole. See on nagu... hää.

Saatusekaaslase Edgar Savisaarega olete ka ühenduses olnud? Teineteisele kiiret tervenemist soovinud?

Ei ole. Me ei ole nii head tuttavad.

Millega te päevad läbi siin tegelete?

Peamiselt ikka võimlen. Eks püütakse ikka nii, et iga kord, kui ma siit ära lähen, oleksin ma natuke paremas seisus kui tulles. See nõuab tegelikult päris pingutust.

Päevapoliitikaga olete kursis?

Kursis olen ikka, aga päevapoliitikas ma enam ju pole. Sealt ma olin juba enne läinud. Aga eks ma ikka jälgin seda.

Kuidas riigikogu valimiste tulemusi hindate?

No teate... Ma jätan need parem hindamata. Kui üks ekspeaminister hakkaks hindama kõiki neid, kes on tema järel tulnud, oleks see üks üsna kahtlane ettevõtmine. Sõltumata kõigest muust. Kui juba on poliitikast ära mindud, siis pole nendel hinnangutel enam erilist tähendust, siis on see lihtsalt kõrvalt näpuga näitamine, susimine. See pole mulle kunagi meeldinud.

Aga arvestades teie kogemusi, oleksid need hinnangud siiski ehk väga vajalikud?

No kui ma kogemusi arvestaksin ja väga neid jagada tahaksin, siis ma oleksin poliitikas. Aga seal ma ei ole.

Miks te ei ole siis?

Ausalt öeldes – iga aeg saab ükskord otsa.

Mis oli see viimane piisk, mis lahkuma sundis?

Ei olnud siin mingit piiska! See lihtsalt... Pean tunnistama, et ma pole kunagi tundnud tohutut tungi poliitikas olla. Ja kui ma nüüd tundsin, et see töö ja need asjad on tehtud, siis oleks hea, kui edasi teeksid seda [poliitikat] teised.

Mismoodi selline tunne tekib? Et vaatasite n-ö märkmikust järele – need ja need tööd on tehtud, need punktid täidetud, aeg on poliitikast nüüd ära minna ja anda teatepulk üle?

Enam-vähem nii jah.

Ja otsus sündis kerge südamega?

Alati leiab inimene tuhat põhjust, miks mitte ära minna ja mõnda jäävadki need põhjused valdama. Aga mina pean ütlema, et ühel hetkel tuleb lihtsalt sellest sõrmusest lahti lasta. Ja kõik. Ja on endal parem. Kohe tugevalt parem.

Oli sõrmusest raske lahti lasta?

Ei olnud. Tagantjärele pean ütlema, et on suur kergendus, et mul tuli see lahtilaskmine just õigel ajal. Kui seda oleks tulnud teha haiguse ajal, oleks raskem olnud. Siis tahad ju kangesti kõigile tõestada, et tuled tagasi ja puha.

Oma valitsemisajal pidite tegema väga palju raskeid valusaid otsuseid ja saite nende eest ka väga kõvasti kritiseerida. Äsja avaldas Eesti Päevaleht küsitluse tulemused, milles rahvas andis Taavi Rõivase tööle hindeks kaks. Kas selline hinnang on ülekohtune või ongi rahva negatiivne suhtumine paratamatus, mis käib peaministri ametiga kaasas?

Mina olen suhteliselt viletsamaidki hindeid saanud. See pole mingi näitaja. Näitaja on see, mida sa teed või tegemata jätad. Ja miks sa teed ja miks sa tahad peaminister olla.

Kas peaminister peab arvestama üldse rahva arvamusega või tuleb teha seda, mida peetakse vajalikuks?

Teha tuleb seda, mis on vajalik, mitte seda, mida peetakse vajalikuks.

Ühesõnaga rahva arvamusega arvestamine pole otsuste langetamisel alati määrav.

Kui sa hakkaksid kõiki lühiajalisi otsuseid tegema avaliku arvamuse küsitluste järgi, siis ei saaks hakkama. Ja katse seda teha viib üsna imelike tulemusteni. Sest avaliku arvamuse küsitlused näitavad toetust vastandlikele asjadele. Näiteks kui küsida, kas sa palka tahaksid juurde, vastavad kõik jah, ja kui küsida, kas lastetoetusi tuleks tõsta, vastavad kõik samamoodi jah. Aga kahte asja korraga tõsta ei saa.

Või kui üritad seda teha, siis hakkavad hinnad tõusma ja kokkuvõttes läheb asi veel hullemaks.

Mis hinde te valijana Rõivasele annaksite?

Ütlesin juba enne, et ma ei hakkaks seda hindama.

Aasta algul käisite välja viis punkti, mis tuleks kiiresti ellu viia, et Eesti elu hakkaks taas arenema. Valimistest on möödas mõni kuu, teie ettepanekutest varsti pool aastat. Kas näete, et mõnda neist punktidest on hakatud ellu viima, et mingid muutuste algedki on õhus?

Ei.

(Mart Laar käis aasta algul välja radikaalse riigireformikava, mis näeb muu hulgas ette haldusreformi, ametnike arvu tunduva vähendamise, riigikogu koosseisu kärpimise, erakondade riigipoolse rahastamise vähendamise jpm.)

Kas Eestis on üldse neid inimesi, kes tahavad mingeid muutusi läbi viia?

Kui on soov muutusi läbi viia, siis inimesi ikka leiab. Neid on ka nimetatud, meil on lausa üks terve minister selle valdkonna peal. (Laar peab silmas riigihalduse ministrit Arto Aasa, kelle ülesanne on haldusreformi läbiviimine.) Aga siiamaani pole küll kuskile liigutud. Minu hinnang võib muidugi olla ka tingitud teadmatusest.

Ja näha ka pole, et hakataks liikuma?

Ei ole.

Mis siis Eestist niimoodi saab?

No saab see, mis on saanud alates 2001. aastast, kui Siim Kallas haldusreformi seisma pani. Ja siiamaani see seisab.

No aga lõpmatuseni nii ei saa ju?

Tundub, et saab.

Millest peaks muutusi alustama?

Haldusreformist tulebki alustada. See on kõige peamine.

Aga äkki võiks riigi halduskulude kokkuhoiust alustada teie enda asutusest, Eesti Panga nõukogu laialisaatmisest?

See on põhiseaduse küsimus. Kui põhiseaduses on kirjas, et Eesti Pangal peab olema nõukogu, siis ta on. Panganduses on selline tähtis asi nagu järelevalve. Seni on arutatud, kas nõukogu on vajalik või mitte, aga ma paneks enne järelevalve tööle, siis arutaks, kas on ikka nõukogu vaja või mitte.

Eesti Panga nõukogu esimehe kohast te kinni hoidma ei hakkaks?

No ei-ei, kindlasti mitte. Neid nõukogusid on küll, mida vaja pole ja mida põhiseadus ette ei näe. Ma saadaks kõik riigiettevõtete nõukogud laiali ja teeks nende asemel ühe nõukogu. Neid nõukogusid on siin-seal veel moodustatud, mille järele minu arvates küll erilist vajadust pole.

Põhiseadus ei näe ette ka sellist kummalist riigivalitsemise vormi nagu koalitsiooninõukogu ja koalitsioonilepe.

Ega näe küll. Aga ma olen näinud ka sellist riiki ja riigivalitsemist, kus polnud mingeid koalitsiooninõukogusid ega -leppeid. Aga ma usun, et seda aega ka keegi meist tagasi ei igatse.

Kas teile ei tundu, et riik meenutab nagu üht valda, kus suurim tööandja on vallavalitsus ja kus ametnike arv kogu aeg kasvab?

Mõni omavalitsus elab selle ilusti üle, mõni aga mitte. Riigi puhul võib öelda, et ametnike arvu kasv head ei tee. Neid võiks ikka tublisti vähem olla.

Kuidas ametnike arvu kärpimine siis käima peaks?

Väga lihtsalt.

No ei saa ju minna mingisse asutusse ja öelda näiteks, et iga kümnes ametnik tuleks koondada?

Saab küll.

Äkki siis peaksite ikka poliitikasse tagasi minema ja asja ära tegema?

No vast tahab ka mõni teine kätt proovida.

Aga näha ju on, et inimesi, õigemini tahet, selleks pole.

See on juba teine asi. Inimesi oleks, nagu ma juba ütlesin. Aga tahet ei saa ka mina luua. Ja ega ma ka ei saanud kõiki reforme teha, mida oleksin tahtnud. Kui koalitsioonipartner ikka alt ära hüppab, siis ta hüppab, ja reform jääb tegemata. Ma pean taas kord silmas haldusreformi.

Aga kust teil tuli tahe teha?

Eks mul oli paar eesmärki poliitikas, mis ma ära tahtsin teha.

Millised?

Esiteks pöörata Eesti idast läände ja siis muuta see suund pöördumatuks. Esimesest tööst jutustab mälestuste esimene osa, teisest saab rääkima teine.

Mis on praeguste poliitikute eesmärk? Lihtsalt võimul tiksuda?

Seda ma ei tea. Seda tuleb neilt küsida.

Mis IRList saab?

See sõltub IRList.

Mis tundega vaatate n-ö oma lapsukese populaarsuse langemist avaliku arvamuse küsitlustes?

No kui mina olin erakonna esimees, siis oli populaarsus vahepeal ikka väga palju allpool kui praegu. (Küsitluste järgi on IRL praegu toetuselt viies erakond.)

Erakonna päris ära kadumisse te ei usu?

Ei. Kuna idee, mida IRL kannab, on kindlasti vajalik.

Mina kunagise ja kauaaegse IRLi valijana ei saa küll enam aru, mis maailmavaadet see partei kannab.

No vaat, see on juba IRLi probleem. Aga sellest hoolimata ei kao idee kuskile ära. On erakonna asi, et suudetakse maailmavaates omavahel kuidagi kokkuleppele jõuda.

Rahvusluse aspekt on sealt päris ära kadunud.

Mina nii ei arva. Ega ma muidu poleks erakonna auesimees. Seda mängu, et ühe käega armastan Karl Marxi ja teise käega Adolf Hitlerit, seda mängu ma küll mängima ei hakka.

Kuidas seda nüüd mõista?

(Naerab.) Kui ma Eesti poliitikat laiemalt vaatan, siis tundub, et mõnel pool seda niimoodi tehakse.

Et ühelt poolt oleme hästi sotsialistlikud ja teiselt poolt hästi rahvuslikud?

Jah, aga mitte sotsialistlikud, vaid kommunistlikud.

Huvitav mõttekäik.

See pole üldse huvitav, vaid klassikaline, ma ütleks.

Kes IRLi uueks esimeheks võiks saada?

Ma seda põhimõtteliselt ei ütle. Kui juba riigi tasandil pole mul ilus sekkuda, siis seda enam pole parteiasjades auesimees see, kes hakkab juhendama, kes esimeheks võiks saada. See oleks eriti mage lugu.

Kas te olete endiselt veendunud, et Isamaa ja Res Publica liitumine oli õige?

Jah. Me poleks eraldi mitte iialgi nii tugevaid valimistulemusi saavutanud, kui me saavutasime. See kooslus on töötanud väga hästi. Ega otsus anda kaks protsenti kogutoodangust kaitsekulutusteks iseenesest ka ei sündinud.

Kui nüüd riigikogu juurde tulla, siis mis on juhtunud? Kunagi olid seal ikka isiksused...

(Sekkub.) Jüri Toomepuu ja Kalle Kulbok, väga tugevad isiksused!

...ma ei pidanud küll päris neid silmas. Pigem mõlkusid meeles Kaplinski, Kross, Veidemann, Kama. Nüüd on Toompeal pisut utreerides – broilerid ja vananevad teletähed.

No see on läbilõige elanikkonnast. Ju siis valijad eelistavad neid.

No teie oma erakond afišeeris maksu­poliitika asjatundjana Maire Aunastet.

No ütleme, reklaamid on reklaamid.

Mis kannavad sõnumit, mõjutavad valijaid ja edastavad imagot.

No see on juba erakonna asi, kui palju ta hääli tahab saada.

Te pareerite kõik mu küsimused lausega, et see on erakonna asi. Ma ei tahaks kuidagi uskuda, et teil endal sees siiski midagi ei liigahta, kui üht või teist asja näete. Et pagan küll! mina poleks seda nii teinud või sellist asja läbi lasknud.

No siis ma oleksin poliitikas, kui see nii oleks. See oleks väga mage lugu, kui poliitikaväline auesimees hakkaks kangesti õpetama kõiki nooremaid. Mulle meenub, kuidas omal ajal Eesti vabariigis ei lasknud vanemad ja teenekamad poliitikud ühtegi noort poliitikut võimu ligi ja mis sellest siis lõpuks välja tuli. Ja nemad olid ometi kõige andekamad, kõige tublimad ja targemad. Ja kõik noored olid rumalad ja väetid. Mis vastas võib olla tõele. Aga tulemus oli veel hullem. Kuna neil ei lastud kasvada.

Aga tänapäeva noored poliitikud on kõik ju broilerid!

Minu õpetamine muudab nad veel rohkem broileriteks. Kõige parem on ikkagi elada ja kasvada.

Mis roll on üldse auesimehel?

Auesimehe roll on siis, kui erakond väljub neist raamidest, kus ta olema peab, hästi kõvasti häält teha.

See situatsioon praegu veel käes pole?

Ei.

Äkki olete pelk maskott, kes peaks hoidma kunagisi Isamaaliidu valijaid veel erakonna juures?

Ei. Maskotid on nendele, kes vannuvad korraga truudust nii kommunismile kui ka natsismile. Seda rolli ma endale kindlasti ei omista. Ega suudakski.

Mis on Eesti suurim probleem peale tegemata haldusreformi?

Eks tegemata asju on teisigi. Mõnele on peamine probleem, et hästi kiiresti rikkaks saada. Osa jälle tahab, et me oleks nagu Põhjamaad. Et meil oleks sotsiaalne võrdsus. Kolmandatele teeb muret demograafiline olukord. Ja kõige selle kohal on alati julgeolek, mis on püsiv probleem, aga selle probleemi lahendamisega oleme kõvasti ka tegelnud.

Põhjamaade juurde tulles. Need riigid on hädas immigrantidega ja ka Eesti sai nüüd omad kvoodid. Kui palju meil tuleks kedagi vastu võtta.

Eesti pole veel saanud neid kvoote.

Ettepanek ju tehti.

Isegi ettepanekut veel pole.

No idee siis!

Idee... Ideesid liigub väga palju. Meie asi on kas ideesid vastu võtta või tagasi lükata. Küsimus on selles, et teatud hetkedel ja kohtadel tuleb riigil näidata oma selgroogu ja teha seda, mida meie õigeks peame, mitte mida keegi teine õigeks peab.

Andke mulle andeks, kui ma nüüd eksin, aga mina pole veel näinud, et mõni Eesti poliitik oleks Brüsselis sirge seljaga olnud.

No mina olen küll näinud.

Kas me peaks siis immigrante vastu võtma või mitte?

See on kahe poolega küsimus. Ühtepidi oleks vahva ja õige aidata inimesi, kes on hädas. See peaks olema meie kohus. Eesti on seda ka tegelikult teinud – kas või Ukraina põgenikud. Või mõni teine, keda Eesti on olnud valmis aitama rohkemgi kui mõni Euroopa riik. Probleem on selles, et põgenikel tehakse vahet. Et Ukraina põgenikud pole põgenikud ja mõni teine on. See on imelik suhtumine, millega ma pehmelt öeldes nõus ei tahaks olla.

Kas me hiljaks pole juba jäänud? Selles mõttes, et enam ei saa esitada küsimust, kas me peaksime nad vastu võtma, vaid kuidas seda teha? Et kõik on juba ära otsustatud asi.

Ei ole siin midagi ära otsustatud. Kõik sõltub ikka meie enda otsustest.

Mis siis juhtub, kui Eesti teatab, et me ei võta kedagi vastu?

Midagi ei juhtu.

Algab samasugune kampaania nagu sai osaks Austriale, kui riiki hakkas täiesti demokraatlike valimiste järel juhtima Jörg Haider?

Ja mis siis Austriaga juhtus? Lõppkokkuvõttes mitte midagi ei juhtunud. Natuke sõimati ja ongi kõik. Aga ma ei taha öelda seda, et iga immigrant on Eestile halb. Mu arvates teevad Eestile kõige rohkem kahju need erakonnad, kes hoiavad seda liini, et immigratsioon on põhi­mõtteliselt halb, et kui on must, näita ust. Kui selline suhtumine võimule saab, siis see rikub üsna palju ära ja toobki meile tegelikult kvoote ja tunduvalt tugevamat survet kaasa.

Sotsiaalmeedias on paljud inimesed kirjutanud pärast kvooditeema kerkimist, et neil on tunne, nagu oleksid nad nüüd Eesti riigi ja rahva aeglastel matustel. Kuidas te neid lohutaksite?

Kõigepealt ei maksaks iga idee peale, mis välja käiakse, hakata matusekella lööma. Teiseks ei suudaks need 300 immigranti Eesti riigile ja rahvale kuidagi matusekella lüüa. Aga ma ei soovita neid vastu võtta, sest selline pealesurumine tekitab ühiskonnas ainult viha nende vastu. See oleks küll halb. Sest tegelikult ma arvan, et Eestile oleks neid lausa vaja ja me peaks mõtlema, kuidas tõsiselt hädasolijaid aidata.

Olgu, Eesti saab keelduda, aga mis Euroopast saab? Surve ju järjest kasvab ja paistab, et kõik viimseni on kavas ka vastu võtta.

Seda ma ei tea. Seda peaks kõigepealt küsima Itaalialt, kes tegi sellise suurepärase korra, et põgenikke hakatakse päästma. Selle väga humaanse ja lahke korra. Et neid päästetakse lausa Liibüa rannavetest. Selle tulemus ongi need põgenikud. Kui on võimalik põgeneda ja vastu ka võetakse, siis miks mitte. Ja kui need kvoodid ka veel tulevad, et nad laiali jaotatakse üle Euroopa, siis tuleb neid veelgi rohkem. Sest kumu lahkest kohast, kus kõik vastu võetakse, aina levib. Nii et see kvootide idee pole ka Euroopale hea idee.

Eesti oleks nagu kahe tule vahel. Kuivõrd reaalne on Venemaa oht?

See oht on kogu aeg väga reaalne. Aga pärast NATOga liitumist on see oht hüppeliselt vähenenud. See hulk, mis äsjasel "Siilil" Tapa lennuväljale üles rivistati, oli ikka väga muljet­avaldav. See oli Eesti kaitseks parim tegu.

Aga vaevu poolteist aastat tagasi, kui toonane kaitseminister Urmas Reinsalu käis välja idee, et Eestis võiksid olla alaliselt USA üksused, puhkes ikka meeletu hüsteeria.

Kui ma omal ajal kaitseministrina koos kaitse­väe juhataja Riho Terrasega "Siili" idee välja käisin, siis neid inimesi, kes pidasid sellist suurõppust Venemaa provotseerimiseks, ikka jätkus. Riigikaitse, see ongi see IRLi rahvuslik liin. Me pole küll väga kõvad trummilööjad ja viimastel valimistel jäi see esile toomata, aga see liin on kogu aeg olemas olnud. Reinsalu kandis selle liini ühe ideega väga hästi välja ja sai selle eest sõimata nagu IRLi ministrid varemgi. Kuigi kõik on nüüd väga kanged selle liini ja NATO baaside toetajad, pole keegi toonaste ütlemiste ekslikkust tunnistanud.

Mis meid kümnel järgmisel aastal julgeolekupoliitikas eest ootab?

Ühelt poolt tugevnemine, teisalt vabanemine. Mida tugevamad me oleme, seda vabamad ja rahulikumad me oleme.

Kui te "Sügissõda" kirjutasite, kui tihti tekkis tunne, et miks pagana pärast me 39ndal ikka vastu ei hakanud?

Ikka tekkis küll. Varsti ilmub raamatu teine osa, kus on rohkem sõda ja vähem diplomaatiat. Viin loo lõpuni ja näitan, kuidas sügissõda siis käib.

Toonane alistumine on ilmselt üks Eesti riikluse suuremaid vigu.

Neid vigu on mitu, aga esimene asi on kindlasti see, et toona vastupanu ei osutatud. Mida rohkem sellest kirjutada, seda selgemaks asi saab. Samuti ka see, kui lähedal me sellele siiski olime. Meiega oleks juhtunud nagu Soomega ja et see nii ei läinud, oli pigem juhuse asi.

Enam seda ei juhtu?

Ei. Kord on seda katsetatud, enam ei tahaks.

Toimetuses visati nalja ja soovitati teilt kindlasti küsida, miks te põllumajandust päris ära ei hävitanud.

Eks ma püüdsin küll, aga ei õnnestunud. Üritasin, meeleheitlikult üritasin, aga ei hävinenud. Eesti põllumees ja põllumajandus on väga visa. (Naerame.)

Kas Eestit juhitakse Toompealt või Brüsselist?

Ikka Toompealt. See on kindel. Kas see on hea või halb, see on teine asi.

Millal teist taas peaminister saab?

Ohh-ohh. Aitäh! See on nüüd küll esimene kord, kus mulle seda ametit praegu pakutakse! Aga ei, mitte kunagi. Aitab kahest korrast küll.