Inimesed

Täna tähistab maailm Pipi Pikksuka 70. sünnipäeva

Filmi-Pikksukk: "Pean näitlejana inimesi ikka ja uuesti veenma, et ma pole Pipi!" (10)

Triin Tael, 21. mai 2015 07:00
PREILI NILSSON JA HÄRRA NILSSON: Inger Nilsson koos ahvnäitlejaga "Pipi Pikksukas".Foto: IBL BILDBYRA AB
Astrid Lindgren kinkis oma tütrele Karinile kümnendaks sünnipäevaks kaante vahele köidetud loo punaste patsidega tüdrukust Pipi Pikksukast, kes kolib elama Segasumma suvilasse. 

1945. aasta novembris juba ka trükis ilmunud raamatus näeb Pipi välja selline, nagu teda kujutas Taani kunstnik Ingrid Vang Nyman. Mitme põlvkonna laste jaoks on Pipi aga hoopis lapsnäitleja Inger Nilssoni näoga. Pipi filmide staar meenutab, et võtted olid ühtaegu lõbusad ja õudsed – kuid tema näitlejakarjäärile vajutas pulkpatsidega punapea roll saatusliku pitseri.

Samal teemal

Praegu 56aastases Inger Nilssonis pole raske ära tunda seda tedretähnilist plikakraadet, kes šokeeris ontlikke tädikesi oma käitumisega, kuid paistis silma ka kuldse südame poolest. Inger kehastas Astrid Lindgreni armastatuimat tegelast aastatel 1969–1973 nii telesarjas kui ka filmides. Pipi roll tegi kümneaastasest Ingerist lapstähe, kuid ajalehele Helsingin Sanomat antud intervjuus tunnistab näitlejanna, et võtted olid väikesele tüdrukule kohati üsna hirmutavad.

"Isa vaatas mulle otsa ja küsis: kuule, kas saadame sinu pildi toimetusse?" räägib Inger tema elu muutnud päevast. Rootsi televisioonis oli kuulutatud, et otsitakse kolme last "Pipi Pikksuka" ekraniseeringusse Pipit, Tommyt ja Annikat mängima. "Ütlesin, et saada pealegi." Järgnes rida eelvoore ja proovivõtteid – ning viimaks kinnitatigi Inger Pipi rolli.

"Suurem osa tööst oli lõbus," meenutab näitlejanna, kes pidi Pipina kõlkuma näiteks kuumaõhupallis. "Kuid olid mõned asjad, mis ajasid mulle hirmu nahka. Pidin ju ujuma ja vette hüppama, kuid ma ei osanud ujuda. Mulle öeldi: pole viga, ära muretse, küll me su välja õngitseme! Mõtlesin, et suren, suren, suren! Aga muidugi ma ei surnud," naerab Inger.

Lapstähe turvalisuse eest ujumisstseenis kandsid hoolt inimesed, kes kaadris välja ei paista. Kraana otsas kõrgele tõusmine oli Ingerile kümneaastasena aga lapsemäng. "Praegu ma kindlasti sureksin sinna!"

Pipi filmide võtted ning rolliga kaasnenud tuntus olid põnevad. Kuid täiskasvanuks saades oli Inger sunnitud Pipi renomeed slepina kaasa lohistama. Ta kinnitab, et tema karjäärile see just kaasa ei aidanud. Vastupidi.

"Vahel on mul olnud tunne, et olen ühte rolli kinni jäänud," ütleb Inger, kes on erialase töö nappuses leiba teeninud ka sekretärina. Ja pidanud kolleegidele alatasa meenutama: "Te ju ometi mõistate, et Pipi on ainult roll?"

Ingerit häirib, et isegi arvustustes märgitakse: Pipi mängib nüüd seda ja seda osa. "Üks kriitik imestas koguni: ta oskab näidelda!" ahhetab Inger, kuidas kiputakse unustama, et lavakunstikooli läks ja näitlejaks hakkas ometi Inger, mitte Pipi!

Kodumaal Rootsis on Inger aeg-ajalt teatris mänginud. Suurem huvi on tema vastu olnud välismaal. 2000. aastal pakkus Šveitsi režissöör Xavier Ingerile rolli Kurt Tucholsky romaani "Gripsholm" ekraniseeringus. 2007. aastal mängis näitlejanna Saksa telesarjas "Komissar ja meri" kohtupatoloogi. 2009 osales ta Rootsi staaride džungli-reality’s "Kändisdjungeln".

Astrid Lindgren pajatas oma haigele tütrele Karinile voodi ääres lugusid tüdrukust, kes on isevärki, kuid ei häbene seda. Sellest sündis raamat, mida on nüüdseks tõlgitud 70 keelde. Pipi kehastaja Inger on enda sõnul alles nüüd aru saanud, kui tähtis ja inspireeriv on tema tegelaskuju inimestele olnud: "Nad on "Pipi Pikksukka" lugenud ja mõelnud: kui Pipi seda suudan, siis suudan mina ka."

Mida tähendab Ingeri jaoks pipilikkus? "Peab olema hingelist vunki iga päev hobust õhku tõsta."

Pipi isa ei tohi enam neegri­kuningaks nimetada

Sõjajärgses Rootsis ilmudes mõjus "Pipi Pikksukk" üsnagi šokeerivalt. 1946 puhkes häbitu plika pärast isegi ühiskondlik diskussioon. Juhtiv kirjanduskriitik ning psühholoogia- ja pedagoogikaprofessor John Landquist nimetas teost ja selle autorit Lindgreni labaseks, maitsetuks ja isegi ebanormaalseks.

"Ükski normaalne laps ei pista sünnipäevapeol tervet torti nahka!" kurjustas keegi nördinud lugeja.

"Mõistagi oli see tõsi. Aga ükski normaalne laps ei tõsta ka hobust ühe käega üles. Kui laps jõuab juba hobust tõsta, küllap ta võib siis ka terve tordi hinge alla panna," muigas Pipi looja Astrid Lindgren.

Uuel aastatuhandel on raamatut süüdistatud rassismis. Eelmise aasta lõpus teatas Rootsi riigitelevisioon STV, et Pipi seriaali uues väljaandes pole Efraim Pikksukk enam neegrikuningas, vaid lihtsalt kuningas. Tänavu veebruaris kirjutas ka Rootsi leht Dagens Nyheter, et Lindgreni raamatute uustrükkides on Pipi isa Lõunamere kuningas. Saksakeelses raamatus pole poliitiliselt ebakorrektset vihjet neegritele juba 2009. aastast. Ka värskes soomekeelses väljaandes asendab sõna "neegrikuningas" mõiste "pärismaalaste kuningas".

Millal ja kuidas Pipi lood sündisid?

"Räägi mulle Pipi Pikksukast," anus Astrid Lindgreni (1907–2002) tütar Karin 1941. aastal ema, kui ta kopsupõletikuga haigevoodis lamas. "Kuna Pipil oli nii imelik nimi, sai temast ka imelik tüdruk," nentis Astrid Lindgren hiljem. Ema Astrid lõbustas Karinit ja tütre sõpru Pipi lugudega mitu aastat. Märtsis 1944 kukkus Astrid ja väänas jala välja. Kodus kosudes otsustas ta Pipi lood kirja panna. Karin pidi saama raamatu kingiks 21. mail, oma kümnendal sünnipäeval. Ühe eksemplari saatis Astrid naljaviluks Bonnieri kirjastusse, kuid see lükkas raamatu tagasi. Kui järgmisel aastal, anno 1945 kuulutas kirjastus Rabén & Sjögren välja lasteraamatute võistluse, proovis Astrid õnne sealgi – ning sai oktoobris teada, et "Pipi Pikksukk" võitis esimese auhinna. "Pippi Långstrump" ilmus 26. novembril 1945, kuid Pipi 70 aasta juubeli pidustused toimuvad täna, 21. mail. Just sel päeval – küll juba 71 aastat tagasi – sai tegelaskuju sünni juures olnud Karin Pipi raamatu käsikirja endale kingiks. Selline kahest tähtsast päevast kokku pandud pidu!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee