Blogid

Kas ma jään tõesti suurlinnas ilma koduta? (4)

Liina Metsküla, 18. mai 2015, 01:47
Rio de JaneiroFoto: Liina Metsküla
Puerto Rico hostelis töötamine oli minu jaoks üks lahedamaid kogemusi üldse. Teadsin, et tahan sama asja veel teha.

Kui ma oleksin vähegi tahtnud ja raatsinud osta uuesti lennupilet San Juani, siis saanuksin ma mingite probleemideta jälle oma sõpradega koos hostelis töötada. Endine juhataja Diego kutsus mind korduvalt tagasi – aga mitte sõnadega, et tule tööle, vaid "tule tagasi, tšillime".

Põhimõtteliselt saan ma igal ajal sinna tagasi minna. Ometi tundsin, et tahaksin sama asja proovida kusagil mujal. Ehk Argentinas.. enne Puerto Ricole minekut oli idee seal töötada. Aga siiski mitte. Rio de Janeiro. See on koht, kus ma tahan olla.

Samamoodi nagu enne Puerto Ricole minekut, otsisin ma workaway.info lehelt vabatahtliku töö pakkumisi. Ja sain töökoha Rio de Janeirost kahe tunni sõidu kaugusel asuvas väikelinnas Buzios. Hostel tundus lahe, umbes selline nagu San Juanis.

Aga siis, veidi üle nädala enne Rio de Janeirosse saabumist sain kirja hostelist – kuna on madalhooaeg, siis nad sulgevad kuuks ajaks hosteli.

Vot see oli ehmatus. Ma olin arvestanud, et elan kusagil ja ei pea iga öö majutuse eest maksma.. Ja suures linnas ei taha just kodutuks ka jääda (okei, vast nii hull poleks asi päris olnud)

Niisiis võtsin jälle ette kõik hostelid workaway.info lehel ja saatsin neile kirja. Lisaks kirjutasin Hostelbookersi broneeringute lehel olevatele hostelitele, kas nad tahavad enda juurde vabatahtlikku.

Lõpuks läksid asjad sedamoodi, et mul oli Rio de Janeiros kolm pakkumist hostelisse tööle, lisaks kahes teises linnas ja ka sealsamas Buzioses, kus ma algselt pidin töötama.

Aga teatavasti pole ju inimene millegagi rahul. Kui tööpakkumisi ei ole, on häda. Kui tööpakkumisi on liiga palju, on samamoodi häda. Nii ma siis jõudsin alles 10 tundi enne Riosse lendamist otsusele, kuhu ma tööle lähen.

Selle hosteli nimi on Rio Backpackers ja see asub Copacabana piirkonnas. Elukoha rentimise mõttes Rio kõige kallimas piirkonnas. Rand on kümne minuti jalutuskäigu kaugusel (lähemal kui San Juanis).

Kui saabusin hostelisse, küsiti mult, kas mul on reserveering. Vastasin ettevaatlikult, et tulin vist siia tööle. Selgus, et laua taga istus üks omanikest, kes ei teadnud asjast midagi. Minu saabumise osas oli kokku räägitud teise omanikuga. See omanik oli aga kellegi juba baari tööle võtnud.

"Aga sa meeldid mulle. Sa paistad sellist tüüpi inimene, keda me hostelisse ootame. Ma leian sulle võib-olla teise ülesande," rääkis Tina, laua taga istuv omanik.

Tema idee oli selline: ma aitan vajadusel baaris, suhtlen külalistega, kutsun neid endaga välja, korraldan hostelis üritusi ja kui viitsin, teen vahepeal süüa. Ehk siis asi, mida hea meelega teen.

Olen siin nüüdseks kaks päeva olnud ja asjad pole päris nii nagu Puerto Ricol – seal ju kõik töötajad elasid ka hostelis. Aga mulle meeldib siin. Ja lõppude lõpuks olen ma ju Rio de Janeiros!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee