Inimesed

"Räimewest" – kümne euro eest sai kümme kilo Eesti parimat kala räime (4)

Jaanus Kulli, 18. mai 2015, 07:00
KALA KUTSUB: Eeldatavalt käis laupäeval Lao sadamas "Räimewestil" kaks tuhat kalahuvilist.Foto: Teet Malsroos
Kes hiljaks jääb, see ilma ei jää, sest viiendat korda Tõstamaa vallas Lao kalasadamas peetaval "Räimewestil" on kauplejaid ja kala palju, värskelt merest püütud räime lausa tonnide kaupa. Ja peaaegu igal kauplejal pakkuda oma marinaadis räime. Nii et laat on oma nime väärt.

Küll aga peab hiljaksjäänu enne sadamasse jõudmist loovima läbi paarikilomeetrise kahele poole sadamasse teed viiva autode kadalipu.

Samal teemal

Merejumal Neptun on seekord armuline. Paljudes Eesti paikades öökülmaga alanud laupäeva hommik on asendunud Lao sadama kohal sinise taevaga ning kraadiklaasi tõus on korrelatsioonis sadamasse saabuvate kalanäljastega.

Kui Õhtulehe ajakirjanik ja fotograaf laada lõppu maldamata minema hiilivad, ei kuule nad ka, kuidas üks "Räimewesti" käilakujusid Vladislav Koržets väheseid viimaseid külastajaid ja korraldajaid mereahvenasupile hõigub. Osasaanute sõnul olnud see kalalaada kõige maitsvam roog ja nii paks, et lusikas sees püsti seisis, kus magus ahven ujunud vahukoores ja kõike seda katnud kuldne võikiht.

Tegelikult seisnuks lusikas püsti ka ilma Koržetsi supita, sest laadalised laveerivad vähemalt laada tippajal keskpäeval kauplejate vahel kui kalad kitsukeses akvaariumis. Sest ühel pool on meri ja teisel pool maantee, mille vahele tuleb kaks tuhat laadalist ära mahutada. See arv pole ei merest ega laest võetud, sest igal "Räime­westile" tulijal palutakse statistika mõttes nimi kirja panna.

Ja kui palju on neid, kes nime kirja ei pane! Näiteks Rait Maruste oma naise ja koeraga, kes nimesid paberile loendavatest näitsikutest mööda hiilivad.

Kõige suurem trügimine on siiski sadamasillal, kui mehed merelt räime- ja tuulehaugilastiga sadamasse tüürivad ja reeling kai ääres viimaks kinnitub. Aga kõik on tegelikult sõbrad ja sõbralikud, sest ilm on ilus, kakuamis kuus tonni kala ja räime jagub kõigile. Kuigi seda võetakse ikka viie ja kümne kilo kaupa. Asi käib väga lihtsalt. Ämber üle reelingu. Kakuami põhjast vinnatakse räim ämbrisse (enne lastakse vesi kenasti ära nõrguda – ikkagi aus kaup) ja siis ämber ostjale tagasi. Vastavalt ämbri suurusele, mitte värvile, rändab paadimehe tasku viis või kümme eurot. Just üks euro on räimekilo taks. Ühe tuulehaugi (ikka korraliku) taks on samuti üks euro.

Mina olen konservi Räim tomatis fanaatik

Nelikümmend viis aastat vanemmehaanikuna merd seilanud Jüri Parts on üks, kel küll mitte ämber, vaid kilekott on räime täis. Kuus-seitse kilo, hindab ta. "Kala otse paadist, koos mereveega, tal pole soomust küljes," on argumendid, mis vana merekaru täna Lao sadamasse tõi. "Osa läheb oma koduaia suitsu, suuremad saab panna marinaadi, nii kui koju jõuan, läheb pann kohe laulma, seega osa läheb pliidile ja väiksemad saab endale hiirekuningannale," näeb Jüri täpselt ette iga kala saatust. "Värskelt on räim ikka võrratu kala, kahju, et nooremapoolne rahvas ei saa sellest hästi aru."

Eks hind ole esimene põhjus, mis siia rahvast nii palju kokku toob. Teine asi on see, kauplejad pole kadedad oma hõrgutiste (mis eriti puudutab marineeritud räime) retseptide lahtiseletamisega ja lahkelt jagamisega. Ja kõike saab enne proovida. Nii et keegi ei pea siin põrsast kotis ostma.

Tõsi, päris toorest kala vist ikka proovima ei hakka. Siinkohal sobib vanasõna, et oma silm on kuningas. Paatsalu meeste Aare ja Bruno lahterdatud järelhaagises löövad kalad n-ö lupsu. Tähendab, on värske kraam. On ahvenat, on vimba, särge, linaskit, kokre, roosärge. Kelle silmad on punased. Nagu Tallinna turul nädal aega külmletis seisnud haugil. Ainult et roosärjel ongi silmad punased. Ka sel hetkel, kui ta veest välja tõmmatakse. Aare sõnul läheb kõige paremini kaubaks vimb. Aga ka koger. Kui turul maksab kokre kilo kolm eurot, siis Paatsalu meeste käest saab selle euroga kätte.

Kui poleks Manija Riida talu perenaist Ülle Tamme, poleks vist ka "Räimewesti". "Mina olen konservi Räim tomatis fanaatik. Aeg-ajalt ostan ma poest konserve ja pean tunnistama, et üks on hullem kui teine, sest maitseomadused nendes konservides on täiesti hukas," ütleb Ülle, kes ongi tulnud välja oma räimedega tomati­kastmes. "Minu marinaad on keedetud armastusega, koonerdatud pole nelgi, vürtside, selleri, porgandiga. Kõike on pandud omajagu, värskelt tehtud ja süüa aitab väga hästi." Ülle ütleb, et laada jaoks räime tomatis tegemiseks kulus koos sõpradega 23 töötundi.

Loomulikult poleks "Räime­west" üks õige kalalaat, kui seal poleks Kihnu neide. Nii ka seekord. Kihnu Virve tütretütar Raina Kiviselg, Reena Laas ja Merle Virkus pakuvad marinaadis räime kõrvale ka omatehtud koduõlut. Ühe külastaja pillatud lause, et nii kui toobi võtad, nii ka kohe kukud, lükkab Raina otsekohe ümber. "Samas on see päris hea kraam ja mujalt seda ei saa, kui ainult meite käest." Kuna alkoholi müügilitsentsi Kihnu tüdrukutel pole, siis seda nad ka ei tee. "Meite alkoholi ei müügi, me anname inimestele proovi ja tops maksab," on Raina selge ja lihtne selgitus. Kirsiks tordil Kihnu tüdrukute letis on aga Kihnu Virve omaküpsetatud leib.

Kala ja leib ongi see, mis on kihnlaste igapäevatoit laual. Nii ka Raina laual, kes juba maast madalast ka ise merel käinud ning kel ei lähe kunagi meelest päev, kui noore tüdrukuna tormisel merel koos vanaisaga angerjaõngesid oli välja võtmas. "Aga ma olin nii väike, torm möllas, ma ei jaksanud angerjaõngele kahva alla panna ning angerjas saigi minema," meenutab Raina. "Sel hetkel, patt tunnistada, palusin ma kõigevägevamat, et meres enam ühtegi kala poleks," naerab Raina täna, kes nüüdseks käinud merel juba kümmekond aastat. "Ma tean, et nii ei tohtinuks soovida, aga ma olin nii väsinud, ma ei jõudnud enam ja vanaisa oli kuri, sest angerjas läks minema."

Vahelduseks kaladele jääb pilk peatuma letil olevatele napsu­pudelitele. Leti taga on Kõpu küla proua Vally Selberg, kes pakub adru- ja võilillenapsu. "Põhjamaa inimestel on joodipuudus, aga just adru sisaldab väga palju joodi," selgitab Vally, miks lusikatäis seda napsu päevas hea on. Paraku jääb küsimata, kas ka täiskarsklastele. Tegelikult võilillenaps on letilt juba kadunud. Lihtsalt ära ostetud. Sest Vally sõnul on võilill üks paremaid maarohtusid. Ning viin võtab lillest viimase kui hea aine välja. Jutuks tuleb ka kuivatatud ja pulbriks tehtud kuuseseentest naps, mis Vally sõnul väga hästi organismi puhastab. "Aga seda napsu ei tohi väga palju võtta," hoiatab ta.

"Soojaveeräim on alles alla tulemata."

Tuleme tagasi kalade ehk siis räime juurde. Ja mitte ainult räime, vaid delikatessräime juurde, nagu Riin Ehin oma pakutavat nimetab ning kelle räim kahtlemata õigustab oma nimetust. Vähe sellest, et Riin saab end ehtida kokandusse puutuva tiitliga, sest ta on üks raamatu "Meie küla kokaraamat" autoreid, on ta ka Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskuse juht. Aga nagu sellestki veel vähe oleks, on Riin MTÜ Tõstamaa Maastikud liige ja täna koos oma abilistega kauplemas just selleks, et teenitud rahaga kaitsta Tõstamaa valla looduskooslusi.

Nagu vist paljudel teistelgi kauplejatel, on seljataga magamata öö ka Riinul. "Hommikul käisime merel räime püüdmas, terve öö puhastasime, nii et just praegu on paras süüa. Aga ta seisab väga maitsvana veel viis kuni seitse päeva," ütleb Riin, kes siinkohal pajatab tõelise kalamehe loo. "Läksime Värati lahele lõbusõitu tegema. Isegi mitte kala püüdma. Kui korraga sõitis meist mööda naabrimees, kes on selline tubli, et ta juba merel puhastab kalad ära. Et siis on kodus lihtsam. Nii ta siis viskas oma paadist meie paati ühe puhastatud haugi. Koju jõudes lõi mu ema kahte kätt kokku, et kuidas on see võimalik. Te lähete merele lõbusõitu tegema ja tagasi tulete värske puhastatud haugiga."

Kalamehejuttudele, et kala jääb iga aasa vähemaks, Kairo lõplikku joont alla tõmmata ei taha. "Küll on jäänud vähemaks koha. Angerjast ei maksa rääkidagi. Seda pole üldse enam. Pärast 2005. aasta tormi kadus ta ära ja on tänini kadunud."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee