"Supilinna salaseltsi" lapsnäitlejad: kui autogrammi küsiti, ei osanud me seda algul andagi (1)

Nüüdseks on Olivia Viikantil, Arabella Antonsil (10), Hugo Soosaarel (13) ja Karl Jakob Viburil (12), kes kehastavad filmis Supilinna salaseltsi ehk Susa nelja aardejahihuvilist liiget, ja nende vaenlaste kamba liidrit mängival Sten-Markus Rohtlal (14) nüüdseks autogrammiandmine käpas. Esimese kuulsusekooli sai seltskond mullustel Supilinna asumi suvepäevadel, kus mõningad stseenid filmiti.

"Meil oli grimmibuss, sest meile tuli meisterdada verised küünarnukid ja muid marrastusi. Kui me Arabellaga bussist välja tulime, siis oli seal hulk väiksemaid ja ka meievanuseid tüdrukuid," räägib Olivia.

Kui väiksed fännid teatasid, et soovivad autogrammi, ehmatasid tähelepanu keskpunkti sattunud tüdrukud ära. "Me ei osanud autogrammi andagi. Ütlesime, et oodake korraks, jooksime grimmibussi tagasi ja küsisime, kuidas see käib. Tulime pärast välja tagasi ja kirjutasime kõigile tahtjatele."

Arabella mäletab, et mõned uudishimutsejad piilusid koguni bussiakendest sisse. "Mõned küsisid mult isegi, kas nad tohivad sinna sisse vaatama tulla, aga ma ütlesin, et ei tea," lisab Hugo.

Fänniparv ümbritses pea 6000 tahtja seast filmirollidesse valitud lapsi ka esmaspäevasel Tallinna ja kolmapäevasel Tartu esilinastusel, mõni oli tulnud lausa plakatiga. Need nimekirjutused võivad saada rariteetideks, sest lapsnäitlejate autogrammid alles kujunevad välja. "Minu autogramm muutub kogu aeg. Ema õpetas mulle ühe variandi selgeks ja ma harjutasin seda mitu päeva, aga nüüd olen teinud hoopis teistmoodi," märgib Arabella.

Turnisid Tartu raekoja katusel

Tartus elanud soome lastekirjaniku Mika Keräneni raamatul põhinev ja Margus Paju lavastatud film räägib sellest, kuidas Tartut tabab salapärane mürgitus, mis muudab pooled linna täiskasvanud lasteks. Peategelastel Maril (Olivia), Sadul (Arabella), Olavil (Hugo) ja Antonil (Karl Jakob) on 48 tundi, et leida vastumürk. Neid takistab mürgitaja heaks töötav kolmik eesotsas kiusliku Leoga (Sten-Markus).

Juunist septembrini väldanud võtted panid algajad näitlejad korralikult proovile. "Võttepäevad kestsid seitse kuni 16 tundi. Kokku läks 47 päeva, vahepeal olid paarinädalased vahed," meenutab Karl Jakob.

Olivia, Arabella ja Hugo jaoks oli ekstreemseim seiklus köisredeliga Tartu raekoja katusele ronimine. "Meil olid rihmad ümber, et meiega ei saaks midagi juhtuda. Kui ma pidin katuseharjale pääsema, siis lasti mind trossiga kellatornist alla nagu seikluspargis. Kiljusin seal nagu hull. Mu ema tuttavad läksid mööda ja küsisid pärast mu emalt murelikult, et isver, mida ma küll katusel tegin," jutustab Arabella kihistades.

Korra tuligi tal turnides ette ärevam hetk. "Olin katuse tipus ja pidin katuseluugi juurde pääsema. Kui ma hakkasin allapoole ronima, siis ma libastusin, aga mind ei olnud vaja trossiga pingule tõmmata, sest ma haarasin ise kohe katuseharjast kinni," kirjeldab tüdruk seika.

Olivia ja Hugo lisavad, et paljud turistid ja muud möödakäijad pildistasid neid imestusega. "Algul oli natukene hirmus, aga varsti harjusime ära. Seal oli ainult jube palav. Võttemeeskonnast pakuti mulle kaitseks vihmavarju, aga ma mõtlesin, et ei saa ilusa ilmaga vihmavarjuga katusel istuda – mida need inimesed seal all minust siis arvavad," muigab Olivia.

Sõbrunesid Baruto ja Mirtel Pohlaga

Karl Jakobi jaoks, kes katusel turnima ei pidanud, oli meeldejäävaim plahvatusstseen – tema tegelaskuju pidi süütenööri abil püssirohutünni süütama ja plahvatuse eest ära hüppama. "Filmisime seda kaks kuud pärast muude võtete lõppu stuudios, kus oli kinoekraaniga sama suur roheline taust. Seal oli ka kaskadöör. Tegime seda stseeni kahe tunni jooksul viis või kuus korda läbi. Ükskord hüppasin ma kogemata põrandale pikali. Maas oli hästi kare ja kõva vaip, tõmbasin oma küünarnukid ja põlve marraskile," räägib poiss.

Kaskadööri vajas ka Olivia, kelle asemel sooritas jalgrattaga pööraseid hüppeid ja sõitis näiteks turuletilt üle üks poiss, kes on temaga näost – tüdruku meelest lausa hirmutavalt – sarnane ja kandis parukat.

Sten-Markusele jäi eredaimalt meelde stseen, kus filmidebüüdi teinud Kaido Höövelson teda õhku tõstis – Baruto kehastas Sadu isa, kes oli epideemia tõttu lapsikuks muutunud ja pommis paha poisi Leo käest jõuga komme välja. Kuigi sumomaadleja püüdis teda õrnalt hoida, oli Steni sõnul tema haare siiski üllatavalt tugev ja käejäljed jäid natukeseks tema nahale näha. "Ma mõtlesin, et ta on tõsisem, aga ta oli väga tore," ütleb ta Höövelsoni kohta.

"Ta on hästi sõbralik ja heasüdamlik ning tal on väga hea huumor," kinnitab ka Hugo teiste noogutuste saatel.

Milliste näitlejatega võtetel kohtumine neis enim elevust tekitas? Laste suust kõlavad läbisegi Mirtel Pohla, Karin Raski, Evelin Võigemasti ja Tiit Lilleoru nimi. "Mirtel oli hästi tore. Kui meil olid lõpuvõtted, siis me ööbisime ühes hotellis ja ta oli kõrvaltoas. Alati, kui me teda nägime, siis me kallistasime. Lõpuks kinkis ta meile moosi," õhkab Arabella.

Tema filmitegelase Sadu ema rollis olnud Karin Rask aga ajas koos Kaido Höövelsoniga titelikult käitudes lapsi muudkui naerma. "Raske oli temaga koos kaamera ees mitte naerma puhkeda," ütleb Sten.

Kaamerakrampi lastel ei olnud, sest esinemiskogemus on kõigil olemas. Olivia on akro­baadina osalenud tsirkuseetendustes, käinud kooli näiteringis ja tegeleb hiphoptantsuga, Arabella käib Tartu Lille Maja näiteringis, Hugo Polygoni teatri näiteringis, Karl Jakob laulab Tallinna poistekooris, Sten on kaasa teinud teadusteatris Tipp ja Pauk. Sellest aastast kuulub ta Rakvere linnanoorte näitetruppi.

Tema ja Arabella on ainsad, kes praegu tõsisemalt näitlejakarjäärist mõtlevad, ehkki viimane kaalub ka õpetajaametit. Olivia tahaks teha kontoritööd, kuid anda selle kõrvalt kehalise kasvatuse tunde ja natuke näidelda – et kõik oleks tasakaalus. Hugo soovib õppida arstiks. Karl Jakobi nimekiri huvitavatest ametitest on sootuks pikk: muusik ja dirigent, helirežissöör ja filmilavastaja, režissööri esimene assistent ja monteerija.

Filmi tahtis üle 5800 lapse

"Supilinna salaseltsi" seitsmesse lapsrolli kandideeris üle 5800 lapse. Filmitegijad otsisid osatäitjaid Tallinnas, Tartus, Rakveres, Pärnus ja Viljandis. Iga laps sai kaamera ees teksti proovida. Esimese sõela läbisid julgemad, kes kaamerat ei peljanud. "Edasi hakkasime lähtuma režissööri nägemusest, milline võiks mingi karakter välja näha," räägib üks produtsente Diana Mikita.

Lõpuks kutsuti paarkümmend last kokkumängudesse, et vaadata, milline kamp kõige paremini klapib. Mikita kiidab väljavalitud laste ühtehoidmist: "Kuna Mari on Susa kamba juht, võinuks arvata, et Olivia võtab liidripositsiooni ja hakkab platsil teisi lapsi käsutama, aga nad olid võrdsed ja hoidsid üksteist väga." Ka vaenutseva gängiga, mille liikmeid kehastasid peale Sten-Markuse ka Meriliis Lillemäe (12) ja Gregor Kelder (12), oli läbisaamine kaadri taga sõbralik.

“Lapsed olid tõeliselt vaprad. Täiskasvanud väsisid võtetel kiiremini ära kui lapsed,” muheleb Mikita.