EI MINGIT E-TÄHTE! Kuigi «e» on inglise ja prantsuse keeles sagedaim täht, on ameeriklane Ernest Vincent Wright ja eksperimenteerijast Prantsuse kirjamees Georges Perec saanud maha ilma ainsagi e-täheta romaaniga. Foto: Tiina Kõrtsini
Inimesed
16. mai 2015, 08:00

Kurioosumid: mis on veidramail moel kirja pandud raamatud? (5)

Kirjanikud on end proovile pannud, seades loomingule kõiksugu piiranguid: kas ei tohi mitmesajaleheküljelises romaanis olla ainsatki tegusõna või määravad tähtede arvu järjestikustes sõnades pii komakohad. Ent kirjandusteosed on sündinud ka täht-tähelt silmapilgutamise ja vaimudega suhtlemise laua taktikepi all.

Ühe silma pilgutustega dikteeritud memuaarid

Prantsuse moeajakirja Elle toimetajast Jean-Dominique Baubyst sai 8. detsembril 1995 paari minutiga invaliid. Insult viis 43aastase mehe kolmeks nädalaks koomasse ja jättis üle keha halvatuks. Karismaatiline elunautleja ja kahe lapse isa sai ainsana liigutada vasakut silma. Silm sai nn locked-in sündroomi lõksus Bauby ainsaks suhtlusvahendiks – üks silmapilgutus tähendas "jah", kaks pilgutust "ei". Vasaku silma abil dikteeris ta ka oma mälestused pealkirjaga "Tuukrikell ja liblikas", tuukrikell sümboliseerimas lõksusolekut liikumatus kehas, liblikas vaba mõttelendu.

Kuidas dikteerimine käis? Assistent, vabakutseline ajakirjanik Claude Mendibil, luges aeglaselt ette tähti – et töö kiiremini kulgeks, siis mitte tähestiku, vaid nende kasutamissageduse järgi prantsuse keeles. Vajaliku tähe koha peal pilgutas Jean-Dominique silma. Kauem kui kolm tundi päevas ei suutnud Bauby naisele raamatut dikteerida. See-eest kestis nende töönädal seitse päeva. Kahe kuu jooksul pilgutas mees Mendibilile täht-tähelt ette 130-leheküljelise käsikirja. Selleks kulus umbes 200 000 silmapilgutust.

"Tuukrikell ja liblikas", vintske vaimu triumf nõdra ihu üle, ilmus Prantsusmaal 7. märtsil 1997. Esialgne tiraaž 25 000 müüdi päevaga maha. Kaks päeva pärast raamatu avaldamist suri autor kopsupõletikku. "Jean-Do vist tundis, et on lõpule viinud asja, mida ta oli võtnud nõuks teha," ütles Mendibil hiljem. "Ta võis minna."

2007. aastal esilinastus Ameerika kunstniku ja kineasti Julian Schnabeli ekraniseering Bauby memuaaridest, peaosas Mathieu Amalric.

Mark Twaini hauatagused sõnavõtud

Kui Ameerika kirjanik Samuel Clemens ehk Mark Twain 1910. aastal hinge heitis, jätkas ta ikkagi loometegevust. Vähemalt väitsid nii kaks naist, kellele maailmakuulus kirjanik olevat haua tagant raamatu dikteerinud. Twaini tuttav Emily Grant Hutchings andis 1917. aasta sügisel välja romaani "Jap Herron", mille eessõnas ta kirjeldas, kuidas kirjanik oli hakanud 1915. aastal talle ja meedium Lola Haysile tähtede ja numbritega kaetud ouija-laual sõnumeid saatma. Vaimudega suhtlemiseks mõeldud tahvlil dikteerinudki Twain talle tähthaaval romaani vaese Missouri noormehe sirgumisest üllaks meheks. New York Timesi arvustaja õelutses, et kui Twain haua tagant paremaks võimeline pole, jäävad kirjaniku ande arvukad imetlejad lootma, et edaspidi jätab ta elavate-surnute piiri ületamata. Twaini tütar Clara ja kirjaniku kauane kirjastus Harper and Brothers kaebasid Hutchingsi kohtusse ning too nõustus "Jap Herroni" levitamise katkestama. Enamik eksemplare hävitati, kuid uudishimulikele on tekst internetis täiesti saadaval.

Mildred Swanson ja tema abikaasa John olid aga tulihingeliste spiritistidena loonud omaenda versiooni ouija-lauast, mille vahendusel olevat nad Twainiga suhelnud. Väidetavate vestluste põhjal sündis Swansoni päevik, millele ta pani pealkirjaks "Good Bless U, Daughter" – sellise moodsas digiajastu kõnepruugis õnnistusega olevat kirjanik alati korrespondentsi lõpetanud. Pole vast ime, et Swanson oma jaburusele kirjastajat ei leidnud, vaid oli sunnitud päeviku ise välja andma.

Romaanid, kus ei esine ainsatki korda kõige sagedasemat tähte "e"

Prantsuse kirjanik, esseist ja kineast Georges Perec ei kasutanud oma 1969. aastal ilmunud umbes 300-leheküljeses kriminullis "La disparition" ("Kadu") kordagi prantsuse keeles kõige sagedamini pruugitavat e-tähte. Kusjuures raamatu salapärasel kombel kadunud peategelase Voyli nimi on viide sõnale voyelle, mis tähendab vokaali. Järelsõnas ütles Perec, et enesetõestamisena alanud eksperiment oli esmalt tema jaoks vaid huvitav mäng. Kuid tähepiirangust kammitsetud kujutlusvõime viis kirjaniku üllatuslikult kohtadesse, millest tal varem aimugi polnud. Perec on teinud teisigi keelevigureid: 1972. aasta romaanis "Les revenentes" ei kasutanud ta ühtki vokaali peale "e".

Tõele au andes: ainsagi e-täheta romaaniga "Gadsby" sai 1939. aastal maha juba Ameerika kirjanik Ernest Vincent Wright, kes andis raamatu välja oma kulu ja kirjadega. Toona jäi see suurema tähelepanuta, ent nüüd on see piirangutega kirjutamise fännide üks lemmikuid.

Sedalaadi lipogramme – teatavate tähtede väljajätmist tekstist – harrastasid ka Pereci ametivennad 1960. aastal asutatud rühmitusest Oulipo, kelle eesmärk oli välja töötada uusi tekstiloomeprintsiipe. Valdavalt kirjandushuvilistest matemaatikutest ja matemaatikahuvilistest kirjanikest koosneva rühmituse üks populaarsemaid vormeleid oli "n+7": kirjanik võttis juba olemasoleva luuletuse ja asendas iga nimisõna nimisõnaga, mis asus sõnaraamatus sellest seitsme nimisõna kaugusel. Teine Oulipo harjutus oli nn lumepallitehnika: luuletuse esimene rida koosneb ühest, järgmine kahest sõnast jne. Lumepalliluuletus võib koosneda ka värssidest, milles iga järgnev sõna on eelmisest tähe võrra pikem.

Oulipo liikmete vormimänguloomingust on eestindatud Raymond Queneau "Stiiliharjutused" (1947, e. k. 2007), mis jutustab ühest ja samast põgusast kohtumisest 99 moel.

Hemingway vallandas minijuttude buumi

Võib väita, et Ernest Hemingway ilustamata stiil, milles liitlauseid, pikki sõnu ja komasid tuleb või luubiga taga otsida, on samuti näide kitsendustega kirjutamisest. Kui see väide ka tõele ei vasta, siis üks mis kindel: papa Hemingway on kirjutanud kihlveo peale kuuesõnalise jutustuse. Salvrätikule kritseldatud "For sale: baby shoes, never worn" – "Müügiks: beebikingad, kordagi kandmata" kujunes omaette legendiks, millest mõjutatuna on paljud inimesed kuuesõnaliste jutustuste peal kätt proovinud. Internetis leidub neid katseid tuhandeid ning nii mõneski on Hemingway kombel suudetud peotäie sõnade sisse mahutada lugu, mis jääb tuikama.

Tüütud tegusõnad välja juurida!

Prantsuse intellektuaal Michel Dansel avaldas 2004. aastal Michel Thaleri nime all romaani "Le train de nulle part" ("Rong eikusagilt"), mis oma 233 lehekülje juures ei sisalda ainsatki tegusõna. Need, otsustas varem kirjavigade sõnaraamatu ja kaebekirjade käsiraamatu koostanud Dansel, on nagu umbrohi lilleaasal. "See tuleb välja juurida, et lilled saaksid kasvada ja õide puhkeda. Kui tegusõnad ära jätta, kõneleb keel iseenda eest," lubas ta.

Ehkki Dansel korraldas Sorbonne’i ülikoolis tegusõnale ametliku matusetseremoonia, mis tekitas palju kära, ei saanud verbivabast kirjandusest siiski uut moeröögatust.

Üksainus pikk-pikk lause

Tšehhi kirjaniku Bohumil Hrabali romaan "Tantsu­tunnid täiskasvanutele ja edasijõudnutele" (1964) räägib vanamehest, kes astub ligi kuuele päevitavale noorele daamile ja hakkab pajatama asjust, mis temaga on elu jooksul juhtunud. Iseäralikuks teeb ligikaudu Fitzgeraldi "Suure Gatsby" mahuga teose see, et ta koosneb ühestainsast lausest. Hrabal, kelle imetlejate hulka kuuluvad näiteks Milan Kundera, John Banville, Julian Barnes ja Philip Roth, kasutas pikki lauseid oma teisteski romaanides, tuues nukratesse teemadesse koomikat. "Tantsutunde" on nimetatud naljakaimaks raamatuks, mida te veel lugenud pole.

Pii komakohad tähtede arvu määrajana

Paljud on püüdnud kirjutada lauseid, milles tähtede arv järjestikustes sõnas vastaks Archimedese konstandi pii komakohtadele – 3,1415926535 jne. Esimeses sõnas on seega kolm tähte, teises üks, kolmandas neli jne. Michael Keithi kogumik "Not a Wake" koosneb lühijuttudest ja luulest, mis on üleni nn pilish’i stiilis kirjutatud.

Kerouac tulistas teksti

Biitpõlvkonna värvikaim esindaja Jack Kerouac on vastupidi näide autorist, kes end üldse ei piiranud. Oma romaanid kirjutas ta pöörastes loomepalangutes, tihtipeale uimastite mõju all ning teksti pärast üle toimetamata. See polnud laiskus, vaid kindlatele põhimõtetele toetumine. Kerouac tahtis luua teadvuse voolu laadis spontaanset proosat, kuid teda mõjutasid ka džässi improvisatsioonilisus, katoliiklase pihtimusvajadus ja soov matkida baarides konutavate taatide katkematut jutulõnga. "Sa oled kogu aeg geenius," oli üks tema rusikareegleid kaasaegse proosa kirjutamiseks.