"Moskva tsensor ütles: see Pink Floyd tuleb "Hukkunud Alpinisti hotellist" ära koristada!" (17)

"See on teie elu viimane film. Ma hoolitsen isiklikult selle eest, et te ei tee enam mitte kunagi mitte ühtegi filmi!" lausa röökis filmi "Hukkunud Alpinisti hotell" klassikust režissöör Grigori Kromanov Tallinnfilmi helisaalis materjali läbi vaadates filmile muusika loonud noore helilooja Sven Grünbergi peale, kes nüüdseks on kirjutanud muusika üle sajale filmile.

Kromanovil ajas harja punaseks episood, kus hotelli peremeest Alex Snewahri kehastanud Jüri Järvet mängib harmooniumi. "Salvestasin selle Estonia kontserdisaali fuajees Hortus Musicusele kuulunud väiksel koduorelil," meenutab Grünberg.

"Kromanov vaatab seda stseeni ja küsib, mis imelik klobin see on. Seletan, et see on naturaalpill, klobinat teevad jalapedaalid, niimoodi pumbatakse orelisse õhku. Ei, see ei lähe, see tuleb kohe välja vahetada, nõuab Kromanov. Selgitan, et pole enam aega, praktiliselt homme peame filmi üle andma. Ei, ära võtta! Mis ma siis asemele panen? küsin ma hämmingus vastu. No paneme süntesaatori," kirjeldab Grünberg filmirežissööri tõrksat reaktsiooni.

Päästvaks õlekõrreks Arvo Pärdi kiitus

Õnneks ei olnud Arvo Pärt, kes pidi 1979. aastal valminud filmile algselt muusika kirjutama, saanud veel läände emigreeruda. See tähendas Grünbergile tõelist vedamist. "Kromanov kutsus Pärdi filmi üle vaatama ja eksperdina tema jaoks muidugi väga küsitavat muusikat hindama. Olin alles hiljuti juhuslikult Tallinnfilmi koridoris kuulnud kunstinõukogu tegelinskite juttu, et film on vägev, aga no sinna tuleks ikka korralik muusika teha ja see elektrooniline jura välja vahetada – selge see, et poisike ei oska. Enne lõplikku kunstinõukogule näitamist vaatasime siis koos Pärtidega uuesti filmimaterjali ning kui see minu jaoks halvaendeline osa oli ära vaadatud, küsisin ma Arvo käest, kuidas oreliga episood tundus. Ta istus abikaasa Noraga eespool reas, isegi ei pööranud ringi, tõstis ainult oma parema käe pöidla üles. Seejärel pöördus ümber Pärdi abikaasa ja ütles: ja kui hästi see naturaalpilli klobin sobib. Pärt lisas: see rikastab hästi kõlapilti ja mõjub elektroonika kõrval värskelt," jutustab Grünberg.

"Sel hetkel mõtlesin, mida võib küll tunda minu kõrval istuv suur klassik Kromanov, kes oli minusse, 22aastasesse nagasse, suhtunud – muidugi mõistetavatel põhjustel – kui teisejärgulisse abitööjõudu, kindlasti aga mitte kui heliloojasse. Kunagi hiljem me sellest episoodist enam taktitundeliselt ei rääkinud, kuid edaspidi said meist head sõbrad aristokraatliku olemisega ja muidu suurepärase inimese Kromanovi elu lõpuni," kinnitab komponist.

Vingerdas kõrvale venekeelsest dublaažist

Noore helilooja loodud filmimuusika tekitas peavalu ka Moskva tsensoritele. "Tol ajal oli möödapääsmatu, et kui filmis olid laulud, dubleeriti need jõuga vene keelde ja esitajat ei saanud muusika autor tavaliselt ise valida. Ma kavaldasin nad üle sellega, et lauludes polegi teksti. Ei saanud Muslim Magomajevit või mõnda teist rahvakunstnikku kutsuda neid laule vene keeles kihva keerama," naerab Grünberg.

"Sellepärast saigi välja mõeldud sinna ka sisuliselt hästi sobiv ulmeline keel. Loo "Nimetu" laulsin aga üldse ilma tekstita, vokaliisina."

Nende lugudega seoses meenub talle helirežissöör Roman Sabsaylt kuuldud seik: "Kui Moskvas käidi filmi üle andmas, siis öeldud Goskinos, et hea küll, kõik see võib ju nii olla, aga Pink Floyd tuleb siiski ära jätta. Keegi Tallinnfilmi juhtkonnast oli vaikselt kobisenud Goskino peatoimetajale ehk sisuliselt ülemtsensorile, KGB polkovnikule Bogomolovile, et selle tegi siiski üks Eesti poiss. Seepeale olevat Bogomolov rusikaga lauale raksatanud. "Mida! Peate meid lolliks või? Arvate, et me pole siin Pink Floydi kuulnud?"

Juba Grünbergi sattumine "Hukkunud Alpinisti hotelli" heliloojaks oli lugu omaette. "Ühel kenal hommikul helistas Arvo Pärt ja küsis, kas ma aitaks teda elektroonikaga. Aasta oli siis 1978 ja Arvo ootas väljasõiduviisat, et NSV Liidust lahkuda. Tollane KGB harrastas lahkuda soovijatega aga selliseid trikke, et võidi suvalisel hetkel, kas või kell viis hommikul helistada, et kui nüüd kohe ei lähe, siis ei lähe mitte kunagi. Inimesed elasid sõna otseses mõttes kohvrite otsas. Kuna filmi tähtajad olid ületatud, ei tahtnud Pärt režissöör Kromanovile, kellega ta oli ka perekonnasõber, tekitada lisapingeid, ja nii otsustas ta filmist loobuda," selgitab Grünberg.

Kaks heliloojat langes ära

Seepeale kutsuti filmimuusikat looma Kuldar Sink. "Kuna ma suhtlesin tollal Kuldariga päris palju, läksime koos filmimaterjali üle vaatama, kuigi mina olin kõrvaline isik, kes pidi korraldama vaid mõne sündisäutsu," tõdeb Eestis esimesena süntesaatori kasutusele võtnud mees.

"Pärast filmimaterjali vaatamist läksime koos Kuldari ja filmi kunstniku Tõnu Virvega kolmekesi Noorsooteatri kostüümilattu, kus võtsime ette päris mehise koguse kangemat kraami, millesse üsna jõuliselt sukeldusime. Õhtu päädis sellega, et ei järgmisel päeval ega ka nädala pärast leitud Kuldar Sinki enam üles. Ta läks lihtsalt nii-öelda töö käigus kaduma, lühidalt öeldes kukkus jooma. Siis oli uus paanika, et jälle pole heliloojat. Kromanov käis mööda stuudiot, oigas ja kitkus juukseid," räägib Grünberg.

"Kogu selle jama juures ütles minu seitsmes meel, et tegelikult on see minu film, ma suudan seda teha üksinda ja teha korralikult," tärkas selleks ajaks vaid kolmele animafilmile muusika kirjutanud noormehes korraga eneseusk.

"Hakkasin mingeid helindeid looma, mis sobisid ja mida hakati aktsepteerima, nii et filmi direktor Raimund Feldt oli nõus, et sõidaksin Moskvasse elektronstuudiosse. Tõsi, mitte küll looma filmimuusikat, vaid mingeid sisinaid ja sasinaid, foone," märgib helilooja.

Nii sõitiski Grünberg ühel kenal päeval Moskvasse. "Õhtul läks rong, salvestasin pool päeva ja ülejärgmisel hommikul olin Tallinnas tagasi. Muusika loomiseks polnud muidugi aega, osa sellest sai rongis Moskva poole vurades välja mõeldud."

Kirvehind sündimänguminuti eest

Instrument, mille taga Grünberg filmile muusika kirjutas, on omaette ooper. "See oli süntesaator EMS Synthi 100, mis ostetud Moskvast Inglise elektroonika näituselt. Mitu heliloojat oli pöördunud Dmitri Šostakovitši poole, et see pill jääks Moskvasse ega rändaks Londonisse tagasi. Kuuldavasti oli tehingusse kaasatud isegi tollane Nõukogude Liidu välisminister Andrei Gromõko, sest see tervet tuba enda alla võttev imepill maksis väidetavalt hingehinda ja enamgi veel."

Pill sai uue kodu Moskva elektronmuusikastuudios Aleksandr Skrjabini muuseumis. "Ma mäletan täpselt, et selle süntesaatori ametlik kasutamise minut oli 132 rubla, mis tollal oli kuupalk, ning pilli kasutasid enamjaolt filmistuudiod," räägib Grünberg, kes ongi Eesti muusikutest ainus, kes saanud selle hiigelsüntesaatori taga istuda.

"Kuna see pill oli sedavõrd keeruline, oli vaid üks inimene, Juri Bogdanov, kes selle hingeelu tundis-teadis ja ilma temata poleks ma instrumendist ka piuksu kätte saanud," tunnistab Grünberg.

"Vahetult enne Moskvasse sõitu tuli mulle meelde, et mul on Kromanoviga läbi rääkimata, kuidas film muusikaliselt algab. See on ju stilistiline märk sellest, milline saab kogu film olema. Kromanov ütles, et alguses on täielik vaikus. Mina vastu: hästi, lähen homme Moskvasse, Bog-danov küsib, mida me salvestama hakkame, ja ma ütlen, et vaikust? Kui me poleks helisid sinna alla pannud, oleks tollane filmilint lihtsalt ebameeldivalt pragisenud, nagu oleks mune praetud," seletab Grünberg.

Ta lisab, et Kromanovi arvamused kõikusid ühest äärmusest teise: "Algul ei meeldinud Kromanovile üleüldse elektroonika kasutamine, kuid mingis faasis muutus olukord ootamatult täiesti vastupidiseks. Näiteks olid stseeni, kus inspektor Glebsky sõidab unes mäest alla, toetanud harfi helid, mille peale Kromanov ütles, et see taust tuleb ära visata ja just siia tuleb midagi elektroonilist alla panna."

Imesüntesaatorit aga käis Grünberg tänu ühistele huvidele ja sõprusele Juri Bogdanoviga hiljemgi Moskvas mängimas. "Bogdanov helistab, et sõida kähku siia, teeme ikka tõsist muusikat, mitte seda filmi tilu-lilu. Ja tegimegi muusikat, mis kuuldav impeeriumi esimesel elektroonilis-akustilisel autoriplaadil "Hingus"," mainib helilooja.

"Ametlikult poleks saanud selle pilliga muidugi sedavõrd hullata, aga nii möllasime Bogdanoviga seal mitmeid aegu. Kui nüüd keegi oleks selle pilli kasutamise eest meilt raha sisse kasseerinud, oleks pidanud vähemalt maja maha müüma või lihtsalt võlavanglasse minema," arvab Grünberg.