Jan Uuspõllu tütar Laura Lisete: loodan, et ma kellelegi perest oma filmiga liiga ei tee (16)

Kümneminutilise filmi tegemise jaoks kulus aega kaunis ohtralt. Mõtteid hakkas Laura Lisete koguma eelmisel suvel, kui veetis suve USAs. Uurimistööd hakkas kirjutama möödunud aasta oktoobris. "Kõik algas ühest kirjast, mis on filmis esimene," kirjeldab ta, kuidas sündis esimene tekst, mille ta autorina sisse luges.

See on kiri vanavanaemale. Laura Lisete loeb seda nutust murtud häälel. Otse südamest. "Salvestasin selle ning esitasin üheks koolitööks, alguses pelgasin selle emotsionaalsust, sest meis on eestlaslik pelgus ja kasvatus, et ei tohi näidata oma nõrkusi. Kuid see koolitöö sai head tagasisidet ning otsustasin seda lugu pikendada."

Hirm end avalikult nõrgana näidata läks vähehaaval üle. "Pidin uskuma endasse. Ütlesin, et vahel võib olla nõrk, sest me kõik ju oleme ja sellest võib ka avalikult rääkida."

Tegi oma isa ning iseendaga rahu

Et film on eelkõige perekonna suhtes ülimalt avameelne, tekitas seegi autoris esiotsa kõhklusi. "Siiani on ebamugav, ma pole tegelikult veel paljudele oma perekonnast seda filmi näidanud," lausub Laura Lisete, et iseenda jõuliste emotsioonidega pole teab mis kerge toime tulla. Enamgi veel – neid teistele demonstreerida. "Ega sellele aita kaasa seegi, et mind väiksena piripilliks kutsuti. Aga ma olen nüüd iseendaga rahu teinud – olengi emotsionaalne ja tundlik. Olen mõelnud, mida perekond võiks mu avameelsest filmist arvata, aga siiralt loodan, et ma kellelegi liiga ei tee. Tahan uskuda, et kui jääme siiraks ja räägime südamest, ei ole midagi varjata – eestlased räägivad ju väga harva südamest."

Üsna filmi alguses kõneleb Laura Lisete sellestki, et on oma isale, näitleja Jan Uuspõllule, kõik olnu andeks andnud. Seegi lihtne lause tundub rabava ülestunnistusena. Samas pole Laura Lisete ainuke, kes on kasvanud isata – selliseid peresid on palju. "Kui ma Ameerikas olin – ma tegelikult läksingi sinna ennast leidma –, sain aru, et seda taaka pole mul mõtet endaga kaasas kanda: seda, et teda polnud minu jaoks olemas väga pikka aega. Lapsena oli mul väga raske mõista, miks ta ei vastanud telefonile või ei ilmunud kokkusaamistele… Aga ma kirjutasin talle Ameerikast pika kirja sellel teemal. Jani reaktsiooni kardan ikka, aga samas pole filmis teemasid, mida ma poleks talle rääkinud. Saame nüüd üsna hästi läbi, ka tema on rahu leidnud. Mingis mõttes on see film ka minu enda jaoks lahti laskmise ja rahu leidmise tee."

On otsustanud koju tagasi tulla

Laura Lisete tõdeb, et säärast filmi oli tegelikult väga raske kokku panna, töö käigus jõudis ta seda oma neli-viis korda totaalselt ringi teha. "Peamiselt oli raskusi sellega, et ega ma teab mis suurepärane kaameratehnik ole ja palju filmitud materjalist oli kasutuskõlbmatu," muigab ta.

"Eks mõnes kohas oli raske sümboleid leida, aga tahtsin jõuda tulemuseni, kus pilt ja tekst räägiks erinevat lugu, aga põimuks omavahel. Tahtsin, et lugu ei jääks ainult emotsionaalseks ja personaalseks, vaid puudutaks ka suuremat pilti, ehk siis räägiks Eestist, meie kultuurist, koos kõigi rõõmude ja probleemidega, ja traditsioonidega."

Nii tuli tal mõtiskleda sellegi üle, end suisa veenda, et kaadrid lihtsatest asjadest nagu linnumajad, on väga tähtsad. "Linnumaju siin Inglismaal ju üldse pole! Endalegi oli raske kinnitada, et meie igapäevased asjad on tegelikult huvitavad."

Nendesamade linnumajadega paika tahab ta aga kindlalt tagasi. "Eestis on nii palju, mida ma väärtustan, meie tööeetika ja visadus, kasvatus, mida siin pole," arutleb ta ja puhkeb naerma.

"Tead, mind vaadatakse siin kui veidrikku, kui ma pesu õue nöörile kuivama panen – mõned inimesed on õpetlikult öelnud, et sellest võivad tekkida allergiad. Ma ei viitsi selgitada, et allergiad tulevad tõenäolisemalt keemilisest pesupulbrist kui värskest õhust. Eks sedagi oskust olen arendanud siin – saada aru, mida tasub seletada ja mida mitte. Aga õppinud olen siin palju, eriti Eesti kultuuri olulisuse, eesti keele kauniduse ja oma perekonna olulisuse kohta ja ma väga loodan, et Eestimaa inimestest tühjaks ei jookse!"

Eestlaste oskused panevad britte imestama

Nalja, et eestlased elavadki kui samojeedid oma pisikeses külas, meil on jurtad, nartad ning mõistagi ka kelgukoerad, on Laura Lisete viimase kolme aasta jooksul küll ja veel viskama pidanud. Siis, kui imestamised eestlaste kohta liigse vungi on sisse saanud. "Kõige rohkem olen pidanud selgitama Eesti ajalugu, ei teata, et oleme olnud taasiseseisvunud nii lühikest aega, aga üldiselt juba teatakse, kus Eesti asub, teatakse, et meid on vähe (aga mitte nii vähe), tihti ollakse imestunud, et meil on oma keel," kirjeldab Laura Lisete.

"Selgitamisega pole raskusi olnud, sest kui inimene juba küsib, on ta nõus ka vastust kuulama."

Küll on aga asju, mida on siidikäppadest kaastudengeile keeruline selgeks teha. "Nüüd on suur nali kursusel, et Ida-Euroopas pole lastel mänguasju ja mõtle ometi, peavad need ise puidust või muudest käepärastest vahenditest tegema," naerab ta.

"Kui olin kevadel Eestis, vaatasin rõõmuga, kuidas mu seitsmeaastane tädipoeg meisterdas ise kilekotist ja okstest tuulelohe. Pole ju vaja osta, kui saab ise teha. Mulle see meeldib!"

Teisalt on naerjatel tõepoolest põhjust imestada, sest erinevalt neist teab Laura Lisete, kuidas naelu ja haamrit kasutada. Või muid tööriistu. "Mina olen see, kes meie majapidamisse kõiksugu tööriistad tõi, seda muidugi tänu oma ema kasvatusele, meil ju alati kodus need asjad olemas olnud," muigab ta, et eks see võib tõepoolest kõrvaltvaatajale kummaline paista, mis eestlastele loomulik.

Näiteks naela seina löömisega hakkama saamine. "Siin on väga tavaline kellelegi helistada, kui tahad, et midagi tehtud saaks."

Õppis Inglismaal avatust ja enesekindlust

Pärast Gustav Adolfi gümnaasiumi joonelt Coventry ülikooli kihutanud Laura Lisete leiab nüüd, et Inglismaale minek on ennast ära tasunud ning oma filmimagistri kavatseb ta kindlalt sealsamas teha. Tulevikus, mitte kohe. "Olen siin peale eriala omandanud ka viisakust ning sõbralikkust igapäevases elus, just seda, mida brittide puhul kiidetakse, et kohvipoodi minnes müüja küsib siiralt – tundub, et siiralt, muidugi pole see alati nii –, "kuidas on su päev möödunud, ning pärast soovib kena päeva"," kõneleb ta.

"Ka avatust ja enesekindlust olen juurde saanud, siinne koolikeskkond on seda väga soosinud."

Küll poetab ta, et sulandumisega Inglismaa inimeste sekka on raskelt läinud. Loomus on lihtsalt teistsugune. "Olen eestlaslikult reserveeritud ja introvertne inimene, ei meeldi small talk’i ajada ja tihti arvatakse, et olen kuri," jutustab Laura Lisete.

"Mul on tekkinud mõned väga lähedased sõbrad, nemad kutsuvad seda Estonian Death Glare, mõeldes siis mu silmavaadet. See on muidugi naljakas. Tihti pean seletama, miks ma midagi sellisel viisil teen. Ehk siis – see pole kerge olnud, aga ma olen paljudest asjadest mööda hiilinud ega lähe kõigega kaasa, mis siin toimub."

Esmalt tundus Inglismaale minek hirmutav

"Mul oli suhtlemishirm, kui Inglismaale läksin," meenutab Laura Lisete. "Natukene keele pärast ja mõtlesin ka, et võib-olla ma ei leiagi sõpru ega meeldi kellelegi. See on kõik toimus aga vastupidiselt, sest inimesed on enamikus avatud ja sõbralikud. Muidugi kartsin majanduslikku poolt, siin on ju palju kallim elada ning õppida kui Eestis. Aga kõige rohkem pelgasin, et äkki see filmiasi ei tule välja, et ehk pole ma piisavalt andekas."

Laura Lisetel läks hästi: esimese kahe nädalaga leidis ta sõbra, kellega nüüd koos elab: "Ta aitas mind palju, tänu temale tutvusin paljude teiste inimestega. Nii et see hirm kadus kahe nädalaga. Sain ka aru, et Eesti gümnaasiumis saab väga tugeva inglise keele – seegi hirm lahtus. Ning teise aasta keskel, pärast oma esimest dokfilmi, millele sain väga palju positiivset vastukaja ja ka mõned auhinnad, tuli enesekindlust juurde. Arvan, et ma pole palju muutunud, mul on samad väärtushinnangud, aga ma olen meeletult kasvanud ja täiskasvanumaks saanud!"

Nulleelarvega tehtud film

"See on natuke põlveotsas tehtud filmike, nulleelarvega," pajatab Laura Lisete oma lõputööst, mis on suuremalt jaolt tema enda tehtud.

Originaalmuusika kirjutas filmile Madis Järvi ja mängis sisse Härrasmeeste Ansambel, tiitrites on kasutatud Jaan Pehki lugu "See alles jääb", mille mängis sisse Ansambel Yheksa. Enda hääle salvestas ta ise, selle tegi ilusaks Nils Kosapoeg.

Laura Lisete lisab, et filmitud on kolmel kuul ja kokku võttis töö aega kolme nädala ringis. Lisaks veel monteerimine. "Sinna vahele jääb see mõtteline töö nende kirjade kirjutamisena, mis tekstina kõlavad," selgitab ta.

"Ega see kergelt sündinud. Seal oligi vaja ajalist pausi vahele, esimene kiri on kirjutatud kuskil novembris ja viimane aprillis. Eks ma ise pidin ka kasvama, palju toimus minu enda sees ja väljas ka. Ehk kõige suurem muutus on see, et mul on nüüd päris oma kodu ja see mõjutas minu sisemust palju. Kui lõpuks Pääskülla lapsepõlvekoju kohale jõudsin, sain aru, et see maja minu jaoks lapsepõlve tagasi ei too. Kui olin oma uues kodus, taipasin, et nüüd tuleb ise hakata looma kodutunnet. Ning selle ajaga olen palju rohkem hakanud lugu pidama oma perekonnast ega aja enam oma jonni."

Kodune toit Inglismaal kaasas

Nii palju kui võimalik, on Laura Lisete Coventry ülikoolis õppides kodust toitu söönud. Võtnud kaasa Kalevi komme ning oma superkokkajast ema valmistatud konserve. "Emal on miski uus värk, keedab souste valmis ja paneb purki," räägib Laura Lisete oma lavakujundajast-ehitajast ema Margit Roosaare kokakunstist.

"Varem tegi ta konserve lihaga, kuid siis hakkasin taimetoitlaseks ning nüüd teeb ta suvikõrvitsa-tomati-kõrvitsa segu, millest on hea teha kas pastakastet või suppi."

Mullu suvel, kui Laura Lisete kahe Inglismaa sõbraga Eestis käis, viis ta need külla oma vanaemale, kes kinkis külalistele kulinaarse tippelamuse. "Vanaema tegi välismaalastele jõuluõhtusöögi ahjus küpsetatud seapraega – siiani kuulen kiidusõnu! Huvitav on, et kringel on siin menuk. Vanaema pani ükskord mulle neli kilo kringlit kaasa. Selle pistsime sügavkülma ja mitu kuud saime süüa."

Eestist pärit asjadega on veidrusigi juhtunud: "Kinkisin sõbrannale sünnipäevaks pudeli Vana Tallinna, kuid peo käigus sai tema poiss sellest allergilise reaktsiooni ning läks üleni paiste ja punaseks. See oli küll naljakas, kuid hirmutav sellegipoolest."