Anne Veesaar: "Olin marus! Me püüame laval poolteist tundi pinget hoida ning siis tuleb mobiiltelefoni pärast etendus lihtsalt seisma jätta." (142)

Näitleja Indrek Taalmaal on telefonikangelaste tarvis oma nipp: kui Tallinna kammerteatri saalis tema monotüki ajal telefon helisema hakkab, pöördub ta lahkelt saali poole ja soovitab "Öelge, et mind ei ole!" või "Ma praegu ei saa, olen hõivatud!"

"Aga olen ka etenduse katkestanud ning loengu pidanud," meenutab Taalmaa. "Et kui te ei oska telefoni välja lülitada, siis pange vibra peale ja seejärel telefon endale istumise alla. Kui see siis helisema hakkab, saate veel parema elamuse!" Vaevalt et keegi tahaks väikses teatrisaalis Taalmaa irooniliste naljade märklauaks saada.

"Telefonihelinad etenduse ajal, seda juhtub kogu aeg," muigab Dvinjaninov, kes tavatseb publikule kontserdi või etenduse eel meelde tuletada, et telefoni võib pärast lõppu sisse lülitada. Kui väljalülimata telefon siiski helisema juhtub, on Dvinjaninovi sõnul tunda, et inimestel nii saalis kui ka laval on piinlik – oli seda nüüd vaja?

"Ma vaatan neid inimesi, kes unustavad oma telefoni välja lülitada ja kõne etenduse ajal vastu võtavad, sama pilguga nagu urineerijaid Tallinna–Tartu maantee pervel: kas peab ikka kollektiivselt ja avalikult oma loomulikke vajadusi rahuldama? Kas tõesti peab? Mobiilihelin teatrisaalis mõjub näitlejale samamoodi, kui keegi publiku seast läheks etenduse ajal saali nurka pissima. Ehk avalikult oma loomulikke vajadusi rahuldama. Kas keegi tõesti tahab end tunda avaliku pissijana?"

Dvinjaninov tunnistab, et sama hull on see hetk, kui inimene leiab suure sahmerdamise peale oma heliseva mobiiltelefoni üles ja vajutab selle kinni. "Ennäe, siis heliseb see telefon uuesti ja sahmerdamine kordub," ei suuda Dvinjaninov naeru pidada.

"Teine võimalus on ka: inimene teeb näo, et see pole tema telefon, mis lõugab ja telefon jääbki helisema," naerab Anne Veesaar, et lavalolijaile ei jää kohmitsemised saalis kunagi märkamata. 

"Halloo! Ma olen teatris!" 

Õnneks pole karjuvate telefonide juhtumid enam nii sagedased nagu aastaid tagasi, kui mobiiltelefonid alles tulid ja inimese staatust näitasid.

"15 aastat tagasi juhtus seda palju tihemini, et telefon helises ning siis räägiti kõva ja selge häälega oma kõne rahulikult ära – andes tervele saalile mõista, et temal, näete, on mobiiltelefon, aga teil, näete, ei ole," meenutab Dvinjaninov.

"Näitlejale on see halb ja halvav energia," mõtiskleb ta.

"Alguses see vihastab, siis üritad inimest mõista, aga seda etendust, mis katkestati, ei muuda enam miski."

Näitleja Luule Komissarovile meenub juhtum, kus tema partner jättis etenduse katki: "Läks lava äärde ja käratas: kurat, pange see telefon kinni!"

Komissarov märgib, et lava taha on enne etendust tegelikult kuulda, kuidas inimesed oma telefonidega krabistavad ja neid välja lülitavad, aga ikka heliseb mõni etenduse ajal. "Ja siis mõni hakkab veel valjult rääkima ka: "Kuule, ma olen teatris!" Nii see käib!" ohkab ta.

Näitleja ja laulja Stephen Brandt-Hansen pahvatab naerma ja mainib, et tema on kuulnud saalist märksa innukamat sõnavõttu. "Jesus Christ Superstari" ajal, kui ta pidi nimiosalisena ristil hinge heitma hakkama. "Saalis helises telefon, see võeti vastu ja siis kostus vali kõne: ma ei saa praegu rääkida, Jeesus Kristus just praegu sureb!"

Brandt-Hansen ütleb, et pärast seda oli kogu trupil kaunis raske mänguga edasi minna, sest kõik lihtsalt naersid. Võib kindel olla, et sel õhtul heitis Jeesus Kristus hinge kummalise naeratusega huulil.

Ehkki näitlejad viskavad helisevate telefonide üle nalja, pole see neile laval kuigi lõbus. "See on väga häiriv," tunnistab Komissarov.

"Eriti kui on vaiksed kohad. Haudvaikne saal ja kui siis paneb helisema, on mäng lõhki. Siis ju paus ei kanna ning ilus koht jääb lihtsalt ära. Kuidas sa siis sealt edasi lähed?"

"Meil laval oli täielik error!"

"Palun, minge saalist välja!" kõlas näitleja Anne Veesaare suust mõned suved tagasi, kui kesk etendust "Head ööd, ema" karjus esimeses reas istuva mehe telefon ja ta vastas kõnele muretult.

Etendus seiskus. "Ma ei mõista inimesi, kes hoolimata sellest, et neile tuletatakse meelde mobla hääletuks panemist etenduse ajal, jätavad selle ikka valjult helisevale toonile," pahandas Veesaar toona Facebooki kontol.

"Täna juhtus see etenduse ajal kaks korda. Pidasin lihtsalt etenduse kinni ja ootasin, kuni meie Helgi Salloga ja publik uuesti rea peale said."

Veesaar kirjeldab, et tol õhtul reageeris ka publik. "Meil on väike saal, pisut üle saja inimese, kõik istuvad näitlejatele nii lähedal, see on nõnda intiimne värk ja see telefoniga mees istus esimeses reas!" läheb Veesaar nüüdki põlema.

"Telefon helises üks kord, mees võttis vastu. Siis helises uuesti, ta võttis jälle vastu. Publik hakkas reageerima, talle öeldi, et mingu välja – ei midagi."

Lõpuks pidi näitlejanna sekkuma ja ta talutas mehe uksest välja. Õhtu peategelane, kelle pärast etendus katki jäi, ei lasknud end Veesaarest suurt häirida: jutustas telefoniga kogu selle aja, kui näitlejanna teda ukseni saatis ja jätkas siis südamerahuga vestlust selle taga. Nagu poleks midagi juhtunud. "Istusime Helgiga veidi laval, kogusime ennast, läksime misanstseeni tagasi ja jätkasime etendust – kolmandik oli meil veel mängimata," meenutab Veesaar, kui raskelt õhtu teine pool kulges.

Etendus sai õnneks tehtud. Vaevaliselt. "Olin marus!" tunnistab näitlejanna.

"Me püüame laval poolteist tundi pinget hoida ning siis tuleb mobiiltelefoni pärast etendus lihtsalt seisma jätta."

Et Veesaare-Sallo lavatöö rikutud sai, taipas aga publik, kes etenduse lõppedes näitlejannasid püsti seistes plaksutades tänas. "Meile saadeti järgmistel päevadel lilli ja isegi purk mett," särab Veesaar.

"Need inimesed, kelle telefonid ei helisenud, tundsid end meie ees süüdi. Seesama rahvas toetas meid ka siis, kui viimast kolmandikku mängisime, sest nad said aru, et meil laval oli täielik error!"

"Kui sa leidsid aja, et teatrisse tulla, siis leia see aeg, et teatris olla," võtab Veesaar asja kokku.

"Mina näitlejana elan selle üle, kõik näitlejad tulevad sellega toime, kui kellegi telefon heliseb, aga milles on süüdi ülejäänud publik?"

Uus harrastus: pildistamine ja filmimine etenduse ajal

Helisevad mobiiltelefonid pole ainus probleem, millega teatritel rinda pista tuleb. Lisandunud on uue aja harrastus: pildistamine ja filmimine etenduse ajal. Näiteks mullu oli sellise hobipiltnikuga kimpus Ugala teater, kui Õisu mõisas mängiti poeetilist vabaõhulavastust "Valged ööd".

"Üks neiu askeldas oma peegelkaameraga terve esimese vaatuse, kohe algusest peale nägin, et ta pildistab ja pildistab välguga!" meenutab näitleja Martin Mill.

Ta ütleb, et mingit teatripoolset luba pilte teha sel harrastusfotograafil polnud. Rääkimata sellest, et teatrisaalis ei lasta kunagi kellelgi välguga pilte teha. Mill imestab tagantjärele, kuidas see ikkagi inimestele kohale ei jõua, et isetegevuslik pildistamine-filmimine pole teatris lubatud. Pealegi olid Õisus sellekohased sildid väljas.

"Mulle tuli välk otse silma!"

"Vaatasin talle paar korda tungivalt otsa, paistis, et sai aru ja siis käis järgmine klõps. Vaheajal tehti talle märkus, teise vaatuse algul oli taltsas ja siis asus uuesti klõpsima. Fotoka iga klõps mõjus häirivana."

Lavastuse kulminatsiooni ajal – õrn stseen, kus kirjeldatakse purunenud armastust – sai Millil mõõt täis. "Mulle tuli nelja meetri kauguselt välk otse silma. Katkestasin stseeni, läksin selle naise juurde, võtsin temalt kaamera ja tegin temast endast pilti," mäletab ta.

"Seejärel kõndisin koos selle kaameraga lavale ja panin selle laua peale. Sesse Dostojevski loo keskkonda."

Mill lausub, et ehkki lavaloo lõpuni polnud palju aega jäänud, oli katkestatud stseeni tagasiminek keeruline. "See oli tõesti raske, aga ma ei saanud ka etendust katkestamata jätta, sest selle neiu kogu käitumine näitas ju lugupidamatust minu töö vastu."

"Lavalolijaid häirib pildistamine."

"Paraku on sotsiaalmeedia kasutamine toonud kaasa piiride hägustumise – järjest raskem on publikul ilma tehniliste abivahenditeta kaks-kolm tundi hakkama saada," räägib ka Vanemuise reklaami- ja müügiosakonna juht Ave Svarts.

"Nii juhtub järjest sagedamini, et mõnel teatrikülastajal on vastupandamatu soov jagada oma teatrikogemust siin ja praegu, mõtlemata, et niiviisi segatakse nii lavalolijaid, keda häirib pildistamine, kui ka kaaspublikut, kelle elamuse rikub helendav valgusallikas. Keelumärkide ja sanktsioonidega kultuurimuutuse vastu aga ei saa," tõdeb ta.

"Teater annab etenduse eel märku, et mobiiltelefonid tuleks vaigistada. Eks iga asi vajab harjumist ja küllap kinnistub seegi reegel, et helendavad telefonid teatrisaalis on samavõrd taunitavad kui välklambid või helisevad telefonid."

Ta selgitab, et etenduse ajal pildistamise ja filmimise keelul on kolm olulist põhjust: see segab oluliselt artiste ja kogu etendustegevust, see segab teisi saalisviibijaid ning see läheb vastuollu autorikaitsega – etenduse puhul on tegemist teatri intellektuaalse omandiga.

"No nii halb see nüüd ka ei ole!"

On kaunis aprillikuu õhtu. Erakordselt suvine kevad, leitsak väljas küünib vahel isegi 30 soojakraadini. Vanemuise lämbe teatrisaal. Arthur Milleri "Mälestus kahest esmaspäevast" esietendus. Oma esimesi draamakatsetusi tegev Tõnis Mägi on just sukeldunud lavasügavusse, pööranud publikule selja ja ütleb sealt oma monoloogi, kui niigi kõrvu kikitava publiku kõrvu kandub saalist orgaaniline heli, mis annab märku, et kellegi külluslik õhtusöök väljub tuldud tee kaudu. Järgneb sagimine, kedagi talutatakse välja. "No nii halb see nüüd ka ei ole!" kommenteerib sündivat kuuldavalt teatrikülastaja kolmandast reast.

Juhtunu peakangelast saalis rohkem ei nähta, tema ohver – positsioonikas tartlane – juhatatakse tükk aega hiljem saali teise ritta, kus ilmselt istumine linnapea naabruses peaks tema morni ilmet leevendama. Seda 1999. aastal juhtunud lugu trupp ei mäleta. Üks näitlejaist, Margus Jaanovits, kohmab: "Sellest vist väga ei räägitud ka."

Sarnane lugu, kui inimest otse teatrisaalis terviserike tabab, juhtus Keila-Joa mõisas Eesti Draamateatri etenduse "Pikk päevatee kaob öösse" aegu. Väikses saalis istunud proua minestas. Näitleja Ülle Kaljustest kolme meetri kaugusel. "Selline asi ei mõju näitlejale kuidagi teisiti kui õnnetusjuhtum, selles pole midagi ebaloomulikku," ütleb Kaljuste.

"Kui sellised asjad juhtuvad, siis etendus kas katkestatakse või minnakse edasi. Loomulikult see häirib näitleja mängu, aga enamasti ikka mängitakse edasi."

Nonstop-köhijad juhivad näitlejate mängu

Saal pimeneb ja köhakoorid algavad. Ruum kõlab vastu, nagu toimuks kameeliadaamide kokkutulek. Probleemseteks tegelasteks on need vaatajad, keda piinavad kogu lavaloo ajal ragisevad köhapahvakud. Ning siis asub vapper näitleja teksti andmise puhul nonstop-köhijaga arvestama. "Väikses saalis olen just nii mänginud, et juba teadsin ette, millal inimesel koletu köhahoog peale tuleb," muigab näitleja Anne Veesaar, kuidas köhaga kimpus teatrivaataja tema mängu dikteeris.

"Kui köhasse tuli paus, rääkisin kiiresti oma teksti ära. Kuni järgmise köhahooni. Nii see käis."

Veesaar tähendab, et köha on siiski teine asi, kui näitlejate kiusamine vilkuvate mobiiltelefonidega. "Inimene ei saa sinna midagi teha, kui tal on köha," ohkab ta.

"Aga kui sa tead, et sul on köha, jäta parem etendusele minemata."

Sopran sureb laval hääleka maiustamise saatel

Kui Vanemuises mängiti ooperit "La traviata", üllatasid publikut Soome ooperisõbrad, kes tõestasid, kui häälekalt on võimalik etenduse ajal suurt Kalevi šokolaadi süüa. Teisalt pole nii efektsete einestamistega maha saanud üksnes soomlased. "Eestlased on samasugused!" hüüatab endine publikuteenindaja, kel oli korduvalt õnne näha, kuidas pealtnäha viksid ja viisakad ooperikülastajad asuvad kõige vaiksema stseeni ajal šokolaadi paberist välja ragistama. "Kummaline vaadata, kui sopran laval sureb, siis matsutab tema saalis šokolaadi," muigab sääraseid olukordi kõrvalt näinud naine.

"Matsutamise juurde käib itsitamine ka veel. Lauljad õnneks panevad edasi, ei saa ju peatuma jääda – surm jääks ju pooleli!"

"Kuule, see on küll loll jutt sul!"

"Inimesed elavad nii tükki sisse, et ühel hetkel kuuled saalis kommentaari: nüüd ta on täitsa haige!" lagistab Luule Komissarov naerda, meenutades külalisetendusi maakohtades, kus kõva häälega lavaltoimuvat kommenteeritakse.

"Rahvamajades on alatasa saalis neid mehi, kelle naised on vägisi teatrisse vedanud. Eks nad ole veidi viinagi võtnud ja siis kuulen oma repliigi peale saalist: kuule, see on küll loll jutt sul! Ma hakkasin kohe naerma, pöörasin selja saali poole ja püüdsin tükiga edasi minna."

Anne Veesaare sõnul saab hetki, kui maarahvamajas publik etendusse sekkub, õnneks naljaks pöörata. "Käime praegu ringi Rakvere teatri etendusega "Kaheksa armastavat naist", kus me Ülle Lichtfeldtiga mõlemad mängime ja loomulikult on inimesed elevil, kui saavad seriaali "Õnne 13" Maret ja Aret ligidalt näha," kõneleb Veesaar.

"See on nii lahtine suhtumine, kus on tunda, et meid võetakse kui meie Maret ja meie Aret – no see on asi, mille peale tasub pits viina võtta küll! Ega me pahanda!"