Elina Born: ma olen olnud õnnelik laps. Vanemad vennad on mind väga hoidnud ja me pole kunagi kakelnud (23)

Väikesest kohast Lehtsest pärit Elina Born pakkis möödunud nädalavahetusel kohvrid, et sõita suurlinna Viini – koos Stig Rästaga Eestit tänavusel Eurovisioni lauluvõistlusel esindama.

Elina nimi jõudis esimest korda Eesti inimeste kõrvu 2012. aastal saatest "Eesti otsib superstaari", kus ta Rasmus Rändvee järel napilt teiseks jäi. Seejärel osales ta 2013. aasta "Eesti laulul", kus tema lugu "Enough" jäi kaheksandaks. 21. veebruaril panid Elina ja Stig oma lauluga "Goodbye to Yesterday" tänavuse "Eesti laulu" finaali ülekaalukalt kinni, lausa 79protsendilise häälteenamusega. Kuigi Eesti muusikapildis on Elina tegev olnud juba mõnda aega, ei tea me temast suurt midagi. Näiteks seda, et ta on pooleldi sakslane!

Elinaga enne Eurovisioni intervjuud kokku leppida oli suhteliselt võimatu missioon – neiu salvestas korraga albumit, valmistus lauluvõistluseks ja sai kusagilt külge ka haigusepisiku, mistõttu ta väga kodust välja tulla ei tahtnud. Möödunud laupäeval, vähem kui 20 tundi enne ärasõitu pühapäeva varahommikul, õnnestus meil lõpuks maha istuda. Elina saabus Olümpia hotellis asuvasse Café Boulevardi tõtakal sammul, kapuuts silmil ja päikeseprillid ees, et kohe pärast jutuajamist taas edasi joosta.

Austria suursaadiku vastuvõtul tuli välja, et sinus on saksa verd.

Jah, minu isa on sakslane. Ta tuli noorena Eestisse, õppis keele selgeks ja taotles kodakondsuse. Emaga kohtusid nad Viljandis. Ta valdab väga hästi eesti keelt. Mina ei oska kahjuks väga saksa keelt, kuigi ma tahaks. Seega suhtleme eesti keeles.

Su vanemad läksid lahku, kui olid väga noor.

Ma olin seitsmeaastane. Järelikult siis midagi ei sobinud. Mina võtsin seda väga rahulikult, sest mida üks seitsmeaastane ikka teab. Mõtlesin, et väga kahju ja ehk näen isa nüüd harvemini, aga ma pole küll millestki ilma jäänud. Isa on alati mu vastu huvi tundnud, mind toetanud ja kohal olnud, kui teda vaja on.

Milline su lapsepõlv oli?

Ma olen alati öelnud, et olen õnnelik laps. Kõik on mind väga palju armastanud. Olen alati olnud pere pesamuna ja pole kunagi vendadega kakelnud. Olen kuulnud perekondadest, kus lapsed omavahel läbi ei saa, sest vanusevahe on nii väike. Mul on mõlema vennaga nii suur vanusevahe ja nad on mind alati hoidnud (Elina vendadel on vanust 28 ja 30 aastat – K. T).

Sinu meigikunstnikust venda Fredi oleme näinud Kroonikaski, kui rääkisite ühises intervjuus oma sarnasustest ja erinevustest. Millega teine vend tegeleb?

Minu teine vend Mart elab Rakvere kandis. Ta on ehitaja, teeb palkmaju, pinke ja igasuguseid ilusaid asju. Mu isa samamoodi. Seega, kui kellelgi on huvi, siis võtke ühendust (muigab kavalalt).

Tegelikult oli sul kunagi üks vend veel.

(Elina jääb mõtlikuks). Jah… Oli veel üks vend, aga juhtus õnnetus ja enam teda ei ole… Meil oli neli aastat vanusevahet. Ta jäi kümneaastasena rongi alla. Ma ei tahaks sellest väga rääkida… Teda mainida on muidugi aus, aga eluga tuleb edasi minna. Teda ei unustata mitte kunagi.

(Nüüd Elina elavneb silmanähtavalt). Mul on tegelikult ka poolõde, kellest ma mõned aastad tagasi teada sain! Isa helistas ja ütles, et mul on õde. Mõtlesin, et ma olen ju alati õde tahtnud, kust ta nüüd siis välja tuli? Isa oli alati kahtlustanud, et nii on. Lõpuks poolõde helistas talle ja ütles: "Tere, ma olen teie tütar."

Isa oli tema emaga koos enne, kui minu emaga kohtus. Ta rääkis mu emaga sellest ka ja otsustas temaga olla. Ega ma täpselt tea ka. Mind huvitab muidugi, aga ei hakka surkima. Tean niipalju, kui on vaja teada.

Te õega suhtlete?

Ikka suhtleme, ta suhtleb isaga ka. Õde resideerub Soomes, aga elab koos oma kolme lapsega mulle praegu kaasa.

Sa oled pärit Lehtsest, mis on väike koht. Kas oled kunagi suurlinna tüdrukuks olemist igatsenud?

Lehtse on küll maakoht, aga küla ja väiksema linna vahepealse suurusega asula. Päris maal, kus oleks kahe talu vahel ainult suur mets, ma elanud pole. Tallinna sõbrad ikka vahel tögavad, et ma olen ju maalt pärit ja lehmi lüpsnud, aga tegelikult ei ole! Heal juhul olen paar korda lehma näinud ja karjamaal lähemalt vaadanud. Ema on rääkinud, et neil lapsepõlves kanad ikka munesid, ta nägi tibusid koorumas ja kanadeks kasvamas. Ma olen alati tahtnud päriselt maal elada ja loomadega rohkem kokku puutuda.

Ometi kolisid kohe pärast keskkooli lõppu Tallinna.

Linnaelu olen ma samuti alati mõelnud ära proovida. Nüüd ma olen siin ja meeldib. Küll maaelu ka kunagi tuleb, maale lähen vanaduspõlve nautima.

Kus sa pealinnas elanud oled?

Olen elanud koos sõbrannade ja vennaga. Nüüd elan kesklinnas sõpradega kommuunielu. Oleme kolmekesi ja meil on suur armas korter.

Käisid vahepeal ka kohvikus tööl?

See oli, jah, mingi periood. Sõbranna töötas kohvikus, ma mõtlesin, et oleks päris äge koos töötada, ja ta sebis mind ka sinna. Mulle on alati meeldinud inimestega suhelda ja klienditeenindajana saab seda teha. Päris lahe oli.

Praeguseks toob muusika piisavalt sisse, nii et päevatööd ei pea tegema?

Asi polnudki rahas. Nüüd pole lihtsalt enam aega kuhugi tööle minna. Aasta alguses oli mul natuke rohkem vaba aega ja läksin tööle, sest mitte midagi polnud teha! Ma ei viitsi, käed rüpes, kodus istuda. Nüüd on muusika minu hobi ja töö.

Kust su muusikapisik ja lauluhääl pärit on?

Ausalt öeldes ma ei tea. Emal on väga ilus lauluhääl, vanaisa laulis ja mängis pilli, ka isa olen laulmas kuulnud. Eks see ole esivanematelt kaasa antud.

Muusikakoolis sa käinud pole?

Ei-ei. Mul oli koolis hästi tore muusikaõpetaja Tiiu Tikkerber, kes tiris mind alati igale poole esinema. Ma üldse ei tahtnud minna, kartsin kohutavalt lava! Lõpuks hakkas kuidagi meeldima, kui sain aru, et seal on palju rohkemat, kui ainult lavanärv. Siis avastasin enda jaoks juba välismaa artistid, keda internetis kuulama hakkasin.

Miks otsustasid minna superstaarisaatesse?

Ma olin eelnevaid hooaegu vaadanud ja tundsin alateadvuses, et varsti olen mina ka seal. Ühel hetkel mõtlesin, et kui ma ei lähe, jään millestki väga heast ilma, ja teadsin, et hakkan pärast kahetsema.

Kui sa nüüd sellele kolme aasta tagusele ajale tagasi vaatad, siis mis sa sealt kõige rohkem õppisid?

Uskumatu, et sellest juba nii palju aega möödas on! Ma õppisin ikka tohutult – saade andis palju kogemust, võttis lavanärvi kõvasti vähemaks ja õpetas kohusetunnet. See oli väga hea otsus, et läksin. Kõige rohkem õppisin aga inimesena. Ma sain suureks, iseseisvamaks. Elasin ju kaks kuud põhimõtteliselt omaette, hotellis. Pidin oma asjadega ise hakkama saama ja see kasvatas mind. Usun, et inimesed teleka ees ja mõned osalejadki, ei saa sellest ehk aru, aga ma tulin maalt, pidin üksi elama ja iseseisvalt hakkama saama. See oli väga suur asi.

Milline oli su elu pärast saadet? Paljud osalised on rääkinud, et saate ajal oled suur staar, aga pärast seda lööb reaalsus käega vastu pead. Näiteks Robin Juhkental oli depressioonis ja Anis Arumets proovis teha enesetappu.

Õnneks mul sellist asja ei olnud. Minu jaoks sai saade kuidagi järsku läbi. Olin kaks kuud elanud mingit elu ja see sai nii äkki läbi. Ma sain justkui täiskasvanuks, olin omaette, aga siis pidin minema tagasi Lehtsesse ja olema koolilaps. Rutiini juurde tagasiminek võttis aega.

Aga kas sul seda tuli ette, et kuna sa olid järsku staar, siis läksid mingil hetkel ülbeks?

Ei, vähemalt ma arvan, et ei läinud. Seda peab muidugi mu lähedastelt küsima. Aga ma arvan, et ei lasknud kunagi asjadel liiga suureks paisuda ja üle käte minna. Samuti hoidsid pere, sõbrad ja sõbrannad mind väga kahe jalaga maa peal.

Mõni on kurtnud ka, et ajakirjanikud pidevalt helistasid, tahtsid igasugustele suvalistele teemadele kommentaare ja kogu aeg tuli intervjuusid anda. Sind meediatähelepanu ära ei tüüdanud?

Mind pole see küll häirinud. Eestis ei saa, võrreldes Ameerikaga, mingi hullult suur staar olla ka. Keegi ei luura fotoaparaadiga akna taga ja see on tore. Minu jaoks on see tähelepanu tegelikult normaalne. Kui keegi huvi ei tunneks, oleks ka imelik.

Mingil hetkel oli sul Facebookis üle 1000 sõbrataotluse. Kuidas sul fännidega on? Kas keegi on nõmedaks ka läinud?

Üldiselt on rahulik. Muidugi on ka naljamehi, kes kirjutavad, et kui ma neile ei vasta, siis nad kutsuvad mulle politsei, aga ma lihtsalt ei vastagi neile. Tänaval on inimesed sõbralikud. Ma üldiselt mõistan nalja ka ja ei võta kõike kohe väga tõsiselt. Olen väga vaba suhtleja ja kui keegi tuleb näiteks bussipeatuses küsima, kuidas läheb, siis ma küsin vastu ka.

Ometi tulid sa praegu intervjuule, suur kapuuts ninani tõmmatud ja päikeseprillid ees.

Ma olen lihtsalt natuke tõbine, seepärast on kapuuts peas ja suur sall kaelas.

Kui tihti sind üldse ära tuntakse?

Ma tegelikult ei teagi. Ma tavaliselt eriti ei vaata inimesi, kui tänaval kõnnin. Jälgin, kus mu tee läheb ja et ma millelegi peale ei astuks. Aga olen vahel kuulnud küll sosinaid: "Vaata, see on Elina!" See ajab mind naerma ja siis ma üritan pea ära peita, et nad ei näeks. Aga see on väga armas.

Tegid juba superstaarisaate ajal koostööd hitimeistrite Stig Rästa ja Fred Kriegeriga. Kuidas te teineteist leidsite?

Leidsime teineteist juba enne saadet. Nad ikka ütlesid, et läheksin saatesse ja ükskõik, kuidas läheb, nemad tahavad minuga ikka koostööd teha. Kõik otsused saates langetasin mina ja nemad lihtsalt ootasid mind sellel perioodil, loomulikult elasid väga kaasa. Igatahes, ma panin üles ühe lauluvideo, sõber saatis Elu24-le vihje ja see pandi sinna üles. Ma väga kartsin, mida inimesed selle kohta ütlevad. Stig kirjutas mulle ühel hetkel Facebooki ja ütles, et tahab minuga lugu teha. Ma olin ikka väga õnnelik, nutsin lausa. Siis kutsus ta mind stuudiosse ja seal käin ma siiamaani – salvestasime seal ka minu albumi.

Koostööd teete juba aastaid, aga plaat tuleb alles nüüd. Miks nii hilja, kui selline supertiim sul ammu seljataga on?

Ju on siis praegu kõige parem aeg see välja lasta. Lugusid oli juba päris palju kogunenud ja Eurovisionil on nii palju rahvusi ja inimesi koos, kellele oma muusikat tutvustada. Muidugi oleks võinud plaat varem ilmuda, aga siis poleks mul olnud nii suurt publikut. Samas olen ma alati öelnud, et kui plaadil on vaja tulla, siis ta tuleb. Pole mõtet kunstlikult pingutada.

Pärast superstaarisaadet tuli "Eesti laul", kus sa jäid kaheksandaks. Ühes intervjuus ütlesid toona, et tahaksidki paar aastat areneda ja alles siis Eurovisionile minna.

See "Eesti laul" tuli ju kohe, kaks kuud pärast staarisaate lõppu. Ma alles sain staarisaatest välja ja siis kohe uus asi peale. Ma ei olnud siis ju isegi eriti esinenud. Tookord poleks ma tõesti olnud valmis minema, seetõttu ei olnud ma ka väga kurb, olin ühe suure kogemuse võrra jälle rikkam. Birgit (endine Õigemeel, praegu Sarrap – K. T.), kes tookord läks, vääris seda väga. Nüüd olen ma tõesti valmis minema ega suuda lennukile minekut ära oodata.

Teid peeti Eurovisioni favoriitideks juba ammu enne, kui "Eesti laulu" poolfinaalidki algasid. Pärast võitmist ei andnud te Stigiga intervjuusid ja ütlesite, et neid on olnud juba liiga palju. Kas te siis ei mõelnud sellele, et kui võidate ja Eestit Eurovisionil esindate, on intervjuude andmine ja meediaga suhtlemine justkui teie kohustus?

Muidugi olime sellega arvestanud. Me ei leppinud kokku, et nüüd ei vasta ühelegi intervjuule. Tegime lihtsalt mõlemad oma asju ja seedisime toimunut. See, et me olime favoriidid, ei tähenda, et oleksime end juba võitjaks mõelnud. Enne tuli poolfinaalist edasi saada ja finaalis võistelda. Kui võitsime, oli vaja asja seedida.

Ma olen tegelikult selline inimene, kes ei taha liiga palju pildis olla. Mulle meeldib suhelda näost näkku ja anda mõttekaid intervjuusid, rahulikult inimesega rääkida. Mulle tundus, et kui võtaksin vastu iga väikese asja – mis on ka tähtsad –, siis saaks mind liiga palju. Inimesed võivad ära tüdineda ja äkki ma pole enam nii tõsiseltvõetav. Olen seda meelt, et pigem võiks teha vähe ja suuremahulisi intervjuusid, olla korra pildis, pidada vahet ja siis jälle. Muidu ei jaksa ega viitsi keegi neid asju lugeda.

Aasta algul ütlesid Naistelehele, et sind ei huvita kehakaal ega see, mida inimesed sinu välimusest arvavad. Ometi saime mõni aeg tagasi Kroonikast lugeda, et põletad jõusaalis kilosid. Miks trenni otsustasid minna?

Mind tõesti ei huvita, mida räägitakse. Ma poleks sellest muidu juttugi teinud, aga ajakirjanik lihtsalt küsis, kuidas mul kaaluga on. Ma pole selle pärast iial muretsenud. Miks ma peakski? Ma lihtsalt ühel hetkel lubasin endale, et kui "Eesti laulu" võidan, siis hakkan trennis käima. Mitte seepärast, et ma endaga rahul ei oleks, aga lihtsalt tahtsin näha, kas ma pean kinni eesmärkidest, mis olen endale seadnud. Olen varemgi endale lubanud, et nüüd hakkan trenni tegema ja elan tervislikumalt, aga pole seda väga tõsiselt võtnud. Nüüd tahtsin näha, kas seekord lubadust täidan. Ja siiamaani täidan. Mul on ka väga tore treener Mirko Miilits, kellega on lust trenni teha. Ma arvan, et inimesed ei tee trenni ainult selleks, et vormi saada, vaid ka lihtsalt enesetunde pärast. Mina samamoodi.

Kui palju sa alla oled võtnud?

Ma isegi ei tea. Ma võin aimata, kodus on mul mingisugune kaalgi olemas, aga number ei ole kõige tähtsam.

Riideid oled pidanud välja vahetama?

Ühed püksid lähevad mulle küll jälle jalga, mis kaks aastat tagasi reiest üle ei läinud.

(Vahepeal helistab Elinale stilist Triin Kullerkupp, kes neidu vist juba kannatamatult ootab. Elina heidab pilgu kellale ja tõdeb, et see on juba päris palju. Enne pühapäevast ärasõitu on vaja aga veel tuhandest kohast läbi joosta.)

Sul tundub olevad väga kiire, seega esitan küsimuse, mis huvitab kindlasti tuhandeid Eesti noormehi (Elina ohkab naerdes). Sind on pandud paari Stig Rästaga, kuid tegelikult on sinu elus noormees nimega Rauno. Kas Eesti meestel on sinuga nüüd kõik?

(Elina puhkeb naerma). On küll, jah, kõik. Mina olen enda jaoks leidnud väga toreda inimese. Ma ei tahaks temast väga pikalt rääkida, sest ta ei taha meedias figureerida ja ma väga austan seda. Teed viisid meid lihtsalt kuidagi kokku. Minu jaoks on väga oluline, et inimene on ühel ajal minu sõber ja ka midagi rohkemat. Temaga on lõbus, tal on maailma parim huumorimeel üldse.

Mul ei ole olnud väga palju suhteid, see on teine ja kõige pikem. Meil saab septembris kaks aastat koos oldud. Me lihtsalt klapime kuidagi. Kõik, kes meid seltskonnas koos näevad, ütlevad, et oleme teineteise jaoks justkui loodud. Samas tuleb ikka jalad maa peal hoida. Meil pole sellist asja, et räägime iga päev, et oleme elu lõpuni koos. Ma ei olegi seda tüüpi inimene. Oleme nii kaua, kui oleme. Kindlasti on ta see mees, kellega ma tahan kunagi pere luua ja kodu rajada, aga elame üks päev korraga. Ei tasu liiga hulluks minna.

Sõrmust sul veel sõrmes pole?

Ei ole. Enne tuleks iseendaga hakkama saada ja alles siis hakata pereelu peale mõtlema.

(Elina žestikuleerib rääkides kätega ja silma torkavad täpikesed mõlema käe kolmel keskmisel sõrmel, täpselt küüne ääres).

Pane, palun, käed lauale. Mis need on?

Need on ühed toredad tätoveeringud. Mul on neid veel (Hakkab loetlema, iga täpike on omaette tätoveering). Kümme tätoveeringut on kokku. Selline pisik on lihtsalt sees. Ma arvan, et see on tulnud vend Fredilt, tal on neid väga palju. Mu sõbranna Helen Marts on tätoveerija ja kuna me oleme pidevalt ninapidi koos, siis on vaja ikka eksperimenteerida igasuguste asjadega. Kõik tätoveeringud on väiksed ja vaevumärgatavad.

Mida su teised tätoveeringud endast kujutavad?

Need on omaette olulise tähendustega nimede algustähed. Inimeste, kes on minu elus väga tähtsal kohal ja sinna ka jäävad, ükskõik, mis juhtub.

Kunst tundub olevat sulle üsna südamelähedane. Sulle meeldib ka maalida?

Mulle on, jah, miskipärast alati maalida meeldinud, kuigi ma väga tihti sellega ei tegele. Ma arvan, et see on jälle kuskilt suguvõsast pärit. Ma ei tea inimest, kes joonistaks või maaliks paremini kui mu vend Fred. Mind lihtsalt tõmbab kunsti poole. See on ka hea eneseväljendusviis.

Lõõgastumiseks lukustad end pintsli, molberti ja värvidega tuppa?

See on tõesti lõõgastumiseks üks hea viis. Kõige parem on aga see, kui suudan oma pea kõigist mõtetest tühjaks teha. Vana hea võte – jalad seinale visata, telekat vaadata, magada, süüa, lihtsalt olla, sõpradega aega veeta, nalja teha ja kõike rahulikult võtta – töötab kõige paremini.

Mis sind pärast Eurovisioni-möllu ees ootab?

Oi, siis läheb põnevaks! Meil tulevad kohe Nordeas ja Vanemuises Daniel Leviga kontserdid – tahame tänada kõiki inimesi, kes meie poolt hääletasid ja meid Eurovisionile sõitma usaldasid. Loomulikult, ma loodan, tuleb ka minu plaadiesitlus ja suvel saab meid paljudes kohtades näha, näiteks Pühajärve jaanitulel.